Suur osa tänavusest rattamatkast kulgeb mööda Vooremaad – jääaja „vabaõhumuuseumi”, mille voored ja omapärased pikliku kujuga järved köidavad pilku iseäranis just retke esimesel päeval. Suur osa tänavusest rattamatkast kulgeb mööda Vooremaad – jääaja „vabaõhumuuseumi”, mille voored ja omapärased pikliku kujuga järved köidavad pilku iseäranis just retke esimesel päeval.

Teisel ja kolmandal päeval saame aimu ka tasasema Ugandi lavamaa mõhnastikest ja Alutaguse madalikust, ent retke üks kõrgpunkt teisel päeval on kindlasti hoopis kultuuriobjekt, nimelt Euroopa pikim, 7kilomeetrine Raja- Kükita-Tiheda-Kasepää tänavküla. Kolmandal päeval naudime taas looduslikke vaateid, eriti Laiuse voorelt, mis kerkib 60 m üle Saaresoo. Voorelt alla sõitmine võtab nii mõnelgi kõhu alt õõnsaks!

Esimene päev. Palamuse-Saarjärve
Meie tänavuse retke algus- ja lõpp-punkt on Palamuse alevik, mille Oskar Luts Paunvere nime all kuulsaks kirjutanud. Paljud meist on käinud sügisesel Paunvere väljanäitusel või liikunud kevadistel kooliõpilaste ekskursioonidel marsruudil Palamuse- Luua-Elistvere (samal rajal alustab ka rattamatk), ent vähesed teavad, et Palamuse on üks vanimaid kihelkondi Eestis. Juba 1234. aastal mainis paavst Gregorius IX oma kirjas seda paikkonda. Aleviku südamikus seisab ka üks Eesti vanimaid, Püha Bartholomeuse kirik, mis algsel kujul ehitati 13. sajandil, kõpitseti aga kaasaegsemaks 15. sajandil. Barokkstiilis torni sai see kolmelööviline raudkivist kodakirik alles 19. sajandil. Kuni 18. sajandini ümbritses kirikut ka talurahva surnuaed, mille põllukividest laotud piirdeaed on osaliselt säilinud, praegu paiknevad sealses ümbruskonnas pastoraadi peahoone ja ait kirikupargiga ning vesiveski, apteek ning Lutsu-aegne kihelkonnakool-muuseum. Üle Amme jõe köidab tähelepanu aga sammaselupuudega Goldbergide villa ja alevi Kaarepere-poolses servas uhiuus vallamaja – Eesti esimene passiivmaja ehk moodne vähese energiakuluga ehitis. Hakkame nüüd sõitma.
Mööda Palamuse Viru tänavat jõuame Kivimäe külla, kus Palamuse voorelt avaneb võimas vaade üle Amme lammioru Luua-Raadivere voorelavale. Viimased aastad on oru maastikuilmet täiendanud ka Kilgi lambafarmi kari, mis lisab maastikule romantikahõngu. Sääsküla veski juures ületame Amme jõe, järgneb järsk tõus Sääsküla mäele. „Sääs” tähendab tegelikult okstest punutud kalatõket, mille ava ette võrkkotti püütakse kala. Kas püüki sel viisil tänasel päeval veel keegi harrastab, pole teada.
Voore laelt avaneb kena vaade Kivimäe külale, Karukäpa puukoolile, Luua pargile ja siberi nulu puiesteele Luua metsas, kust meil tuleb läbi sõita. Ikka ja aina: vaated, vaated, vaated. Vooremaa on neist rikas. Raadivere voore edelanõlvalt näeme kena ümbrust Prossa järve ja Nava voorega.
Kel vaja kehale karastust, teadku, et Tammiku talu all järvekaldal on supluskoht. Aga Prossa järv ise on märkimisväärne sellepoolest, et on kõigi näitajate poolest kõige keskmisem Eesti järv, arvudes väljendub see järgmiselt: pindala 24 hektarit, sügavus 2 meetrit, pikkus 1470 meetrit, laius 300 meetrit. Tegu on suurtaimestikurikka keskmise karedusega kihistumata väikejärvega.
Omaette vaatamisväärsus maakonnas on Luua dendropark, mille rajamist alustas Luua metsamees, metsakultuuride õpetaja ja metsandusteadlane Alfred Ilves 1952. aastal. Puukooli haljasribadel saab näha tema kasvama pandud huvitavaid Vooremaa? tuulepesadest okaspuu kääbusvorme, mis nüüd on juba üle mitme meetri kõrged. Arboreetumis ehk dendropargis on ka fantastiline võimalus tutvuda erinevate mandrite dendrofl ooraga, mis annavad aimu sealsetest metsadest.
