Rein Marani filmi „Üheksavägised” esilinastusele minnes olin põnevil,kuidas ikkagi on võimalik põimida 33 ravimtaime – täpselt nii palju taimi on kaamerasilma ees – portreed üheks tervikuks?

Linateosed taimedest on haruldased, eriti kui taimeliike palju. Oht jääda entsüklopeediliste piltide reaks, raamatuks filmilinal, kummitab iga autorit päris kindlasti. Marani filmiga midagi sellist ei juhtunud. Kuidas?
Film on kutse hiide. See linateos ei ole ainult taimedest, vaid ka inimestest. Taimede maailma võiksime avastada me kõik. Kui oleme igapäevaelus painatud suhete sasipundardest ja muredest, saaksime sealt abi. Taimedest võib saada väge, nende juurde võiksime minna kui pühapaika.
Muusika mängib filmis olulist osa. Tuletagem erinevatest usukultustest meelde, et ikka on pühapaikades muusikat tehtud. Muusika on see kõrgem aste, mis suudab tekitada teatud tunde. Mul oli muusikutele otsene ülesanne, et nad teeks filmile muusika, mis tekitaks taolise tunde – muusika, mis võiks kõlada hiies. Vanal ajal käidi hiies, aga nüüd kaasajal, mil meil on vähem kontakte ümbritseva eluga, nüüd võiks kogu puutumatu loodus olla meile omamoodi pühapaigaks, kus võib leida sisemise tasakaalu nii enda kui teistega.
Muusikat, pean tunnistama, oli keerukas teha. Valisin muusikuid kaua. Tahtsin loojaid, kel hiie tunnetus lähedane ja tuttav. Ega neil minuga kerge polnud, selja taga kindlasti kirusidki ehk mind (muigab – H.A). Kuna ma aga Mikku (Sarve – H.A) tean ja Aleksander Sünteri tehtud asjad kuulasin ka kõik enne ükshaaval läbi, siis nõnda otsustasin need kaks meest kokku panna. Ning Tuule Kanni hindan ma kui südamega muusikut, kes omalt poolt täiendas. Igatsesin muusikas seda looduse pühaduse tunnetust ning eks sai neid muusikavariante, millega ma rahul ei olnud, ikka mitmeid kordi edasitagasi saadetud.

Muusikud ei laulnud filmis vanu regilaule, miks? See ju hiiemuusika. Kuigi kõigis Tuule Kanni, Aleksander Sünteri ja Mikk Sarve hääles, kandle- ja flöödihelides olid regiviisid kohal.
Muusikute viisid sündisid vanade rahvaviiside mõju all, aga muusika ise oli, jah, regiviisideteemaline „tuletis“. Tuule vaatas enne fi lmi läbi, siis improviseeris pikalt, hiljem valisime muusikalõigud filmi jaoks välja. Enamik kaasaegseid inimesi pole väga kodus vanade regilauludega.

Selline pilt filmist: valged pilved hõljuvad üle sinitaeva ning taustaks lööb trumm. Trumm pole vist päris meie oma vana pill?
Filmis on muusikal peale püha tunde loomise veel teine ülesanne: paus. Paus on ka element muusikas. Ðamaanitrummi „südamelöögid” koos pilvede lõputu kulgemisega, loodan, rääkisid aja voolust. Elame ju olemasolevas hetkes tihti nõnda, et ümbrust ja aega ei tunneta elu väärtusena.
Üldse, see on üks ebareeglipärane film. Tavaliselt õpetatakse: „Niimoodi filmi teha ei tohi!” Ei konkreetset sündmuste rada ega lugu. Kõik need ajas hüppamised edasi-tagasi (filmis näeb taime kevadel, suvel, sügisel – H.A). Võib-olla avastab vaatajagi oma mõtteis enda võime teha ka ise hüppeid ajas ja ruumis. Näha taime tärkavana ja samas kujutleda teda nii õitevahus kui viljuvana. Pilved markeerisid ka neid nn ajahüppeid mõne konkreetse taime elutsüklis.

Kuidas need 33 taime välja valisite? Kõrvuti on saialill, uuema aja ravimtaim, ja näiteks tamm, ammutuntud rahvameditsiini abiline?
See oli tükk tööd! Tegime mitu erinevat nimekirja: nendest taimedest, mida on kõige rohkem kirjas vanasõnades, nendest, mida kaasaegne Euroopa kasutab, nendest, mida kõige rohkem kasvatakse-korjatakse praegusel ajal jne. Neid nimekirju kõrvutades saigi viimaks valik tehtud. Üks määrav mõõdupuu oli ka visuaalne vaheldusrikkus. Ja siiski jäi mõni kaunis taim ikkagi välja. Näiteks minu armas rukkilill – ta on hea silmarohi! – ei mahtunud filmi. Võtsime temast küll igaks juhuks kaadreid üles, aga lõplik valik kujunes ikkagi teiseks.
Filmil tervikuna on kompleksne ülesanne, mitte selline ühe lahendusega ülesanne. Iga taime puhul tuli leida oma lähenemisviis. Piinasin oma küsimustega paljusid: teadlasi, ravimtaimede tundjaid ja kasvatajaid, rääkimata apteekritest. Kõigi nendega rääkides kristalliseerus just selline idee filmist, nagu seda nüüd näha on.

Kus „Üheksavägiseid” näeb?
Ilmselt ETVs. Tegemisel on ka DVD subtiitritega neljas keeles, DVD vahel on voldik kõigi filmis esinevate taimede portreedega.

Üheksavägised Gaviafilm 2010, 60 min, HDV, stereoheli
Stsenarist ja reþissöör: Rein Maran
Operaatorid: Rein Maran, Tõnu Talpsep
Produtsent: Rein Maran Muusika: Aleksander Sünter, Mikk Sarv, Tuule Kann
Kommentaator: Ain Raal, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosiadotsent, Ph.D