„Inimene tahab maailma, loodust ja oma ümbrust tunda ja tunnetada. Vajadus ümbritsevaid nähtusi mõista ja seletada ongi inimese mõtlema panev jõud. Otsitakse nende põhjusi ja seoseid, sellega koos vastuseid paljudele küsimustele: mis on kogetav ese, nähtus, koht, millest on tekkinud selline nähtus, asjade omadused, kohanimed …” – nõnda põhjendab teose „Muistendid Kalevipojast” koostaja Eduard Laugaste meie hiiumuistendite tekke tausta.
Laseme aga eesti hiiu- ja vägilasmuistendite väljaandjail seletada, kuidas neid lugusid on loodud. Mõjustanud on neid muinas-skandinaavia hiiukujutelm, idast vene bõliinade vägilased ja omajagu ka ristiusu kurat.

Kalevipoeg kui loodushiid
Kalevipoja-muistendite tuumiku moodustavad hiidude muistendid laiemas mõttes. Kalevipoeg, nende muistendite peategelane on oluliselt ikkagi hiid. Kalevipoeg põhjustas suurte kivide kohaletoimetamist , kahlas läbi vete, ehitas sildu, nagu muudki hiiud (Vanapagan). Oma põhiteemadele on seegi muistendite rühm pikkade aegade jooksul juurde võtnud üha uusi motiive, näiteks künnivagude- ja sängide-muistendid, Kalevipoeg on arenenud Vanapagana kõrval ja võitleb temaga. Nii on saadud juttudetsükkel keskse tegelase Kalevipojaga. See tsükkel on paljude sajandite jooksul kaasatoodud ja liidetud ühenduste ning motiivide kõrval kaotanud mõningaid seniseid, püsides pidevas muutumiste ja teisenemiste protsessis. Peamiseks selles kompleksis on jäänud ikkagi silmaga nähtavad mälestused maapinnal.
Hiiud ja kangelased on oma mõõtmetelt ülisuured, eriti veel, kui nad on asetatud vastamisi mõne teise hiiuga (Kalevipoeg Vanapaganaga). Neile esitatav suurte tegude nõue ise on juba seotud vajadusega kujutada hiidu üle tavaliste piiride. Nad astuvad pikki samme, suurest raskusest vajub jalge all maa lohku või tekivad sood. Suured on ka nende hobused, jättes suuri jälgi maapinnale või maasse (künkad ja augud), nende tööriistad (ader), relvad (raske mõõk), käejäljed jäävad kivissegi. Ka vastane on tugev ja hirmuäratav, mõlemad heidavad suuri kive kaugele.
Hiidude suuruse ilmekamaks esiletoomiseks võib muistend kasutada võrdlemist, mis saavutab selle, et hiiu suurus võrdluseks toodud esemete kaudu hiiu tegevuse kestel tuleb selgesti esile. Kalevipoja-lugudes on sellisteks ka läbi vete käimised, kusjuures vesi võib kangelasel tõusta põlvini, kurguni või ulatada üle pea. Siia kuuluvad ka muistendid Kalevipoja sängidest, mis iseloomustavad ühtlasi hiiu suurust.

Suur Tõll tegutseb saartel
Muistendid Suurest Tõllust on koondunud peamiselt üsna kitsale alale, ainult Saaremaale, domineerivalt selle lääneossa, ka Muhusse ja Hiiumaale; haruldane on Tõllu-muistendite teadmine Eesti mandril või liivlaste alal.
Muidugi pole hiiumuistendid kaugeltki ainult seletusmuistendid, vaid neisse liitub füüsilise jõu imetlemist, mille alusel inimese fantaasia paisutab jõu ja suuruse mõõtmed kaugelt üle võimalikkuse piiride. See on esteetiline elamus jõu saavutustest, mis on looduseligidastes inimestes eriti tugev.
Muistendeid maapinnavormide kohta leidub Tõllu-muistendite hulgas hoopis vähem kui Kalevipoja-muistendeid. See on mõistetav, sest Saaremaa maastik ei tekita nii palju vajadusi pinnavormide seletamiseks kui mägedest, orgudest ja veekogudest vahelduv mandri-Eesti.

Vanapagana leiame Karksist ja Hallistest
Loodushiidudest kõige tüüpilisem ongi Vanapagan. [---] Kõige sagedasemad teemad on: kiviviskamine, hiiu tegevuse jäljed kivis või ka maapinnas. Edasi – hiid paiskab tööriistu teistele hiidudele, elab koopas. Selleteemalised muistendid on kõige populaarsemad Karksis ja Hallistes, erinevas levikutiheduses leidub neid siiski üle kogu Eesti. Iseloomulik sellele muistendirühmale on segunemine Kuradiga, kes suure osa oma motiivistikust on toonud kaasa kirikujutlustest või kirikukirjandusest. Kohati on ainestiku lahutamine Kuradi- ja Vanapagana-muistenditeks võimatu, aga üldiselt tundub olukord siiski selline: Kurat on tunginud Vanapagana- muistendisse, algupärasemat tegelast välja tõrjudes. Hiid-Vanapagan on kohtlane ja füüsiliselt ülivõimas, kontrastiks vähesed vaimuanded.
Virumaa idapoolsetes kihelkondades on Vanapagan vähe tuntud, sealt lääne poole tiheneb Vanapagana esinemine paralleelselt Kalevipojaga ja on kohati lahutamatult segunenud. Sellest järgneb, et ta ei või esineda enam teiste hiidude nii järjekindla vastasena. Sellist olukorda võib täheldada ka Põhja-Tartumaal, s.o Kalevipoja- muistendite areaali piirialadel.

Kasutatud kirjandus:
Muistendid Kalevipojast. Koost. E. Laugaste, E. Normann. Tallinn, 1959
Muistendid Suurest Tõllust ja teistest. Koost. E. Laugaste, E. Liiv, E. Normann. Tallinn, 1963)
Muistendid Vanapaganast. Koost. E. Laugaste, E. Liiv. Tallinn, 1970