1/2010



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

loodusesõbraga
Külaskäik Ahja jõe ülemjooksu veskitesse

Kui maaülikooli loodusteaduste
koolis tuli kirjeldada oma matkarada,
pakkus minu vanaema
Luule Valli, kes on pärit vanalt
Võrumaalt Ahja jõe äärest, välja teema
„Ahja jõe äärsed veskid”.
Selgus, et lähemalt oskavad neist veskitest
pajatada vaid vähesed inimesed. Veskite
ja veskipärimuse säilitamiseks oleks
kahtlemata tarvis süvitsi uurida.

Saamaks veskite kohta infot, käisin juttu
ajamas Roti veski perenaise Ilse Kõivuga
ehk Kõivu Ilsega (sündinud 1925. aastal),
sama veski viimase möldri Aare Sasi naisega
ning Kaska veski ühe omaniku sugulaste
Väino Kaste ja Eevi Kitsega. Lisaks
uurisin raamatuid, näiteks Erik Kumari
„Ahja jõe ürgorg” (Tallinn, 1968) jt.
Viie veskipaiga külastamist alustame
TartuVõru
maantee ääres Kanepi lähedal
asuva Erastvere järve juurest, kust algabki
Ahja jõgi.

Liigume mööda Ahja jõe kallast pärivoolu kuni vanal Võru maanteel ehk Postiteel asuva Tille veskini ja tuleme sealt vastuvoolu tagasi. Kohalikud elanikud rääkisid, et veel kolhoosiaja alguses oli jõe ääres korralik rada, sest seal paiknesid talunike heinamaad, nüüdseks on osa jõeäärest võsastunud. Kohati saaks jõel liikuda ka paadi või kanuuga, kuid mitte igal pool. Seiklushimulised rändajad võivad liikuda ka omal jõul, kuid maastik on kohati üsna raskesti läbitav.
Kui matkaja soovib raja läbida kuiva jalaga ja ilma liigse koormuseta, tuleks appi võtta auto, liikudes mööda KanepiLeevaku maanteed ja neli veskikohta (Vedela, Kaska, Roti, Liismeti) jäävad kurakätt, kõigi juurde läbitav. Kui matkaja soovib raja läbida kuiva jalaga ja ilma liigse koormuseta, tuleks appi võtta auto, liikudes mööda Kanepi Leevaku maanteed ja neli veskikohta (Vedela, Kaska, Roti, Liismeti) jäävad kurakätt, kõigi juurde viivad ka teeotsad. Tille veski asub Postitee ääres.

Vedela veski
Suure languse tõttu on Ahja olnud veskirohke. Kõivu Ilse teab salmi: „Veni Vedelale, karga Kaskale, roni Rotile, litsu Liismitile, tirguta Tillele.” Ega Tillega veel veskikohtade rodu Ahja jõel lõpe, järgnevad Möksi, Koorvere jt.
Kaseallee juhatab maanteelt Vedela veskikohale, millest praeguseks on järel vaid pais, hoone on hävinud tulekahjus. Eevi Kits mäletab, et Vedelal jahvatati leivajahu ja tangu.

Kaska veski
Kitse Eevi teab rääkida, et nimi „Kaska” tuleb veskiomaniku nimest „Kaste”. Selles veskis jahvatati jahu peamiselt loomadele, aga tehti ka leivajahu, vahel tangu. Veski ühes osas töötlesid talunikud leotatud linu.
Veskimehe tööpäev oli pikk ja algas juba jahvatusele eelneva päeva õhtul. Jahvatama tuldi isegi Otepäält ja kaugemaltki, siis jäädi veskisse öömajale.

Roti veski
Roti veski kuulus Põlgaste mõisale, mille peahoone paiknes Lahel. Veski ehitati 18. sajandil obligatsioonide eest. Tol ajal tehti veskis lihtjahvatust ja tangu, rabati ka linu. Lisaks paiknes veskis kõrts. Ilse Kõivu isa Paul Leis ostis Roti veski 1907. aastal ja rajas veskipaisule forellitiigid. Tütar mäletab, kuidas kalamaime kasvatati ette köögis hiiglaslikus vannis ja lisab, et papa sai veel tsaariajal oma ettevõtmiste eest aukirja. Ta saatis forelle tünnides isegi Peterburi.
Eesrindlikusse Roti veskisse seati juba 1930. aastatel telefon, mille abil veskilised end registreerida said.
Järjekorrad jahvatamistööle olid pikad. Tööd jagus alati terveks aastaks. Mõni talumees tahtis püüliga äri teha, saatis seda Tallinnasse. Püül (võru keeles ka „püügli”, „püüdli”) on peen nisu või rukkijahu, millest valmistatakse peenleiba ja saia.
Viimati töötas nüüd muinsuskaitsealune veski 1990. aastatel, mil jahvatas Aare Sasi.
Kas Kõivu Ilse Rotil ka veskitonti on näinud? „Ei siin tonta ei olõ, sis ma ei julgõks elädä. Siin ainult roti omma. Hildaaigu pandse mürki, aga ega na kuradi ei võta. Oll hää kass, aga see katte ära. Üts kass om, tuu om pliidi pääl.”

Liismeti veski
Eevi Kitse meenutuste kohaselt jahvatati Liismetil tangu ja rukkijahu.
Pärast sõda üritati Liismetil puutööstust teha, üks ettevõtlik mees üritas vee jõul vankrirumme teha. Mees ütles kohaliku majandi esimehele: „Egäst kõost saa ütsainus rumo!” Esimees ütles vastu: „Nii raiskad mo mõtsa ära, las ta kurat sais!” Nii jäigi Liismeti veski seisma.
Praegu veskimajas elatakse. Tille veski On tõenäoline, et veski oli olemas juba 16. sajandil, kuuludes Hurmi mõisale. Praeguse veskihoone koos elumajaga ehitas Tillele 1909. aastal lätlane Johann Semel. 1970. aastatel hakkas Tille veski järjest vähem jahvatama, sest püsivat möldrit polnud. Möldriks käis August Rammul, veskile sai tulla etteteatamisel. Tehti liht ja ülesõelajahvatust, vahel ka tange (kividega).
Praegu on veski erakätes, hoone olukord väga halb, seda on korduvalt rüüstatud – uksi ja aknaid lõhutud.

Tööjärg veskites on ikka olenenud vee hulgast jões. Veepuudus sundis pärast sõda mitmed veskid elektrijõule ümber ehitama. Kunagisel ohvrijõel Ahjal on vett ikka pigem jätkunud, sest rohked allikad toidavad seda.
Vett jagub jões praegugi, kuid veskid seisavad. Veskimehest saab teha vahakuju ja veskikivide hääle panna muuseumi, kuid ükski muuseum ei saa päriselt kajastada tegelikkust.



29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?