3/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
58. laiuskraadil: Pikknurme- Arussaare

Mäletate, lubasime teid viia metsisemängu?! Nüüd saabki see teoks.Et pulma vähem häirida, käis seda kaemas fotograaf Ingmar üksi.
Tegi pilti ja pidas päevikut. Niisiis: „Ühe metsisemängu protokoll, 25.–26. aprillini 2010 Jõgevamaal Pala kandis”.

Ingmari metsisepäevik
Metsisemängude inspekteerija Vahur Sepa abiline Hannes Soosaar toob mind kohale. Laiguline telk seisab metsa vahel sihi peal juba kevade algusest saati, et metsised jõuaksid sellega ära harjuda. Ilus kõrge mustika kasvukoha tüüpi männimets.
Enne kuut õhtul ronin telki. Paari tunni pärast, kui metskurvits alustab lendu, on aeg kukkede sisselennuks. Tuul vaibub, laulurästad ja metsvindid on lauluhoos.

.

19.57 – kuulda on esimese kuke saabumist,kohe on kohal ka teine. Paar korda naksutamist,siis jääb kõik vaikseks. Pärast kaheksat alustab juhtsolisti rollis punarind.
20.22 – läheduses teeb üks uus kukk
tiibadega eriti jõulist robinat. „Olen kohal”
on sõnumi sisu.
20.30 – saabub mängija number 4.
20.42 – taga paremal nagu löödaks
kuiva kaikaga vastu puud – mängija õhtune
hääleproov.
20.51 – tugev ennast kuulutav robin
vasakult eest.
Kella üheksaks õhtul on hästi vaikseks
jäänud. Metsised, 5–6 lindu, istuvad kõrgetel
männiokstel ja ootavad hommikut.
21.30 – lendab kohale viimane kukk,otse telgi taha. Hämardunud metsast kostub
tema madalaid röhatusi veel pikalt.Ärkan kell 3. Enne nelja alustab ees paremal esimene kukk naksutamist.
5.05 – kukk paremal käel mängib, teine
otse ees robistab paaril korral tiibu, kõik
teised on millegipärast vakka.
5.11 – metsis vasakul pool lendab robinaga
ühelt oksalt teisele ja röhitseb korra.
5.15 – vaikus.
5.25 – vaikus.
5.30 – üks kukk robistab tiibu.Linnud on kohal, istuvad okstel, aga ei mängi. Kas peetakse „rebasetundi”?
5.48 – esimene kukk lendab oksalt maa peale, kohe aktiivne robistamine mitmel pool, küllap järgitakse juhtmängija eeskuju.
5.50 – maha tulnud kukk alustab mängu, kuid jääb kohe vait.Üleüldine loidus kogu mängus. Kui
kanasid ei ole, pole kukkedel põhjust rabeleda.
6.40 – üks kukk on tulnud sihi peale,
kõnnib seal ringi. Paremalt metsa alt kostub
puiseid mänguhääli ja sisisevat ihumist.
6.55 – kukk sihi peal on jäänud kohale ja vajub üha enam kössi, sätib end vist unele. Teised on samuti vakka.
7.10 – kukk vasemal pool lendab puu otsa ja hakkab röhitsema. Sihi peal olev lind põõnab rahulikult edasi.
7.40 – järsku põõnaja virgub, lööb saba
lehvikuna laiali, kaelasuled puhevile, pea
kuklasse ning alustab erutatult mängu. See äkiline meelemuutus virgutab kuuldavalt
ka paari teist mängijat. Sihil mängija liigub
kaugemale, keerates lõpuks metsa alla.
8.15 – vaikus.
8.28 – üks mängija veel klõksutab vasakul
pool metsas, teised on lennanud puude otsa või juba lahkunud mängupaigast.Metsvintide vali laul varjutab viimase metsisekuke vaikset mänguhäält.
10.10 – metsa all on üks kukk, teine
puu otsas tagapool.
10.30 – oksal istuja vahetab istekohta, vasakult tõusevad paar kukke lendu. 2–3 kukke on puude otsas ja röhitsevad häälekalt.
10.43 – lendab viimane metsis mängust ära.
Kummaline mäng. Kukkesid oli palju (7), aeg ja olud soodsad, aga õiget mänguisu ja intensiivsust ei olnud. Imelik, et varasel
kellaajal ja puu otsas oli mäng nii loid,
samas venitati kord süttides ja jälle kustudes
välja poole üheteistkümneni. Kas olid kanad juba mängus ära käinud või ei olnud nad sinna jõudnudki?

Üks võlg lugejate ees on autoritel veel – nahkhiired! Neid, keda me talvel asjata otsisime Kaarepere ja Visusti vanadest keldritest, kohtame 21. mai hilisõhtul Põltsamaa lossipargis. Meile teejuhiks tulnud nahkhiireuurija Lauri Lutsar ütleb, et tema teada ei ole Eestis veel tehtud head pilti lendavast nahkhiirest ja see pilt jääb ka Põltsamaal tegemata.
Küll aga näeme musti varje lendlemas eakate pärnade võrade vahel ja kuuleme nahkhiiri! Oleme harjunud ju ütlema, et nahkhiired lendavad hääletult – kui tondid. See pole aga sugugi tõsi – lennates karjuvad nad pidevalt täiest kõrist, kuid me lihtsalt ei kuule seda. Nahkhiir tekitab kajalokatsioonihelisid, mis on kõige valjemad enamasti 30–40 kHz juures, inimene kuuleb kuni sageduseni 20 kHz.
Öölendurid saadavad välja helisignaale ja vahepeal kuulavad tagasipeegeldunud helisid, nad orienteeruvad kajalokatsiooni abil.
Lauri Lutsaril on abiks spetsiaalne ultrahelidetektor, valmistatud Rootsi fi rmas Pettersson Elektronik AB (vt www. batsound.com). Sellega saab ka peaaegu kõik Eesti 12 nahkhiireliiki ära määrata – rütmi, sageduse ja muude tunnuste järgi.
Parajasti on detektor reguleeritud püüdma 30 kHz sagedusega hääli. Järsku kostuvad aparaadist justkui käteplaksud. „Põhja-nahkhiired!“ ja Lauri tabab lendajad kohe ka pilguga.
Lossipargis leidub ka potentsiaalne nahkhiirte talvitumispaik – vana sügav mõisakelder, kuid sel puudub uks.
Lauri ütleb, et Põltsamaa rahvas võiks projekti teha – lagunevale keldrile ukse muretseda ja keldri nahkhiirte elupaigana kaitse alla võtta. „Näiteks Tartu Raadi mõisa keldrile pandi uks, et kümmekond nahkhiirt saaks talve üle elada.”
Ühe hiljutise projekti korras on lossiparki korrastatud – ja sealjuures ka vanu puid maha võetud. Lauri Lutsar kutsub üles äärmisele tagasihoidlikkusele pärnade raiumisel, sest need on nahkhiirtele Eestis kõige paremad puud oma õõnsuste pärast. „Ega õõnsus tähenda, et puu ümber kukub. Puu võib edasi elada mitukümmend või isegi ehk sada aastat.”
Veel ühe nahkhiireliigi leiame vaatlusel sel ööl Põltsamaal Naistesaare sillal. 45 kHz sagedusel helisid tekitavad veelendlased on kohastunud putukapüügiks vee kohal.
Eestis on kõik nahkhiired kaitse all. Kõik peale ühe: väga haruldase pügmeenahkhiire. See on liik, mis eraldati kääbus- nahkhiire liigist ja mida keskkonnabürokraadid ei ole veel tänini suutnud kaitstavate liikide loetellu lisada.

Eeskujuks Jaan Eilart
Põltsamaal leidub tervelt neli looduskaitsealust parki: lisaks lossipargile veel Uue- Põltsamaa mõisa park, Kördiööbiku park ja Tallinn-Tartu maantee äärne Sõpruse park.
Kui Kördiööbiku pargile andis nime seal kunagi asunud tütarlaste kodunduskool (tüdrukud keetsid körti ja laulsid nagu ööbikud – Põltsamaa muuseumi juhataja Rutt Tänava selgitus), siis Sõpruse park sai 1973. aastal teoks roheliste liikumise alusepanija, Eesti Looduse peatoimetaja Ants Paju eestvõttel. Park on mõeldud ühendama kõiki eestlasi, ka neid, keda saatus on kodumaalt eemale viinud. „See on emotsionaalne paik – presidendid ja kosmonaudid ja kõik, kes sinna puid on istutanud,“ kõneleb Rutt Tänav.
Looduskaitse seltsi üleriigilisel kokkutulekul 2008. aastal avati Sõpruse pargis mälestusmärk Jaan Eilartile. „Eesti rahvuskultuuri suurkuju,“ ütleb tekst kivil. Looduskaitseliikumise algataja, õpperadade looja Jaan Eilart oli sage külaline Põltsamaa kandis, tõmmates 1969. aastatel käima sealse looduskaitse seltsi osakonna. Talvel loengutsüklid, suvel matkad ja talgupäevad, jõekaldad said võsast puhtaks.
„Hoida eesti vaimu, oli selle seltsi tegevuse põhimõte,“ meenutab toonane osakonna aseesimees Arnold Kull. „Eestvedaja oli Jaan Eilart – alati oli tal kõik peensusteni ette valmistatud, alati oli ta teadlik. Ja kõva ja kiire matkaja, katsu järel püsida. Matkaõhtul olime supikatla peal. Ja hommikusöögiks õhtuse supi jääk. Niisugust meest enam ei tehta.“

