3/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
1968 – kui rääkisimeTallinna põhjaveest

Kevadtalvel otse meie joogivette, Ülemiste järve maandunud lennuk sundis põhjaveeteadlast Erna Seppa otsima üles vanu dokumente aegadest, mil põhjavesi tähendas Tallinna joogivee tulevikku ja
pinnavee joomisest oli juttu ainult ühe võimaliku variandina.

Geoloogilis-majanduslik põhjendus võimaluste kohta varustamaks Tallinn ja Põhja-Eestit põhjaveega” – sellist pealkirja kannab aruanne, mille kohta on toodud alljärgnev lühikokkuvõte. Põhjuseks, miks dokument tuli arhiivist üles otsida, on esmalt lootus, et pealinnas hakatakse kunagi kasutama välisreostuse ohtude (auto- ja lennutransport, kriisiolukord) eest kaitstud veeallikat.

Tööstuslinn Tallinn vajas suures koguses vett
Pinnaveeallikate uuringutega hakkas tegelema TPI santehnikalabori kollektiiv eesotsas Harald Vellneriga ning hüdrometteenistus eesotsas Tiit Eiprega. Paralleelselt tegi Moskva ülesandel uuringuid vabariigi geoloogia- ja maapõuekaitse valitsus. Tehti võrdlusvariandina esimene katse varustada Tallinnat põhjaveega. Uuringu pealkirjaks sai „Geoloogilis-majanduslik põhjendus võimaluste kohta varustamaks Tallinna linna põhjaveega”, autoriteks allakirjutanu ning Kaljo Stumbur.
Tolle aja andmeid kasutades võeti vaatluse alla kaks Tallinna lähiümbruse kuni 100 km kaugusele ulatuvat suunda, kust tuua Tallinna põhjavett. Et Tallinnale planeeriti tollal kasvava tööstuse tõttu aina suuremat veetarbimist tulevikus (praegusega võrreldes mitu korda mahukamat), siis oli vaja kindlasti luua põhjaveega lisavarustamise plaan. Üks suund jäi edelasse: Riisipere-Risti-Vigala-Lihula liinil ja teine idasse: Jägala-Viitna-Valgejõe-Padaoru liinil. Põhjaveeallikate valikul oli mõlemal juhul panustatud kambrium-vendi veeladestule ning osaliselt ka ordoviitsiumikambriumi ladestule ning liivaväljade, -sandurite ja deltaaladele ning -ürgorgudele.

Kuidas määrati põhjaveevarusid
Põhjaveevarude määramiseks vajalike arvutusparameetrite korrektuuri tehes tugineti Tallinnas, Kohtla- Järves, Kiviõlis ja Sillamäel läbi viidud pikaajalistele veetaseme ning veevõtu rezhiimvaatlustele ning varasemate geoloogilise kaardistamise andmetele. Peamised põhjavee rakendusvarude määramise arvutusparameetrid olid veekihi paksus, veejuhtivus, veetaseme piesojuhtivus ning filtratsioonimoodul. Projekteeritavad parameetrid aga puurkaevude sügavus, selle töötava filtriosa läbimõõt, puurkaevude paigutuse skeem ja tootlikkus. Arvutused said tehtud tänu akadeemik Endel Lippmaa kaasabile teaduste akadeemia küberneetika instituudis, kus ainsana vabariigis oli tolle aja kohta progressiivne arvutustehnika, arvutusmasin „Minsk-22”.
Lähteandmeteks olid võetud projekteerijate ette antud veetarbimise kontrollarvud: 1970. aastal 119 000 kuupmeetrit ööpäevas (m3/ööpäevas) ja 1980. aastal 180 500 m3/ööpäevas. Võrdluseks: Tallinna tänane veetarbimine on ainult ca 65 000 m3/ööpäevas. Projekteeritud said kaptaazhehitiste skeemid: puurkaevude paigutamisviis, pumpade valik, ühendused reservuaaridega, pumbajaamaga ning lõpuks ühendus magistraaltoruga.
Märkusena oli uuringus ära toodud, et ordoviitsiumi-kambriumi põhjaveele Tallinn-Lihula suunal on iseloomulik kõrgendatud fluori- ja joodisisaldus, kambriumvendi põhjaveele Tallinna- Padaoru suunal aga kohati kõrgendatud radioaktiivsus. Lõpptulemusena oli välja toodud kapitaalmahutuse suurused, alustades üksikpuurkaevust kuni kogu kaptaaþehituseni välja.

Vee omahinnast
Padaoru-suunalise veejuhtme korral kujunes põhjavee omahinnaks 1970. aasta seisuga 3,8 kopikat (kop), 1980. a 4,1 kop, Männiku-suuna puhul 1,2 kop kuupmeetri kohta. Keskmiseks hinnaks oleks kujunenud seega 3,2–3,7 kop/m3. Lihulasuunalise variandi puhul on need arvud vastavalt 4,4 kop ja 1980. aasta seisuga 4,0 kop/m3.
Konkureeriva variandi, pinnavee kasutuse puhul kujunes vee omahinnaks vastavalt 1970. aastal 2,34 kop ning 1980. aastal 3,24 kop kuupmeetri kohta. Pinnavesi oli küll odavam, ent natukene. Tänase hinnaga ei saa tolleaegset üldse võrrelda: üldistavalt olgu öeldud, et praegu on Tallinna vee hind kodukliendile mitu korda kallim, kasutades võrdluseks tolleaegse keskmise palga ja vee hinna suhet.
Kuid 1968. aasta aruandes on käsitletud ka põhjavee omahinna alandamise võimalusi. Näiteks puurkaevude tehniliselt täiuslikumaks ehitamise teel ning radiaalveehaarete rajamise kaasajastamise arvel, kaptaazhehituse rajamisel elektrijõuliinide juurde ja muud sellist. Kõik need plaanid jäid aga omal ajal sahtlisse, kasutades tänapäeva kõnepruuki, konjunktuursetel ajenditel teostamata. Ja nii nad mängisidki toona maha võimaluse viia Tallinna veevarustus üle põhjaveele.

Ohutum vesi
Vaatamata sellele, et Tallinn joob Ülemiste vett, tahaks ikka ja jälle rõhutada, kui palju tähtsam oleks üle minna põhjavee tarbimisele.
Põhjavee variandi eelis on selle kaitstus välisreostuse ohtude eest, parem kvaliteet, süsteemi astmelise väljaehituse võimalus ning samuti võimalus vajadusel põhjavee keemilise koostise vastavusse viimine kehtivate sanitaarnormidega. Seda saab teostada kohapeal vete lahjendamise teel, soovitatavalt jääsulasetete kompleksis oleva veega, mis on eriti tähtis kõrgendatud radioaktiivsusega kambriumvendi vete puhul. Seda kõike annab teostada, kui loobutaks turvalisuse seisukohalt ohtliku pinnavee tarbimisest.



Erna Sepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet