4/2010



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Usutlus
Kotkamehega metsast ja kaameratest

Urmas Sellise nimi ja habemes nägu ilmub sageli ajakirjanduses,kui jututeema puudutab kas kotkaid või must-toonekurge. Looduskalendri veebikaamerate ühe võtmeisikuna on ta olnud tunnistaja mitmetele uutele avastustele lindude käitumise kohta.

Kaua oled olnud kotkamees ja kuidas üldse sai alguse sinu suhe loodusega?
Ei oska hinnata, kas olen sageli ajakirjanduses või mitte, aga vahel tundub, et liiga palju seostatakse kotkastega ainult mind – tegelikult on kotkatööde päris hea taseme ja suhtelise tuntuse taga ikka terve meeskond. Mitte ainult Kotkaklubi, vaid erinevate projektide juures tegutsevad ka muud huvilised. Näiteks veebikaameratega on seotud üsna mitmed partnerid, kes ei ole „kotkamehed”, näiteks tehniliste lahenduste väljanuputajad, võimalikult suure hulga vaatajanumbrite eest muretsejad, parima pildi toojad metsast võrku jne. Kõike on vaja konkreetse projekti juures selle edukaks toimimiseks.

Aga kotkameheks pean end isegi, kui just parasjagu lammastega ei pea tegelema … Püüan koos ülejäänud Kotkaklubi juhatusega, praegu on juhatuses veel Ain Nurmla ja Gunnar Sein, hoida hädapäraselt korras ka Kotkaklubi administratiivset poolt. Sisulise tegevuse kõrval kipub see alatasa ununema.
Minu suhe loodusega pärineb ilmselt ajast, mida ma ise hästi ei mäleta – väidetavalt olid pärast kõndima hakkamist – see juhtus üsna hilja minu tollase suure ülekaalulisuse tõttu – mu esimesed looduses käigud mitte kõige õigemates kohtades. Proovisin minna üle lemledega kaetud tiigi … ja sellest ajast ei tunne end vees kuigi koduselt. Aga kindlal pinnasel sai käidud meie talu ümbruses kolhoosikarjaga ja ametlik karjus vestis seal üsna huvitavaid lugusid sellest „kuidas asjad looduses toimivad”. Kuna vanematel polnud kolhoositöö ja nooremate õdede-vendade kantseldamise kõrval palju aega jälgida, kus poiss parasjagu on, sain üsna vabalt ise valida oma päevakava ning teekonna.
Tõsisem looduses käimine algas siiski millalgi 6.–7. klassis, kui alustati esimese Eesti Linnuatlase andmete kogumisega. Koos Arne Adra ja Einar Tammuriga võtsime ka paar ruutu teha. Sestap tuli linnud selgeks õppida. Sellega kaasnes ka rõngastajaks hakkamine ja esialgne sportlik hasart selle juures. Pesade otsimine muutus väga huvitavaks. Kuigi juba esimese linnuatlase tegemise juures nägime mõnd konnakotkast, algas tõsisem tegelemine 1982. aastal, kui Einar Tammur sai tööle Eesti Metsainstituuti kotkastega tegeleva tehniku kohale. Mina olin küll vabatahtlik abiline selle juures, aga et mul olid mootorratta juhtimise load, siis käisime koos suviti välitöödel kotkapesi kontrollimas, metsainstituudi külgkorviga mootorrattaga siis, ja ka mõned tehispesad panime üles. Sealtmaalt olen kotkamees olnud.

Minu kodukandi metsad on päris auklikuks raiutud ja sama on toimunud üle Eesti, kui tegemist pole kaitsealaga. Kuidas on meelestatud metsaomanikud, kui nende metsas või lähinaabruses asub mõne suure linnu kodu?
Metsad muutuvad auklikuks millegagi võrreldes. Juba esimesel Eesti ajal räägiti, et metsi raiutakse liiga palju ja nõuka-ajal kirjutati seda ja nüüdki … Minu arust võiks ka rohkem vanu puid metsa alles jätta või siis luua mõni eraldus kuhugi majandusmetsa sisse looduslikult toimivaks, aga teistel huvigruppidel on teised arusaamad ja nägemused. Neid saab kokku keevitada pikaajalise vaba suhtluse käigus, kui keegi ei esita ultimaatumeid. Tavaliselt pole meil selleks aega ega püsivust. Heaks näiteks on siinkohal kevadine raierahu, mis alguses tundus metsameestele üsna vastuvõetamatu, aga nüüd on RMK ja ka suur osa erametsaomanikke selle vabatahtlikult reegliks võtnud!
Nagu inimesed üldiselt, nii on ka metsaomanikud erinevad ja nende huvi oma metsa suhtes on erinev. Alates puhtalt raha tegemiseks ostetud metsatükist kuni päranduseks saadud metsani, kus linnas elav omanik käib paar korda aastas lastele näitamas, kui vinged puud meie metsas kasvavad ja kus all võib mägraurgusid uudistada, mustikaid pugida, seeni korjata ning oletada, et niisugused olid metsad Eestis 2000 aastat tagasi … Kumb on kümne aasta pärast rikkam omanik? Ja kuidas rikkust üldse mõõta?
Loomulikult on suhtumine kotka või must-toonekure pesasse neil omanikel erinev – esimesel juhul tuleb pesas võimalikult kiirelt vabaneda ja teisel juhul on omanikul väga hea meel, sest siis hoiab keegi veel tema metsal silma peal ja oht röövraieks väheneb. Sest röövraiega vahelejäämise korral on karistused kotka püsielupaigas oluliselt karmimad.
Eestis üldiselt aktsepteeritakse kotkaid kui looduskaitse sümboleid ja suurt vastuseisu nendega seotud piirangutele pole. Aga palju sõltub jälle sellest, kuidas maaomanikuga suheldakse – kui talle tuleb äkki paber, mis keelab oma maal viibimise, siis loomulikult tekib vastuseis. Kui aga pesa leidmise korral püüda maaomanikuga suhelda ja selgitada asja ning näidata kotkast lendamas – siis on hoopis teine asi. Muidugi oleks ideaalne, et pesa kontrollimise ajal kutsutakse ka maaomanik kaasa, aga praktiliselt see eriti ei õnnestu, sest pesade kontrollimise aeg on lühike ja selle aja jooksul tuleb läbi käia palju pesi. Peaaegu võimatu on ette planeerida, millal mingi pesa juurde jõuame. Tavaliselt kasutame ka varahommikust jahedamat aega, mil kellelegi helistamine pole just viisakas.
Igal ajal on olnud loodusest hoolivaid metsamehi ja ka hoolimatuid, erilisi muutusi pole vast selles isegi olnud. Nüüd tulevad seaduserikkumised vast paremini välja.

Nii loodusesõpradele kui ka tooli külge aheldatud kontoriinimestele on juba mitu aastat olnud mõnusaks vaatamiseks Looduskalendri kaamerad. Oled nende paigaldamise ja toimimisega tihedalt seotud. Lisaks meelirahustavale metsaelule oleme olnud tunnistajaks ka hetkedele, mille olemust on keeruline mõista. Mäletame näiteks must-toonekure vanemat oma poega alla neelamas. Kui palju on need kaamerad tõsist teadust aidanud?
Olen olnud seotud eelkõige kotkaste ja must-toonekure kaameratega, natuke aitasin ka seakaamerat üles seada. Aga must-toonekure kaamera oli esimene ja selle käimasaamine oli kõige keerulisem ning huvitavam. Seal ei saanud ju käia kohapeal vigu parandamas. Aga tänu partneritele saime päris hästi hakkama ning teisel aastal (2008) võisime juba öelda, et meie striimi kvaliteedile pole võrdset sarnaste metsakaamerate seas maailmas. Pideva jälgimise võimalus ilma pesitsust häirimata on andnud mõistagi palju uusi aspekte, mida saame kasutada nende liikide kaitse organiseerimisel. Pesakonna optimeerimine on üks asi, mis tundub olevat must-toonekure puhul üsna tavaline nähtus, samuti see, et võõrad isendid käivad pesadel kaklemas ja selle käigus lõhutakse mune. Tõenäoliselt viitab see pesapaikade vähesusele, aga ka isaslindude suurele osakaalule populatsioonis. Saime ka teada, et pojad jäetakse musttoonekure pesas üsna väiksena omapäi ning et toitu tuleb poegadele tuua väga kaugelt 20–30(40) km.
Merikotka pesa külastamise järel tulevad vanalinnud alles järgmisel päeval pesale. Merikotka puhul toidavad poegi mõlemad vanalinnud, mitte ainult emaslind, nagu varasem teave oli. Samuti võtab merikotka isaslind haudumisest märkimisväärselt osa.
Konnakotka emaslind ei mune, kui isaslind ei too kevadel rohkelt saaki pessa.
Rongad on peaaegu alati lähedal ja kui vanalind pesalt aetakse, siis saavad nad tegutseda jne jne. Põhjalikum teaduslik kaameramaterjali analüüs on veel tegemata, tõsisema materjali saamiseks on vaja eri aastaid ja eri paare, aga kaamerasüsteemi ülesseadmine pole ei odav ega ka kiire töö … Aga meil on üle maailma püsivaatlejaid, kes salvestavad samuti huvitavamad seigad ja postitavad looduskalendri foorumis (www.looduskalender.ee/ forum/) vastavate teemade all. Foorumi inimesed on algatanud ka info kogumise veebikaamerast vaadatava liigi kohta, kus igaüks saab lisada uut infot ja põhimõtteliselt on võimalik foorumites salvestatu põhjal teha ka uurimustöid.

Räägi lähemalt kotka ja kurekaamerate elanike ja teiste sinu vaatluse all olevate lindude käekäigust praegu. Kellel läheb paremini, kelle käekäik teeb muret?
Keskeltläbi võib Kotkaklubi hoolealuste käekäiku lugeda heaks, aga on ka raskemaid liike, kes ei taha meie pingutustele reageerida. Kaks äärmust on merikotkas ja suur-konnakotkas. Merikotka olukord oli väljasuremise äärel 1970ndate alguses, kui Eestis neljal aastal ei läinud teadaolevatest pesadest lendu ükski poeg. Sarnane oli seis ümberkaudsetel aladel. Aga 1960ndate lõpus keelustati paljudele röövlindudele probleeme tekitanud kloororgaaniliste ühendite (n DDT) kasutamine putukatõrjes ja kümnekonna aasta pärast võis märgata esimesi positiivseid tulemusi – tasapisi hakkasid merikotkaste pesitsemised jälle õnnestuma. Praegu läheb Eestis asuvatest pesadest aastas lendu ligi 200 noort merikotkast!
Suur-konnakotkas on suhteliselt raskelt määratav liik, sest sarnaneb väike-konnakotkaga. Tema arvukust varasematel aegadel on seetõttu raske hinnata. Aga viimase 15 aasta jooksul on suur-konnakotka arvukus vähenenud vähemalt kaks korda ja seda pidurdada on väga keeruline, sest peamine probleem on ristumine väikekonnakotkaga ning aastatega võib suurkonnakotkas lihtsalt lahustuda väiksema sugulase hulgas. Niisuguse probleemini on tõenäoliselt viinud varasem inimtegevus lodumetsade kuivendamise läbi ja luhaniitude võsastumise tõttu. Olukord on tõsine, sest vaid üks paar on tänavu Eestis teada, kus mõlemad vanalinnud on suur-konnakotkad. Ka paljudele tuntud suur-konnakotkas Tõnn on samast pesast pärit (http://birdmap.5dvision.ee/).

Pea on suured pesad jälle tühjad ja pojad manguvad toitu juba pesast kaugemal. Kuidas on sisustatud kotkameeste aasta kuni järgmise pesitsuseni. Millal käisid viimati metsas ja mida tegemas?
Viimased konnakotkaste pesad on tänaseks üle vaadatud ja viimati sai ühe väikekonnakotka juurde rõngastamise käigus pandud ka rajakaamera, et hiljem piltide põhjal vaadata, mis pesas toimus. Noortel konnakotkastel hakkab peagi näljutamise aeg (usutluse ajal oli käes heinakuu lõpp – toim). Vanalinnud ei too enam toitu pessa, vaid meelitavad poega lendama toidu saamiseks ja siis on teadmata territooriume hea leida poegade toidumangumise kaudu. Ligi kuu aega õpetavad vanalinnud poegi lendama ja toitu otsima.
Kui kotkaste pesitsemine läbi saab, on kotkameestel aruannete kirjutamise ja uute plaanide tegemise aeg. Igal sügisel toimub Kotkaklubi aastakoosolek, kus võetakse kokku suvised tööd ja nende tulemused ning pannakse paika järgmise aasta plaanid.
Kui meie saatjatega linnud rändavad, saame neid jälgida virtuaalselt arvutiekraanilt. Aga kindlasti tuleb üle vaadata ka kotkaste söötmispaik ja veebikaamerad. Kui metsas raietöid planeeritakse, siis leitakse ikka mõni suurem pesa, mille üle vaatame ja eksperthinnangu anname. Projektide kirjutamine toimub ka reeglina pärast välitöid.



Mats Kangur
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?