Miks Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadlane Ilme Tupits restoranis reeglina kartulit ei söö, saate teada alljärgnevast loost. Ise ta ütleb selle kohta nii: „Need ei ole minu maitse.” Söök öeldakse olevat, jah, maitse asi, aga tundub, et kes on kunagi Jõgeva kartulitega harjunud, ei saa lep pida tänapäeva söögiasutuste tuhlitega.

Restoranis pakutakse tänapäeval paraku kartulit, mida saab n-ö lõputult keeta. Aga kohe aitame teil õige kartuli maitset meenutada …
Küllap mäletate sorti ’Jõgeva kollane’, kartulit, mis lausa sulas suus? Isegi kui mugulad olid ülekeenud ja kartulid lagunesid taldrikule laiali, maitsesid need muredad tükid ikka sametiselt. Vahel anti muidugi ka vesisemat kartulit. Nüüd meie ühiskondlikes toitlustusasutustes reeglina ei pakuta üldse ’Jõgeva kollase’ sarnaseid maaubinaid, ongi ainult need vesisemad.
Aga kas me üldse leiame kusagilt endisaegseid tuhleid?
Omal ajal Eestis ülipopulaarne kartulisort ’Jõgeva kollane’ on aretatud Jõgeva Sordiaretuse Instituudi (Jõgeva SAI) põldudel. Sinnapoole seamegi oma sammud ühel märtsi külmal päeval: otsima Eesti ühe kuulsaima sordi jälgi. Lumistel teedel soojas autos sõites on meie giidiks sordiaretuse instituudi rukkiaretaja Ilme Tupits. Ilme istub juhi kõrval, tema uuriv teadlasepilk libiseb üle vana kivisilla meie ees ning ta mainib, et Jõgeva Sordiaretuse Instituut asub Jõgeva alevikus, kunagises Puurmani mõisale kuulunud karjamõisas. Nüüd on siin Eesti tuhestoranis pakutakse tänapäeval paraku kartulit, mida saab sordiaretuse süda.
Teed on tühjad. Talv. Talv ajab karu koopasse ja sordiaretaja kontorisse. Kuigi päris õige see pole: kullipilk on ilmastiku peal siin Jõgeva alevikus aastaringselt. Ka talvel jälgitakse talikultuuride seisukorda, regulaarselt registreeritakse näiteks maa külmumissügavust, lumekihi paksust, mulla temperatuuri taimede võrsumissõlmede sügavusel. Kõik andmed on tähtsad. Kõik pannakse kirja ja kõik võetakse arvesse, mis aasta jooksul juhtub.

Ekstreemoludes on tulemus parim
Miks just siin? Miks on Jõgeva alevik see paik, kus on aretatud eesti kuulsad kartuli- ja teraviljasordid? Tegu pole juhusega: sordiaretuse keskuseks valis põlise Jõgeva mõisasüdamiku Mihkel Pill, eelmise sajandi alguse sordiaretuse geenius, kes geneetik Gregor Mendeli ideesid püüdis rakendada juba enne oma tuntumaid ametivendi mujal maailmas. Pill otsis tärkava Eesti Vabariigi künnisel sobivat paika katsejaamaks, kuni pilk jäi võõrandatud mõisasüdamikule Jõgeval. Siin valitsesid meie kodumaa mõistes ekstreemsed kliimaolud. Just seda oligi tarvis – sordiaretuskeskust karmides tingimustes. Kohta polnud alul sugugi kerge leida. Pärast mitmeaastaseid otsinguid mööda Eestit vahetas Pill asjatundjatega, Jaan Metsa ja Julius Aamisepaga, kirju katsejaama teemal, üksi ei otsustanud ta midagi. Kuni lõpuks aastal 1920 oli otsus tehtud: sordiaretuse ja seemnekasvatuse keskuseks saab Jõgeva mõis.
Eesti külmapealinnast jääb Jõgeva alevik vaid paari kilomeetri kaugusele.
„Kui meilt küsida, kuidas tänavune aasta oli ka, ütleme alati, et hea,” muigab Ilme. „Sest kui aasta on külm või sajune või põuane ehk halb linnainimestele, on see meile ikka hea. Kõik tulemused katsepõllul on tähtsad.”