Luua metsanduskool, kus tänapäeval õpetatakse välja loodusretkejuhte, metsamajandajaid, metsamasinaoperaatoreid ja maastikuehitajaid, asub ise romantilises 18. sajandist pärit barokses mõisa peahoones. Peahoone on rajatud kunagise vasall-linnuse müüridele, mis on säilinud keldrikorruse osadena. Viimati Oettingenidele kuulunud mõisa hoonetest on alles veel sepikoda, majandushooned ja kavaleridemaja – viimane on rikkaliku dekoratiivse ðveitsipärase puitpitsilise dekooriga ehitis.
Oluline teave Luua tähtsamatest asukatest, puudest on seegi, et Luua pargis asuvad ühed suuremad euroopa lehised, keda tasub vaadata.
Ehavere kunagist veskikohta ilmestavad tammeread, edasi väntame sealt paika, kus Amme jõgi voolab risti voortega paiknevas põikorus. Piki orgu jõuame laanemetsaga kaetud Ehavere nõmme, mis on taas mandrijää sulamise tagajärjel tekkinud oos-mõhnastik. Metsas asub ka Ehavere muinaslinnus ehk Kalevipoja säng. See küngas on jõest 15 meetrit kõrgemal ja tundub, et selle peal Kalevipoeg siis pikutas. Sänge on Kalevipojal muidugi mitmeid, üks neist Kassinurmes, mida viimasel päeval külastame. Vaikselt hakkamegi jõudma Kalevipoja-radadele, kus tema tegude jälgi aina tihedamalt teele satub.
Jõudes läbi metsa Amme jõe luhale, näeme ka, et oos-mõhnastik jätkub Nava nõmmena. Üle voorte ja läbi külade jõuame lõpuks imelisele Raigastvere voorele, kus avanevad võrratud vaated piklikule, justkui väljavenitatud veekogule, Raigastvere järvele – arvudes 3,78 kilomeetrit pikk ja 510 meetrit lai. Järv ise on samuti Eesti Ürglooduse Raamatu objekt. Selliseid pikki järvi mujal Eestis ei leidu.
Piki voort edasi sõites jõuame Soitsjärve lähedale Elistvere külasse, siinne loomapark on kogu Tabivere valla turismimagnet. tema tegude jälgi aina tiheda- Amme jõe luhale, näeme ka, et oos-mõhnas Elistvere voore taga asuv Elistvere järv koos Soitsjärve ja Saadjärvega kuuluvad Vooremaa linnualana kaitse alla. Kevadel on siin prääksumist ja sulistamist kõvasti.
Ületades Elistvere soo ja järsu astangu, satume Kaiaverre, kus aretati eelmise sajandi keskel linnutõug eesti vutt, mis oli nö liha-munatüüpi vutitõug. Praegu tehakse pingutusi eesti vuti tõu säilitamise nimel, sest Kaiaveres vutid enam ei mune ja vutifarmi hiilgeajad on möödas. Meenutuseks näeme küll kunagise vutifarmi hooneid.
Maarja-Magdaleena küla, mis vahepeal on kandnud nõukogude ateistidele sobivamaid nimesid nagu Järve (1951–1977) ja Maarja (1978–2005), asub Jõgevamaa piiril ning ühtlasi on ka maastikurajooni piiriks Vooremaa ja Ugandi lavamaa vahel.
Ületanud Uhmardu jõe ja valla piiri, satume Saare valda, Saare mõhnastikul kasvavasse Saare metsa. Saare vald paikneb lavamaa ja vooremaa piiril asuvas orundis. Saarjärve lähedal on ka meie õhtune peatuspaik, huvilised leiavad siit ka supluskoha. Kalgiveelise eutroofse järve lõunaosa on küll kinni kasvanud ja kaetud õõtsikuga, kuid ujuda saab. Järve paremaks tundmaõppimiseks on selle ümber rajatud laudteega õpperada, nii pääseb ka vana palumännikuga kaetud Lustsaarele. Metsas asub rahvusvaheline Saarjärve kompleksseirejaam. Kaiaverre sajandi keskel linnutõug eesti vutt, mis oli nö liha-munatüüpi vutitõug. Praegu tehakse pingutusi eesti vuti tõu säilitamise nimel, sest Kaiaveres.

Teine päev. Saarjärve–Laiusevälja
Voorelt alla sõites satume Vooremaalt jälle Ugandi lavamaale. Pargist itta suunduv tammepuiestee suunab matkajaid Tartu- Narva maanteele, mille ääres algselt asus ka Saare mõis. Kui rajati aga uus hoone Saare voorele, jäi siinne kõrvalmõisaks ja see nimetati Saare Vanamõisaks.
Vanassaare külast pöörame Kaiu järve poole ja jõuame pea kuulsa Kääpa jõeni, kus leidis oma otsa eeposekangelane Kalevipoeg – jões vesikasvude vahel tasub otsida Kalevipoja mõõka. Teest lõunapoole jääb Kääpa maastikukaitseala, mis täidab hoiuala ülesandeid. Sealses Kaiu järvistus ehk Kaiu, Jõemõisa ja Papijärves elavad 16 kalaliiki, mille hulgast kaitstakse vingerjat, hinki ja võldast. Kaiu mõhnastik on väärtuslik puhkeala, mis on hinnatud ka hea marja- ja seenemetsana. Läbi mõhnastikul kasvava taigametsa jõuame Kääpa jõe luhal asuva sillani Kääpa külas.
Kääpa külas saab ka selgeks, miks Jõgevamaa vapil seisab „Kuninglik väärikus. Kalevipoja jõud”. Siin Kääpas on Kalevipoeg vägevalt esindatud, siin asub Kalevipoja teemapark, Kratiküla, Sortsi kõrts, metsateater, varakamber ning muuseum. Paljugi sellest on loodud muuseumi juhataja, endise õpetaja Viivi Lani eestvõttel pärast kohaliku kooli sulgemist.
Peipsini jääb siit üksnes 7 meetrit langu. Muide, Jõgevamaa madalamaks kohaks ongi Peipsi järvepeegel – vaid 30 meetrit üle merepinna, Eestimaa on ju Peipsi poole veidi „kaldu” ehk kui maa keskmine kõrgus on teadupärast 50 meetrit merepinnast, siis siin on see madalam.
Läbi Nautrasi küla jõuame Kose paisjärve äärde. Sajand tagasi valminud vesiveskis on varem olnud Tartu kalastajate klubi kalamajand ja Halliku metskond, praegu asub siin RMK puhkeala Koseveski looduskeskus. Kõik see paikneb samuti kuulsa Kääpa jõe ääres.
Edasi sõites sattume juba Peipsi tasasele madalikule, kus levivad kunagise suurjärve põhja liivatasandikud. Asume nüüd Alutaguse maastikurajoonis, madalikul. Läbi taigametsa sõites ületame jõgesid ja läbime külasid, kuni jõuame Loode-Peipsi linnualale, mis asub randlal Kallaste ja Tammispää vahel (randla ehk rannavöönd on mere või suurjärve põhja ja maismaad hõlmav vöönd, mida kujundab peamiselt lainetus. Randla koosneb rannakust (rannanõlvast) ja rannast. Toim). Just nüüd, roheliste matka ajal on lindude rände haripunkt ja üle oma pea näeme kindlasti lendamas tuhandeid sulelisi. Hoiuala on oluline nii rändeaegse toitumisalana kui pesitsusalana. Hoitavateks liikideks on siin viupart, haned, sõtkas, luiged, hallpõsk-pütt ja kaldapääsuke.
Kasepää, Tiheda, Kükita ja Raja moodustavad ligi 7kilomeetri pikkuse miljööväärtusliku tänavküla. Vanausulised asustasid siinse Peipsi ranniku juba 17. sajandi lõpus, teise lainena 18. sajandi lõpus. Ümberasujad pärinesid Loode-Venemaalt, kes omal ajal lahkusid kodumaalt usulise tagakiusamise tõttu. Praeguseni on suudetud vanausulist kultuuri säilitada ning tänavküla välisilmegi on vana, meenutades 18.–19. sajandi miljööd. Koos palvelatega on vene vanausuliste küla ilmekas näide tüüpiliste puitmajadega tänavkülast.
Elu pole siin aga seisma jäänud: Kasepää vallamaja juures on järveäärne uus laululava ja noor park, paljud vanad majad on uued suvitajad ka korda teinud, see paitab silma. Kala, sibul ja kurk on peamised Eesti pikimal maanteeäärsel turul müüdav kaup. Vanausulised on hinnatud ka ikoonikirjutajatena. Kultuurimälestistest tasub tähele panna Kükita ja Raja vanausuliste kalmistuid ning Raja vanausuliste palvela kellatorni. Kirik ise hävis 1905. aastal.
Mustvee pole küll suur, elanikke alla 2000, aga kirikuid on siin lausa viis, ehkki möödunud aegadel oli see number veelgi suurem, seitse. Nimelt on siin tegu eri religioonide rahumeelse kooseksisteerimisega ning retke marsruudil näeme selle tunnistusi: möödume vanausuliste kirikust, Mustvee Halastuse ja Püha Kolmainsuse Ainuusuliste kirikust, Betaania baptistikoguduse palvelast, Apostel Püha Nikolai õigeusukirikust ning Eesti Evangeelsest Luterlikust kirikust. Ühe väikse koha kohta on seda päris palju.
Mustvee ümber oli veel alles 40 aasta eest avatud maastik niiskete karjamaade ja niitudega, mida hakati metsastama kuuskede istutamisega vagudele, tulemused on nüüd ka näha.
Siin on ka oma kaitseala: Tellise looduskaitseala, mis moodustati metsakaitsealade võrgustiku programmi arendusena. Hoiualal säilitatakse Mustvee jõe-, luhaniidu- ja vanu metsakooslusi. Prügila ristmikust edasi on vääriselupaigana arvel 80aastane naadikuusik.
Kaasaegne Torma prügila, mis loodud 2001, võtab praegu vastu ka Tartumaa ja Kagu-Eesti jäätmeid ja on sisuliselt ainus omataoline Lõuna-Eestis. Prügilasse sisse me ei sõida, ent jäätmete teemal tasub kindlasti edasi mõtiskleda, kas Lõuna-Eesti saab hakkama tõesti ainult ühe prügilaga.
Eesti vanim Võtikvere metskond sai eksisteerida 170 aastat, viimaseks metsaülemaks siin oli Heino Paju. Siit sirgus seitse põlvkonda metsakasvatajaid. Kuid nüüd on Võtikvere metskond ajalugu. Pärast selle kaotamist on eluga edasi mindud: 1999. aastast asub siin raamatukogu ja tänu Imbi Pajule on siia loodud tuntud Võtikvere raamatuküla, kus augustikuus korraldatakse kirjanduslikke vestluspäevi ja raamatulaata.
Üle Mustvee jõe sõites jõuame uuesti maanteele, mille ääres asub vabadussõja Kõnnu lahingu mälestussammas. Ei maksa seda segi ajada Võnnu lahinguga, mis oli võidukas. Kõnnus jäädi punastele alla.
Kõnnust pöörame rattad aga taas ühe Kalevipoja sängi suunas, mis asub Tarakvere külas.
Tarakvere oos ehk Kalevipoja säng voorestiku kirdeosas on kantud Eesti ürglooduse raamatusse ja on tuntud ka Linnutaja nime all. Tuntud kui muinaslinn, neemiklinnus, mis asetseb pikema seljaku järgi mõõtes 8–10 meetri kõrgusel kirdeotsal Sääse oja läänekaldal. Linnutaja nime võttis endale pseudonüümiks ka ärkamisaegne suurkuju Carl Robert Jakobson, kes on sealkandis elanud ning kes oli mäe müütidega tuttav.
Jõuame uuesti ajaloolisele Tartu- Torma-Narva maanteele, mis on vana Riia-Peterburi postitee. Siit siirdume taas Alutaguse maastikurajoonist Vooremaale. Torma alevikus on säilinud väga palju ajaloolisi hooneid: kalmistu, kirik, pastoraadi peamaja, leerimaja, ait ja laut ning mõisahoonetest masinarehi, viinavabrik, juustuvabrik, saeveski, õllevabrik, härjatall, ringtall, kupjamaja, moonakatemaja, küün, valitsejamaja, ait-kuivati, teenijatemaja, hobustetall, tõllakuur ja ka peahoone. Kuid nagu kiuste on just need hooned, kus Jakobson õpetas lapsi, hävinud. See oli Torma köstrimaja, kus veetis lapsepõlve ning töötas hiljem isa Adami asemel koolmeistrina Carl Robert Jakobson aastatel 1855–1857.
Lullikatkul asub aastast 1908 pärinev punasest telliskivist ministeeriumikooli hoone, kuhu ette Adam Jakobsoni 100. ja C. R. Jakobsoni 75. surma-aastapäeval püstitati skulptor Roman Haavamägi tehtud ausammas. Praegu asub siin C. R. Jakobsoni nimeline Torma põhikool.
Vaiatu külas ületame Kullavere jõe oru ja jõuame Eesti kõige suuremale Koimula hiidvoorele, millest teeb lähemalt juttu Kalle Suuroja oma Vooremaa artiklis lk 38. Tee ääres on Koimula küla kiigeplats ja siin paiknes ka muistne asula, mida tähistavad kultusekivid ja kalmed.
Meie teise õhtu laagripaik ootab Laiuse linnuse maalilistes varemetes. Vanadele kiviseintele on omajagu romantikahõngu lisanud ajahammas, mis on osad seinad praktiliselt olematuks närinud, jättes aga piisavalt ruumi aimdusele nende endisest vägevusest. Linnuse rajamist oletatakse nii kauge aja taha kui 13.–14. sajandi vahetus, ürikutes mainitakse aga paika esmakordselt 1406. aastal.
Kel ujumissoov, sellele teadmiseks, et paisutatud Laiuse ojast üle maantee asub Otiaru paisjärv supluskohaga.

Kolmas päev. Laiusevälja-Palamuse
Läbi Laiusevälja küla ületame Mõraoja, siit algab 50meetrine tõus. Endine Sootaga küla on nüüd Laiuse alevik. Kui pöörata töökodade juurest kiriku poole, satume kirikuaeda, kuhu Rootsi kuningas Karl XII istutas 29. mail 1701. aastal kolm pärna, millest praeguseni on üks alles. Aias on veel mälestussammas Rootsi kuninga ja tema sõdurite auks. Möödudes Laiuse kalmistust, jõuame voore kõige kõrgemasse punkti – 144 m ümp, kust avaneb kuulus Laiuse vaade: põhjas ja loodes näeme üle metsa kerkimas Pandivere kõrgustikku, Emumäeni on siit 18 ja radarikupliga Kellavereni üle 30 kilomeetri; läänes paistab Jõgeva ning eespool põllune Võikvere voor; 60 meetrit madalamal näeme aga kitsa lindina kulgemas maanteed üle Saaresoo.
Mäe harjalt vaid 5 meetrit madalamal asub Siniallikas, millel nii ohvriallikana kui looduskaitseliselt on kõrge väärtus. Stendi fotode järgi saab aimu ka kunagisest maastikust: mandrijää taandudes sulas siin 3–4 tuhat aastat mäe alla mattunud jääpanga tükk, mille suurusest annab tunnistust söll ehk termokarstiline sulglohk, mis on tekkinud moreeni sisse jäänud jääpankade sulamisel. Söllil on sügavust 15 meetrit ja läbimõõt üle 100 meetri. Soostunud söllis on 12 meetrit turvast, ümber allika lasub siirdesoo ja servades näeme madalsookaasikut.
Kuremaa voore harjal paiknev puiestee viib hiljuti uuendatud tuuleveskini, kust on ilus vaade Kuremaa järvele ja ümbritsevale maastikule. Mooritsa, Võikvere ja Ellakvere kaudu jõuame Kassinurme mõhnastikule, kust pole enam pikk tee Palamuseni. Ent see-eest on siin paljugi vaadata: alates 2004. aastast on kohalike ettevõtmisel ja arheoloog Ain Lavi juhendamisel valminud Kassinurmel ajalooline puidust linnus. Lisaks on siin näha ka Kassinurme kultusekivid, Kalevipoja lingukivi ja säng ning erilise paigana ka uueaja hiis (Maavalla koja sõnul pole andmeid selle hiiepaiga kohta minevikust), mis suudavad uitajat köita terveteks päevadeks kauni looduse ja paiga rahuga.
Meie matk lõppeb Patjala ja Änkküla kaudu sõites taas Palamusel.

Väärtuslikeks maastikeks
hinnatud piirkonnad matkal:
• Palamuse-Änkküla
• Praaklima-Raigastvere-Elistvere
• Saarjärve
• Raja-Kükita-Tiheda tänavküla
• Võtikvere
• Laiuse-Vilina-Alavere
• Kassinurme-Patjala

Loe lisaks: „Vooremaa” Helve Remmel, Eesti Raamat, 1978