4/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Usutlus
Alessandro Galli: Kaitsealadest jääb väheks

Aastal 2002 leppisid riikide juhid kokku, et käesolevaks, 2010. aastaks tuleb oluliselt pidurdada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist
konventsiooni CBD (Convention on Biological Diversity) raames.
Tänavune raport seevastu näitas, et plaan kukkus läbi. Miks? Asjale heidab valgust Alessandro Galli, üks raporti autoritest.

Kas reeglid, milles aastal 2002 kokku lepiti, olid liiga „ujuvad”? Aastal 2002 loodeti ju lausa olulist muutust („signifi cant reduction in the rate of biodiversity loss by 2010” – bioloogilise mitmekesisuse vähenemise olulist pidurdamist 2010. aastaks).
Alessandro Galli:
Kõigepealt peaksime selgelt välja ütlema, et meie ühiskondade heaolu sõltub muuhulgas biosfääri looduslikust kapitalist, liikide rikkusest ja ökosüsteemide tervisest. Meie uuring ja ka eelnevad teiste omad näitavad, et tervislik keskkond – mille üks tunnus on liigirikkus – on inimese heaolu jätkuks vajalik tingimus. Järeldame, et vähenev mitmekesisus koos inimmõju kasvava survega õõnestab planeedi suutlikkust meid kõiki ülal pidada. Just sellepärast on vaja pidurdada mitmekesisuse kadu ning seetõttu aastal 2002 leppisidki riigijuhid kokku vähendada aastaks 2010 seda hävingut olulisel määral.

Kuigi on võimalik arvulisi eesmärke seada mõnele keskkonnaprobleemile (süsinikdioksiidi õhkupaiskamise vähendamine, ökoloogiline jalajälg jne), ei saa kõiki protsesse numbritele allutada ja looduslik mitmekesisus on üks neist. Kirjeldan lihtsalt, kuidas kaheksa aastat tagasi eesmärke seati. Peab tunnistama, et selle n-ö mittenumbriliste eesmärkide seadmisega pole riigid tõesti suutnud vajalikul määral elurikkuse vähenemist aeglustada ja nõnda on tekkinud konfl ikt kasvava inimtegevuse surve ja puudulike tasakaalusüsteemide vahel. Sellel on mitmeid põhjusi: paljudel käitumisstrateegiatel puudub adekvaatne eesmärk, paljud on kehvasti ellu viidud, lisandub veel ökosüsteemide piisava tähelepanuta jätmine. Otsuste tegemisel on puudunud käepärane juhend, kuidas looduslikku mitmekesisuse faktorit „mõõta”.

Kas ÜRO, mis omal ajal võttis konventsiooni eesmärgid omaks, on nõus teie raporti tulemustega?
Uurimuse viis läbi 45 teadlast enam kui 30 organisatsioonist üle maailma, loodi bioloogilise mitmekesisuse näitajate alane partnerlus (Biodiversity Indicator Parntership – BIP). Selle tulemusena valmis, ütleksin tõenäoliselt üks põhjalikumaid ja usaldatavamaid kirjeldusi elurikkuse olukorrast maailmas ning see kutsub ka üles aeglustama või tagasi pöörama kõnesolevat tendentsi. Uurimuse tulemused on avaldatud CBD häälekandjas „Biodiversity Outlook 3”, mis ilmus Nairobis 10. lehekuul. Ma arvan, et raportil on tugev teaduslik taust ja seda peab võtma tõsiselt. Tänavu sügisel (10. porikuul) leiab aset konventsiooniga seotute 10. kohtumine Nagoyas Jaapanis. Kokku saavad valitsuste esindajad ja otsustajad, kes panevad paika, kas võtta elurikkuse hoiuks hoopis uus eesmärk. Me kõik loodame, et meie uurimuse tulemused võivad olla stardipunktiks, teaduspõhiseks faktiks, millele otsustajad saavad diskussioonid rajada.