Sordiaretajate nipp: kaks suve aastas
Pargime auto lummemattunud kasvuhoonete rea ette. Tee suure raudukseni on lumest lahti lükatud, samuti väike parkimisplats selle ümber. Ümberringi haigutab talvine mahajäetus ja unine vaikus. „Kõiki triiphooneid ei jõua me kütta,” naeratab Ilme, „aga üks kasvuhoone on töös.” Astume veidi praokil rauduksest sisse, kust õhkuv külm ründab rõskemana kui väljas.
Esimese triiphoone akende tagant paistavad pikad peenraread, korralikult kilega ääristatud, aga tühjad. Piilume ukse vahelt. Seal hakatakse tomateid kasvatama ja sorte võrdlema. Sammume mööda murenevat betoonpõrandat edasi, meid tervitavad nõuka-aegsed määratlemata ülesandega masinad seina ääres, need roostetavad veidi. Kus on siin see üks töötav klaashoone? Järgmise ukse avades lööb meid hetkeks rööpast välja niiske pahvak troopilist õhku: siin on elu! Roheline, roniv, keerduv. Ning kui õitsvate pelargoonide ja lobeeliate vahelt sammub meie poole naeratav ruuge poisipeaga naine, suudan ainult piuksuda: „Siin on nii ilus!” Pärast eesti karmi talve on ju suvine ilm võimas elamus. Sirja Ohakas, agronoom, noogutab. Tema on sellega harjunud, tema talves on alati suur tükk suve. Sirja hoole all on üles kasvanud kümned ja kümned Jõgeva sordid. Lisaks kevadisele lillemerele, mida ta aitab aleviku rõõmuks kevadeks ette poputada.
Talvine suviteraviljade ristamine on väga tähtis: kiirendab aretust. „Ühe sordi aretamine võtab ju 15 kuni 20 aastat, mõnikord rohkemgi,” kommenteerib Ilme. „Kui ka talvel sellega tegeleda, saab aega kiirendada ehk üks aasta kahe eest.”

Käsitöö kallis hind
Aretamine on tegelikult lihtne: kui töö sammudeks lahti võtta. Aretaja teeb plaani, milliste omadustega sorti tahab näha – näiteks suure saagiga. Valib kaks „vanemat”, ristab, siis külvab saadud seemned kevadel mulda, et sügiseks terad valmiksid ja talvel külvab uueks ristamiseks seemned kastidesse. Kui talvel triiphoonetes aretusega tegeleda, lüheneb aretusprotsess mõnevõrra. Ja ikkagi on see väga aeglane töö: „Isetolmlevate suviteraviljade sortide aretus kestab 12–15 aastat. Risttolmlejatel võtab uue sordid loomine kuni 20 aastat, heintaimedel isegi kuni 30 aastat,” selgitab Ilme. „See on väga kallis töö, käsitsi tuleb teha ju: katsetada, katsetada, katsetada. Siis: valida, valida, valida soovitud omadustega taimi.”

Mis kartulit sina sööd?
Osa kartulisorte keevad kiiresti katki – need on üldsusele ununenud maitsega kartulid nagu ’Jõgeva kollane’, aga ka uuemad sordid nagu ’Maret’. Teised lasevad kaua keeta: „Keeda neid kasvõi ööpäev, ikka püsivad koos,” iseloomustavad kartulitundjad. Aga kas sellest, et kartul püsib keedes ühes tükis, ka maitse hea püsib? Need pikka keetmist kannatavad sordid on tänapäeva toitlustusasutustes aga tavalised. Miks see nii on? Suurtootmises on nimelt kasulik tarvitada sorte, mis on madalate silmadega, õhukese koorega, keetmisel ei tumene ega lagune, nõnda siis eelistatakse neid, mida restoranid tahavad.
Suurtootmisel on omad tingimused kartulikasvatuses. Suur osa eestlasi eelistab lauakartulina kollase sisuga jahuseid kartuleid. Tänkja sisuga kartuli maitseomadused ei pruugi olla igale sööjale vastuvõetavad. Aga ’Sulev’ maitses omal ajal (ja maitseb siiani) venelastele, kuna see tänkjas, vähese tärklisisaldusega kartul ei võta praadides palju õli sisse. Kõiki omadusi ühte sorti kokku koondada on aga võimatu. Sellepärast on kartulisorte palju – kollase, kreemja või valge sisuga, jahusemaid ja tänkjamaid, sileda pinna või sügavamate silmadega, erinevate maitseomadustega, mõni sort keeb kiiresti, teist peab kauem keetma. Osa sorte sobib lauakartuliks, teistest saab valmistada krõpse ja mõned on mõeldud tööstuskartuliks.
Aga kas ’Jõgeva kollane’ on siin kusagil veel …?

Jõgeva kollase lugu
„’Jõgeva kollast’ ei paljundata enam ammu,” ütleb Ilme.
Vaat kus lops. „Nii palju on tulnud uusi sorte.” ’Jõgeva kollane’ rajooniti (ehk võeti sordilehele) 1946. aastal. Kartuliaretaja Aide Tsahkna arvab üldse, et Jõgeva kollase kultus igasuvõi sügavamate silmadega, erinevate maitseomadustega, mõni sort keeb kiiresti, teist peab kauem keetma. Osa sorte sobib lauakartuliks, teistest saab valmistada krõpse ja mõned on mõel- Aga kas ’Jõgeva kollane’ on „’Jõgeva kollast’ ei paljundata Vaat kus lops. „Nii palju on tulnud uusi sorte.” ’Jõgeva kollane’ rajooniti (ehk võeti sordilehele) 1946. aastal. Kartuliaretaja Aide Tsahkna arvab üldse, et Jõgeva kollase kultus on ülepingutatud, sellest on maitsvamaid sorte. Jõgeva kollase „isa” Julius Aamisepp kirjutas aga 1946. aastal uuest kartulisordist nõnda: „…vähesobiv sööklatele, ent seda enam vastab see töötava rahva maitsele, kes eelistab jahusemaid kartuleid. Et Jõgeva kollase’ mugulate kuju on ümarik, sile, madalate iduaukudega, seepärast on ka tema koorimine hõlpus. Sisu intensiivselt kollane. Vähkhaigusele vastupidav, samuti ka fütofl oorale, ent vähem viirushaigustele ja kärntõvele. Säilivus hea.”
’Jõgeva kollane’ aga kadus, sest oli vastuvõtlik X- ja Y-viirustele. Nõnda on see jäänud seemekasvatusest välja. Tegelikult kanti ’Jõgeva kollane’ sordilehelt maha alles 2002. aastal, aga sorti säilitatakse geenipangas Sakus, in vitro. Just jõuan mõelda, et küll on kahju – enne sordiaretuse instituuti sõitmist, kui rääkisime toimetuses Jõgeva SAI-st, meenutasid kõik soojalt kartulisorti ’Jõgeva kollane’. Ja nüüd läinud… Ent paar nädalat pärast sordiaretajate külastamist saame teada, et kartuliaretajatel on varuks üllatus: Jõgeva kartul äratatakse surnust üles! „Rahva soovidele vastu tulles hakatakse käesoleva aasta kevadest uuesti ’Jõgeva kollasega’ tegelema. Seda hakatakse kasvatama säilitussordina, mille mugulatele ei esitata väga kõrgeid nõudmisi ja kartul jõuab turule kõige varem 3 aasta pärast. Vastav määrus on allkirjastatud 2010. aastal,” teatatakse mulle. See on uskumatult kena uudis ning saan aru, et ootamatu asjade pöörde taga on tegelikult meie sordiaretusteadlaste soe suhe põllumehega ja aretustöö rahvalähedus. Siinkohal aplaus meie teadlastele!
Õnneks peab ka ütlema, et hea maitsega kartulisorte on peale ’Jõgeva kollase’ aretatud loomulikult teisigi: näiteks ’Piret’ ja ’Maret’, mida saab kasvatada või osta. Meenutame, et kui ’Jõgeva kollase’ „äratamine” õnnestub, saabub see turule kolme aasta pärast.

’Mareti’ mugulaid maitstes
Kuna ’Jõgeva kollast’ pole, annab Ilme meile Jõgeva Sordiaretuse Instituudist lahkudes kaasa kotitäie punakaid ’Mareti’ mugulaid. Keedame neid nii, nagu ta õpetab: kõigepealt hoiame koorituna külmas vees ja siis keedame 20 minutit, mitte rohkem, et ei laguneks.
Taldrikult kahvliga esimest tükki suhu pannes saan kohe aru, et sellist maitset pole lapsepõlvest alates tundnud: nagu ülirammus kartulipuder oleks suus, maitse jääb kurgulakke kinni ja ringleb seal ka mitu tundi pärast söömist: ning kõht saab väga täis. Jäägu see maitse asjaks muidugi, aga minule jääb see lapsepõlve tunne teejuhisena meelde. Sügisel proovin talvekartuli saada Jõgeva tärkliserikka sortimendi hulgast.

Jõgeva Sordiaretuse Instituudis aretatakse teraviljade, kartuli, heintaimede, kaunviljade, õlikultuuride ja köögiviljade sorte. Instituudis on biokeemia ja taimekaitse osakond ning töötab agrometeoroloog- ekspert. Instituudi geenipangas säilitatakse teraviljade, heintaimede, kaun- ja köögiviljade ning õlikultuuride sortide ja paremate aretiste seemneid. Sangaste Katsejaamas tehakse ’Sangaste’ sordi säilitusaretust. Jõgeva Seemne - keskus kasvatab ja turustab kõrgpaljundusseemet. Jõgeva SAI saab tänavu 90-aastaseks.

Jõgeva kartulid: kust saab?
Jõgeva sortide sertifitseeritud seemet kasvatab praegu ainult Jõgeva Sordiaretuse Instituut. Neilt saab osta ka talvekartulit. Info on kodulehel: www.sordiaretus.ee (müük-kartul). Tavaliselt algab seemne ettetellimine 10. jaanuari paiku. Mis sort milleks sobib: Keedukartul – kõiki Jõgeva kartulisorte sobib keeta, vastavalt maitseeelistustele. Samuti peab keetmisel jälgima, kui jahune on sort. Ahjukartuliks: ‘Maret’, ‘Ando’, ’Ants’, ‘Sarme’. Kartulisalatisse: ‘Ants’, ‘Anti’, ‘Reet’. Kartulipudruks: ‘Ando’, ‘Maret’, ‘Piret’, ‘Sarme’. harva

’Mareti’ (tärkliserikka kartulisordi) keetmisõpetus
Koori kartul ja pane pooleks tunniks külma vette. Keeda kartulit 20 minutit, serveeri kohe. Kas seda on vaja? See soovitus ei kehti ainult ’Mareti’ kohta, vaid nii peaks toimima igasuguse kartulisordi keetmise puhul või ka ahjukartuli küpsetamise eel. Ahjukartuli peab seejärel nõrutama ja köögipaberiga kuivatama, siis küpsevad ilusad pruunid kartulid.

GMO ja sordiaretus
Tänapäeva kurikuulus „võlusõna” on GMO. Kas ei tõrju GMO sordiaretust kõrvale? Seda kindlasti mitte. Põhimõtteliselt on GMO sordiaretusega mingit pidi võrreldav, ka sordiaretuses vahetatakse geene, ainult selle erinevusega, et GMOs on piirid nihutatud ja taimele lisatud mingi uus omadus. Piltlikult saab kalageeni panna tomatisse. Põhimõtteliselt on oluline see, milline geen lisatakse. Võtame näiteks taimekaitsevahendi Roundup, mis hävitab kõik rohelised taimed. GMO tehnoloogiat kasutades on loodud taimed, kelle koondnimetus on Roundup Ready, st lisatud geeni sisaldavad kultuurtaimed pestitsiidide mõjul ei hävi. See on ohtlik: kui kultuurtaimede tolm viljastab umbrohtude õisi, on võimalik, et tekivad uued, kemikaalide mõjul mittehävivad umbrohud. Kas ka kartulit geneetiline muundamine puudutab? Jah. Käesolevast aastast võib Eestis kasvatada GMO kartulit. Ent see on mõeldud ainult tehnilise tärklise tootmiseks, mitte söömiseks. Tehnilist tärklist vajatakse suurtes kogustes näiteks tselluloosivabrikutes ja ehituses.