4/2010



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Ka kiilid rändavad

Et kiile käiakse aina rohkem binoklitega jälgimas nagu lindegi, räägime lähemalt nende ilusate putukate rändest. Kiilihuviliste jaoks on suve lõpp huvitav vaatluste aeg.

Kiilide ränne on olnud siiani ikka hästi hoitud looduse saladus, mis on suhteliselt kesiselt kirjeldatud ja mille bioloogiline mõte on olnud halvasti arusaadav. Maailma ligikaudu 5700 teadaolevast kiililiigist peetakse tänapäeval rändseteks ligi 100 liiki. Nii ei ole üllatav, et viimasel aastakümnel on tehtud kiilirände vallas üllatavaid avastusi.

Eestis on kiilide rännet täheldatud juba pool sajandit tagasi. Aastal 1965 kirjeldab lindude rände uurija Jüri Keskpaik „Eesti Looduses” lühidalt hariliku vesikiili rännet Lääne-Eestis. Selle liigi väga massiline lõuna- ja idasuunaline rändeliikumine nii Eestis kui Lõuna- Soomes toimus 1949. aasta varasuvel ja 1963. aasta lehekuu lõpus ja pärnakuu alguses Puhtus. Käesoleval aastal vaadeldi Matsalus korraga rohkelt vesikiilide masskoorumist ning autori arvates põhjustas rändeliikumist lokaalne üleasustus. Kirjelduse järgi liikusid rändavad vesikiilid kindlas suunas madalal, mõne meetri kõrgusel suure parvena. Hilisemast ajast on samuti tähelepanekuid liigi massilisest esinemisest väikestel meresaartel, kus puuduvad selle liigi sigimiseks sobivad veekogud, mis viitab võimele rändeliikumisel ületada ka ulatuslikumaid veetakistusi.
Hilisemad uurimused Euroopas ongi näidanud, et harilik vesikiil on fakultatiivne rändaja, kes mõnel aastal võib võtta ette ulatuslikke rändeliikumisi kohe pärast koorumist ja enne suguküpsuse saavutamist ning rändeliikumist käivitab tavapärasest palju kõrgem asustustihedus. Muide, 1963. aastal täheldati selle liigi massilist rändeliikumist ka Lääne-Euroopas. Seega võib täheldada suurt sarnasust lindude invasioonidega.
Oletatakse, et sellised ebaregulaarsed rändelained osadel kiililiikidel on põhjustatud parasiitidest ning pärast koorumist hajumine suuremale alale ning uute asustamata veekogude elupaigaks valimine on vaatamata suurele suremusele rände ajal liigile tervikuna kasulik.
Samas artiklis kirjeldab Jüri Keskpaik ka must-loigukiilide massilist rändeliikumist 29. põimukuul 1961 Pärnu linnas – soojal ja tuulevaiksel päeval liikusid loigukiilide parved Pärnu lahelt ida suunas. Must-loigukiilid sigivad meil düstroofsetes laugastes ja lontsikutes ning kooruvad massiliselt heinakuu teisel poolel, olles soodes ja kopralodudes üks enimesinev kiililiik. Erinevalt harilikust vesikiilist osalevad rändeliikumises juba suguküpsed isendid, kes on ilmselt munenud ka koorumispaigas või selle läheduses.
Kabli linnujaamas on must-loigukiilide rännet täheldatud põhiliselt septembris, näiteks 3. sügiskuul 2009 lühikesel ajavahemikul õhtul kella 17–19 vahel sattus nõrga kirdetuule toel linnumõrda 134 suguküpset isendit.
Linnujaamad ongi osutunud üheks oluliseks infoallikaks nii kiilide kui päevaliblikate rände uurimisel, kusjuures infot annavad nii visuaal- ja radarvaatlused kui ka rändlindude püügiks kasutatavad suured mõrdpüünised. Kabli linnujaamas koguti määramiseks kiile 1990ndate aastate keskpaigas ning kiiliuurija Jaanika Ruusmaa tegi seal kindlaks 11 erinevat liiki. Kõige arvukamaks osutus sügis-tondihobu, kelle esinemine Eestis tehti kindlaks alles 1951. aastal. Alates 2008. aastast on Kabli linnurändeuurijaid hakanud huvitama ka kiilirände saladused, mida soodustab nii heade välimäärajate ilmumine, mis lähtuvad linnumäärajate loogikast, kui ka viimastel aastatel kiilide ja lindude rändes ilmnenud sarnasused (vaata infokasti). Samuti on suur linnumõrd osutunud heaks vahendiks kiirete ja raskesti püütavate suuremate kiililiikide tabamiseks, keda visuaalselt on lennul raske määrata või tähele panna.

Kiilide ränne toimub sooja ilmaga
Aastatel 2008–2009 on Kabli linnujaamas sügisperioodil tabatud 1884 kiiliisendit, kellest kõige arvukam on ülekaalukalt sügis-tondihobu (62%). Suhteliselt arvukas on ka must loigukiil (21%), kellest oli juttu eespool. Üsna sageli satuvad linnumõrda veel harilikud loigukiilid, metsa- ja soo-tondihobud (sagedus 3–5%). Vähearvukad, aga regulaarselt rändel kohatavad on veel pruun tondihobu ning ranna- ja puna-loigukiil. Juhuslikult on linnumõrda sattunud veel saaremaa tondihobu, põhja-, kollatähn- ja läik-hiilgekiil.
Et linnupüünis toimib ainult sügisel, ei ole Kablis täheldatud varasemate liikide, sh hariliku vesikiili rändeliikumisi.
Temperatuuritundlike liikidena on kiilide liikumisaktiivsuse üheks eelduseks ka piisavalt soe ilm. Kiilide rännet võib Kablis täheldada, kui temperatuur on vähemalt 17–18 kraadi ning kõige enam on tabatud kiile, kui temperatuur on vähemalt 20–21 soojakraadi. Vaid temperatuuri suhtes vähemtundlik metsa-tondihobu lendab tihti ka siis, kui temperatuur on alla 10–15 kraadi.
Teiseks oluliseks ilmastiku omaduseks on tuule tugevus – kiilid eelistavad rändeliikumiseks tuulevaikust või nõrka tuult ning liikumine toimub tuuletugevuseni kuni 10–11 m/s. Suurem osa kiile sattub linnumõrda lõunakaarte tuultega, üksnes must-loigukiili esinemine linnujaamas on seotud peamiselt kirde- ja idatuulega.



Agu Leivits
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?