Mismoodi see uurimus sündis?
Olles üks raporti autoritest, palun kirjeldage veidi oma tööd. See oli esimene kord, kui globaalses mastaabis seirati põhjalikult kõrvuti nelja indikaatorit: elurikkust, inimsurvet loodusele, elurikkusest tõusvat kasu inimese heaolule ja valitsuste käitumist selles küsimuses. See oli esimene kord, kui kõiki neid indikaatoreid tõlgendati koos ühes raamistikus.
Minu panus oli seotud ökoloogilise jalajälje uurimisega, mis oli üks viiest inimmõju kirjeldavast indikaatorist. Meenutan, et ökoloogiline jalajälg on keskkonnaalane „tööriist”, mille 90ndate alguses lõid Mathis Wackernagel (praegune organisatsiooni Global Footprint Network president) ja professor William Rees (Briti Columbia ülikoolist). See tööriist mõõdab inimmõju igapäevast kogusummat, sealhulgas meie toitumisharjumusi ja vajadusi, suhtlemist, kaupade ja teenuste tarbimist, elektrikulu jne – kõigi meie vajaduste survet loodusrikkustele.
Meie andmed näitavad, et inimmõju on alates 70ndatest aastatest suurenenud ligi 80 protsenti. Kui me kuni 80ndate keskpaigani kasutasime taastootmise suutlikkusest vähem ressursse, siis nüüd on olukord muutunud ning 2006. aastal (see on kõige lähem aasta, mille kohta meil on täpsemad andmed) kasutasime juba rohkem ressursse kui planeet suudab taastoota – 1,45 planeedi ekvivalenti. Teiste sõnadega, 2006. aastal vajas Maa peaaegu 17 kuud, et kasvatada ja taastada varusid, mida inimesed 12 kuu jooksul tarbisid. Elame võlgu.
Paljud otsustelangetajad pole siiani aru saanud, kui suur ohutegur on inimmõju looduslikule mitmekesisusele ja samas, kui palju on selles potentsiaalselt peituvaid võimalusi olukorra hõlbustamiseks nii planeedi tervise kui ühiskonna sotsiaalse ja majandusliku stabiilsuse osas. Kuni ei saada aru keskkonna seisundi seosest meie heaolu ja stabiilsusega, ei tehta ka vajalikke otsuseid, et inimmõju tegurit vähendada. Seetõttu probleemi lahendus ootab alles elluviimist. Meie organisatsioon Global Footprint Network toob rahvusvahelisse debatti arutelu ressursside tarbimise reaalsusest ning meie „päriskapitali” piiratusest. Meie eesmärk on aidata analüütikuid ja otsuste tegijaid mõista sügavamalt riikide käitumismustrite jätkumisest tulenevaid ohte. Selles valguses oleme loonud 2005. aastal programmi Ten-in-Ten Initiative (tõlkes võiks olla „Kümnega kümme”), mille eesmärk on aastaks 2015 saavutada, et kümme rahvast oleks riiklikul tasemel omaks võtnud ökojalajälje printsiibi ning korraldaks oma eluolu selle järgi. (Vaata: www.footprintnetwork.org, sealt alt otsi Ten-in-Ten campaign.)

Aga kas viimasel kaheksal aastal loodud kaitsealadest, rahvusparkidest pole kasu?
Raportis järeldame, et kuigi vastasmõju indikaatorid (indicator of response) näitavad suurenevat trendi, näiteks kaitsealade arv on tublisti kasvanud, säästlikult majandatava metsa osakaal on suurenemas jne, pole loodusliku mitmekesisuse häving põrmugi peatunud, ka mitte aeglustunud ning samuti pole vähenenud surve loodusele. Siiski, mõnel tasandil on ka rõõmustavaid uudiseid. Näiteks Põhja-Ameerika ja Euroopa veelindude populatsioonid on alates 1980ndatest suurenenud 44 protsenti, kuna on loodud õigeid märgalade kaitserežiime. Aga kuigi selliste paikade loomine on ülioluline, et turvata meie planeedi elurikkust, tõenäoliselt kaitsealadest üksi ei piisa, see ei suuda inimmõju survet tasakaalustada.

Kui hakkasid raportiga tegelema, kas lootsid teisi tulemusi?
Ma lootsin küll paremaid tulemusi, aga reaalselt ootasin seda tulemust. Ma näen meie organisatsioonis töötades reaalsust iga päev. Nagu ma ütlesin, on seos kuhjuva inimmõju ning vaesuva loodusrikkuse vahel.
Kuigi me pole suutnud aeglustada ega peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, pole see siiski võimatu. ÜRO kuulutas 2010. aasta rahvusvahelise elurikkuse aastaks ja tänu raportile läks nagu läks, aga nüüd saagu sellest aasta, mil me tõesti mõistame probleemi sügavust.
Eesmärke peab suutma ellu viia kompleksselt: jätkama traditsiooniliste kaitsealade strateegiatega ning samal ajal tooma teise tegutsemissuuna keset inimkultuuri, nii sotsiaalsel kui majanduslikul tasemel. Pole kasu enam kaitsealade loomisest maailmale tervikuna, kui sellega käsikäes ei käi inimmõju surve vähendamine. Seda me püüame teha ka oma organisatsioonis, tuues sisse ökojalajälje mõõtmise printsiibi.

Kõnesolev raport ei unusta ka inimkultuuride rikkust: uuriti kõneldavate keelte hulka ning jälgiti, kuidas läheb keeltel, mida kõneleb alla 1000 inimese?
Praegusel hetkel räägitakse ülemaailmselt ligi 6900 keelt, umbes 1500 keelel on vähem kasutajaid kui 1000 inimest. Need on hävimisohus juba käesoleva sajandi jooksul. Kahjuks mina ei ole selle ala ekspert, soovitan huvilistel lugeda lehekülge: www.ethnologue.com

Olgu see viimane vastus sissejuhatuseks meie järgmisele artiklile ühest meie oma põliskeelest: võru keelest.



Usutles: Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet