Isukalt rohelisi lehti järavad raagritsikad oskavad taimeokste vahel märkamatuks jääda. Isegi väikeses akvaariumis on rohekaspruuni kaitsevärvusega ritsikaid keeruline üles leida.

Sel kevadel geenitehnoloogias magistrikraadi kaitsnud Olga Ðapranil on kodus isevärki lemmikloomad – raagritsikad. Need veidra väljanägemisega putukad sai ta juba ligi aasta tagasi sõbrannalt, kelle akvaariumis ritsikad suure hooga paljunema olid asunud. „Otsustasin raagritsikad võtta ilma pikemalt mõtlemata – läksin kohe poodi ja ostsin neile akvaariumi,” meenutab Olga Ðapran, kelle sõnul on raagritsikad huvitavad ja vaiksed lemmikud, keda on lihtne kodus pidada. Kui tuba on soe, ritsikatel on akvaariumis piisavalt palju niiskust ning neile on ette pandud rohkelt rohelisi taimi, võib ritsikaomanik mitmeks päevaks kodunt ära minna ilma, et peaks oma lemmikute pärast muretsema.

Kaks suurt ja hulk väikeseid
Tänaseks on Olga Ðapranil sõbranna käest võetud kümnest ritsikast järel veel vaid kaks. „Kümme raagritsikat suudavad ära hävitada märkimisväärse koguse rohelisi taimi, mistõttu nende pidamine läheb talvel kaunis kulukaks. Seetõttu otsustasin osa neist tuttavatele laiali jagada ja zookauplusesse anda, jättes endale alles vaid kolm ritsikat. Kuna raagritsikate elutsükkel kestab vaid aasta, on kolmest ritsikast praeguseks elavate kirjas vaid kaks, kuid neile on lisandunud palju pisikesi, erinevatel aegadel munast koorunud raagritsikaid,” jutustab Olga Ðapran. Ehkki tema akvaariumis taimeokstele klammerdunud täiskasvanud raagritsikad on kasvult ja värvuselt äravahetamiseni sarnased, on ühel neist iseloomulik eripära – ta on kaotanud varases nooruses ühe oma jäseme. „Tegelikult peaks kaotatud jäse raagritsikale tagasi kasvama, kuid temal ei ole seda millegipärast juhtunud,” nendib ritsikate perenaine.

Eesmärk on anda järglasi
Ehkki enamik raagritsikaliike on kahesoolised, suudavad mitmete liikide emased isendid sigida ilma isasputuka kaasabita ning muneda elu jooksul mitusada viljastamata muna. Ka Olga Ðaprani emased raagritsikad paljunevad hoogsalt, munedes akvaariumi niiskele põhjale väikesi kaanega kapslikesi meenutavaid mune. Selleks, et munadest kooruksid ritsikavastsed, tuleb neile luua sobivad tingimused. „Looduses kooruvad vastsed vaid soodsasse keskkonda sattunud munadest. Akvaariumis peab selleks olema sooja üle 25 kraadi ja hästi niiske. Kuna ma tahan aeg-ajalt ära käia ega saa akvaariumit pidevalt niisutada, siis panin osa munadest kaanega purki, kus on kergem niiskust säilitada,” selgitab Olga Ðapran. Purgis tuleb tal ritsikamune hoida umbes kolm kuud enne, kui koorest välja pääseda ihkavad ritsikavastsed munadelt kaane pealt lükkavad ja oma tihedalt munakoore sisse kokku pakitud jäsemed lahti rullivad. Enne valmikuks saamist seisab neil ees aga veel mitu kestavahetust. „Kasvades viskavad raagritsikad väikeseks jääma kippuva kesta maha. Kokku teevad nad seda umbes viis korda ja ikka öösiti, pimedas. Seejuures suudavad nad kestast niimoodi välja pugeda, et see jääb täiesti terveks – ainult pea juures on kesta sees pisike auk, kust putukas on ennast välja libistanud.” Selleks, et mõõtmetelt oma emadele järele jõuda, järavad ritsikavastsed isukalt värskeid lehti ja pungi.

Söövad vaid teatud taimi
Söögiks ei sobi raagritsikatele aga sugugi kõik rohelised taimed. „Raagritsikad on toidu osas väga valivad ega söö paljusid taimi, mida ma olen püüdnud neile toiduks anda. Kui ma toon midagi sellist, mis neile ei meeldi, siis ei söö nad suutäitki, vaid katavad taime oma väljaheidetega. Söögikõlbulikuks tunnistatud taimede puhul peavad nad aga hoolega puhtust,” kirjeldab ritsikate perenaine. „Ära on nad põlanud näiteks võilille- ja salatilehed, ehkki jääsalat paistab neile maitsevat. Samuti söövad nad isukalt spinatit ja melissi, mida ma neile talvel enamasti ostangi. Suvel saab korjata ka vaarikaoksi, aga nende kahjuks räägib see, et vaarikalehed lähevad akvaariumis kiiresti kollaseks.” Kui akvaariumisse pandud taimed ei ole raagritsikatele meeltmööda, siis muutuvad nad apaatseks. Kui toit maitseb, siis on nad aga aplad ja pistavad nädalas nahka suure pundi melissi.

Öösel aktiivsemad
Ehkki võib jääda mulje, et raagritsikad on väga aeglased putukad, võivad nad tegelikult ennast vajadusel väga kiiresti liigutada. „Kui panna akvaariumisse uued taimed, siis tormavad ritsikad väga kiiresti neile ligemale ja hakkavad esimesena ette juhtuvat lehte otsast järama,” jutustab Olga Ðapran. Kuna lehtedega maiustama asunud raagritsikas ei lõpeta enne, kui taim on lehtedest päris paljaks pügatud, võivad need tugevate lõuapäradega putukad olla oma looduslikus elupaigas taimekasvatajale tõeliseks nuhtluseks. Kõige aktiivsemad on raagritsikad aga öösel. „Siis on kuulda, kuidas nad tasakesi akvaariumipõhja katvatel kivikestel krabistavad,” räägib raagritsikate perenaine.

Maskeerumismeistrid
Välimuselt raagus oksale sarnanevad raagritsikad jäävad taimestikus kergesti nähtamatuks. Neid on keeruline märgata isegi akvaariumis – sedavõrd sarnane on nende värvus veepotti asetatud vaarikaokste värvusega. „Mõnikord on akvaariumis nädal aega näha ainult ühte ritsikat,” muigab Olga Ðapran. Lisaks sellele, et raagritsikate värvus harmoneerub neid ümbritseva taimestiku värvusega, oskavad nad oma keha vastavalt vajadusele sobivasse asendisse väänata. Kui miski neid putukaid ehmatab, siis võtavad nad enamasti sisse liikumatu poosi, lootes niimoodi märkamatuks jääda. Kuid kaitserefl ekse on neil putukatel teisigi. „Näiteks võivad nad imiteerida liikumist. Kui koputada vastu akvaariumiseina või raagritsikatele õrnalt peale puhuda, siis hakkavad nad oma keha tasakesti edasi-tagasi võngutama. Küllap nad püüavad matkida tuule käes kõikuvaid taimi ja niimoodi ümbritsevasse keskkonda sulanduda,” jutustab raag ritsikate perenaine