Pühak sündis Umbusis
Meid tõi Põltsamaale paarikümnekilomeetrine jalgrattasõit Pikknurmest üle Umbusi ja Väike-Kamari. Umbusi külas Odratsi talus (hävinenud talu juures on mälestuskivi) sündis 1873 Karl Tõnisson ehk Vend Vahindra, kes suri 1962 Birmas pühakuna.
Talle (nagu ka kõigile buda munkadele) oli iseloomulik eriline suhe loomadega, märgib aastal 2006 ajakirjas Lemmik ilmunud artiklis Mait Talts, viidates koos mungaga Eestis rännanud valgele koerale Bobile ning tema koertele-kassidele Birmas.
Mis tahes olendite kahjustamist peetakse budismis äärmiselt ebasoovitavaks. Veendunud budisti jaoks võib puuvõras ringi sibav mardikas olla tema enda vanaema uus inkarnatsioon.
1957. aastal pidas Vend Vahindra loomade kaitsepühaku Püha Assisi Franciscuse sünnipäeval raadiokõne, kus rääkis talvise lindude toitmise tähtsusest oma kodumaal.
Meie näeme 2010. aasta maihommikul Umbusi mahajäetud meierei juures räästapääsukesi pesitsemas – ja võime mõttes küsida, kes olid nemad oma eelmises kehastuses.

Kaks aastat jõe peal
Kamari sillal ootab meid Teet-Jaan Tuur, sünniaasta 1937, elukutselt loomakasvataja ja elupõline Põltsamaa kalamees (NB! Paala on Navesti jõe mitte Põltsamaa jõe teine nimi).
Poisina õngitses Teet-Jaan Põltsamaal Naistesaarel pärnade peal luurates säinaid. „Sealt oli silmaga hea vaadata.” Õngenööriks hobusesabajõhv, söödaks suus nätsutatud leivakuul, tabas poiss kord kaks 2,5kilost kala.
Pärast silla peal tuli keegi vastu ja palus: „Poiss, müü ära!” Teet-Jaan sai säinaste eest kolm rubla, aga kinopilet maksis 20 kopikat.
Vee äärde tõmbas kui hiigelsuure magnetiga. „Olen kokku lugenud, et olen oma elust kaks aastat jõe ääres olnud ja palju öid paadis maganud.”
Elu suurim kala on Teet-Jaani sõnul 12 364 grammi kaaluv haug. „Aga ma ei taha kala saada, tahan püüda.”
Kuidas elab Põltsamaa jõgi? „Jões tunnen iga kivi. Suuri kalu on vähemaks jäänud, aga jõgi on ikka sama, ehk rohtu on rohkem,” ütleb Teet-Jaan Tuur ja lisab, et tal on päevakorral endale kergema paadi muretsemine.

Müts maha, sõbrad!
Kõik loodusesõbrad peaksid Põltsamaa kiriku juures mütsi maha võtma (kui see neil peas on), sest seal oli 1764–1804 õpetajaks August Wilhelm Hupel, keda peame meie kodu-uurimise alustajaks. Oma „Topograafi listes teadetes” püüab Hupel ajaloolase Indrek Jürjo sõnul anda süstemaatilist ülevaadet Liivi- ja Eestimaa loodusest, toonitades küll pragmaatiliselt selle majanduslikke aspekte.
Hupeli töö jätkaja, Põltsamaa muuseumi juhataja Rutt Tänav tutvustab meile oma viimast töövõitu – lossihoovis, muuseumi all keldris peatselt avatavat toidumuuseumi, kus on eksponeeritud Põltsamaa kuulsad toidutuubid (näiteks „Põltsamaa marmelaad” ja „Kosmos”). Ka vanemad ja uuemad marjaveinipudelid.
„Põltsamaa Tõmmu” (margi sünniaasta 1959), „Põltsamaa punane” (1960), „Põltsamaa kuldne” (1959) – ka need veinisordid võiks ju võimaluse korral kaitse alla võtta! Kindlasti jääks me maailm vaesemaks, kui need ühel päeval kaoksid – õnneks seda ohtu praegu ei paista.
Lõpetame oma retke 29. mail Võhma teel Arussaare kiriku juures, päevateekonna pikkuseks kujunes 46 kilomeetrit.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet