4/2010



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

raamaturott
SOOVITAN RAAMATUT- Rebasetund

Fred Jüssi
Tallinn, Valgus, 1981
152 lk

Raamat Eesti tuntumalt ja hinnatumalt loodusemehelt, kes temale omase hea ja ladusa jutustamisoskusega räägib meie looduse 27 loomaliigist – nahkhiirtest (väiksematest imetajatest) kuni pruunkaruni (meie kõige suurema imetajani). Nende vahele mahuvad loomad süstemaatika järgi mitmest seltsist. Nii putuktoidulisi kui (siil, mutt), närilisi (orav, lendorav, rott, hiired), jäneselisi (valge- ja halljänes) kui ka kõik meie neli sõralist (põder, hirv, metssiga ja metskits).
Rebasetunni raamatus kirjeldatud loomi võib veel jagada paarideks: kiskjad ja nende saakloomad. Metsnugis ja orav, rebane ja jänes, ilves ja metskits. Raamat räägib loomaliikide elupaikadest ja käitumisest, sealhulgas kiskjate mõningatest jahivõtetest. Sealjuures puudutab ta ka mõnede liikide ajalugu (metssiga, hirv, kobras). Näiteks kopra hävitamist 19. sajandil ja taasasutamist 1957. aastal Järvamaale.
Teos kõneleb ka vigadest, mis nõukogude ajal suures looduse ümberkujundamise kampaanias siin tehti – toodi sisse võõrliike. 1947 toodi ondatra Ameerikast ja 1950. aastal kährik Kalinini oblastist. Viimase asustamise lugu on heaks näiteks inimese rumalusest. Niinimetatud väärtusliku karusnahaloomana pidi kährikust saama jahimajanduslikku kasu. Kahjuks andis kährik kasu ainult siis, kui nahk oli hinnas.
Nüüd ei maksa kährikunahk enam midagi. Kahju aga, mida liik meie loodusele teeb, on suur.
Autor kummutab mõned väärarvamused, näiteks ilvese ohtlikkusest inimesele või hundi suurest söögiisust. Ta selgitab ka nahkhiirte salapärast oskust lennata täielikus pimeduses millegi vastu põrkamata. Rahva uskumustes on kajalokalisatsiooni abil orienteeruvaid nahkhiiri peetud nõialoomadeks just tänu nende salapärasele võimele.
Suure väärtusega on autori isiklikud tähelepanekud mitmetest liikidest. Palju looduses rännanud mehena on tal olnud õnn viibida just õigel ajal õiges kohas. Ta on näiteks näinud, kuidas põdralehm Tarvasjõe orus pelgas valget toonekurge ja põgenes linnu eest (lk 73). Või kuidas Penijõel nirgiema kaitses enda poegi inimese eest (lk 60). „Nirgid olid teel, ema ees, umbes „sõimeealised” vänderdavate tagumikega lapsed järel. Teemoona – murtud mügrit või vesirotti – tassis ema. Hädaohtu märganud, andis ema häire. Lapsed varjusid rohtu, nii hästi või halvasti, kui see kellelgi õnnestus. Jäin seisma keset seltskonda. Ema jättis jahisaagi sinnapaika ja hakkas lapsi evakueerima: hammastega turjast kinni ja põõsasse, hammastega turjast kinni ja põõsasse! Ja need hääled – kummalised kuristavad ja suhisevad hääled, mis seda päästeoperatsiooni saatsid!”
Kuid neil kohtumistel on ta mõnikord teinud ka vigu – käitunud valesti. Näiteks kord Aegviidu metsateel mägraga kohtumisel ei haistnud loom teda (Fred Jüssi oli allatuult). Et mägra nägemine on ka kehv, siis tuli ta inimesele päris juurde, pani nina püssiraudadeni. Edasi autori sõnadega: „Selle asemel, et liikumatult paigale jääda ja oodata, millega lugu lõpeb, tonksasin püssiraudadega mägrale vastu nina. Nägin ainult, kuidas ta päkad välkusid. Annaksin palju võimaluse eest seda kohtumist elus veel kord läbi elada.” (lk 39). Tõin tsitaadi seepärast, et annaksin ise palju, kui saaksin jälle kord läbi teha kohtumise noorte huntidega, mis oli mul 20. oktoobril 2001 Alam-Pedjal. Käituksin ka mina siis teisiti.
Kokkuvõttes on Fred Jüssi raamat „Rebasetund” (pealkiri tuleb tedremängus päikese tõusu ajal esinevast poole kuni pooleteise tunni pikkusest mängupausist, mida on nimetatud ka kulli tunniks ) on väärtuslik looduseraamat meie neljajalgsetest igale loodusesõbrale, noorele ja vanale.



Ilmar Rootsi, loodusesõbrast jahimees
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?