Mutt on loom, keda kõik teavad, kuid vähesed tunnevad. Selline staatus on seotud tema elukorraldusega, sest suurema osa oma elust veedab mutt allpool maakamarat. Vaid mullahunnikud, mis paljudele murusõpradele suurt peavalu valmistavad, viitavad muti kohalolekule. Vaatamata ebasoosingule aia- ja põllupidajate seas,
on tegemist loomaga, kes loodusliku tasakaalu säilitamisel mängib oma osa.

Aeg-ajalt ajavad mutid käikude kindlustamiseks kõlbmatu mulla maapinnale, millest tekivad mullahunnikud. Nendel hunnikutel on lisaks jääkmulla ladustamisele ka teisi ülesandeid. Nimelt toimub sealt kaudu käikude õhutamine, sest
vaatamata muttide erilisele kohastumisele eluks maa-all, hingavad ka nemad õhku. Samuti täidavad kuhilad prügikasti rolli. Meile aga näitab kuhilate rida käikude ulatust ja suunda.

Peakäiku jagab mitu perekonda
Muti käikudesüsteem on tõeline kaevandusime, millest suurem osa asetsevad kuni 15 cm, kuid mõned võivad ulatuda ka poole meetri sügavusele. Käikude galeriid jagunevad nende otstarbe järgi kaheks: peakäigud ja jahikäigud. Peakäigud on eelkõige pesakäikude ja jahikäikude vahelisteks ühendusteedeks, mida kasutavad mitmed mutiperekonnad. Neid käike on maapinnalt raske avastada, sest seal puuduvad kuhilad, mis neid reedaksid. Tegelikult on kuhilate puudumise põhjuseks asjaolu, et peakäigud on reeglina vanad, mistõttu on sealne pinnas kõva. Jahikäigud on ajutised ning neid kasutab ainult üks indiviid, nende kaevamisel tekivadki mutimullahunnikud. Kogu käikude süsteem, kus mutiperekond tegutseb, võib olla 100–200 m pikk; lisaks jahija peakäikudele on seal ka nn puhkamispaigad ja pesa, kuhu mutid kuhjavad kuivanud puulehti. Leidub veel nn sekundaarseid kambreid, kuhu aeg-ajalt kogutakse toiduvarusid. Vaatamata muti väikestele mõõtmetele on ta oma esikäppadega võimeline kaevama ligi 20 m päevas. Muti liikumiskiirus on samuti muljetavaldav – käikudes võib ta liikuda kiirusega 1 m/sek. Sellised kehalised harjutused nõuavad aga palju energiat.

Korjab talveks vihmausse
Elus püsimiseks tuleb mutil palju vaeva näha, sest ööpäevas peab ta sööma peaaegu sama palju toitu kui ise kaalub. Arvamus, et mutt on mõnel potipõllumehel porgandi või peedipeenra tühjaks söönud, kuulub muinasjuttude valdkonda. Sellega saab hakkama vesirott ehk mügri, kes samuti käikudes tegutseb. Kui viimane on taimtoiduline, siis mutt kuulub loomtoiduliste seltskonda. Täiskasvanud mutt sööb päevas ligi 100 g „liha”, mis koosneb peamiselt vihmaussidest. Võib öelda, et muti elu keerleb ümber toidu, sest suurema osa ajast veedab ta mööda jahikäike toitu otsides. Korraga sööb mutt ära ca 20 g vihmausse, mispeale keerab ta käpad kõhu alla ja jääb 4–5 tunniks magama. Selle aja jooksul seedib toit ära ning pärast ärkamist peab uuesti sööma hakkama. Selliselt toimides sööb mutt 5–6 korda ööpäevas. Ilma toiduta ei pea mutt kuigi kaua vastu, piisab 17 toiduvabast tunnist ning loomake sureb nälga.
Seoses toitumisega on muti puhul kindlaks tehtud paradoksaalne nähtus – suvine toidutarve on suurem kui talvel. Normaalfüsioloogia seisukohast peaks olukord olema vastupidine, sest külmaga on organismi energiakulu suurem. Eriti huvitavaks teeb selle asjaolu, et mutid talveund ei maga. Tegemist on erilise kohastumusega, mis võimaldab muttidel raske talveperioodi üle elada väiksema energiakuluga. Talveks kogutakse toiduvarusid, mis omakorda vähendavad liigset kehalist tegevust ja sellega ka energiakulu. Nii nagu soojal ajal, koosneb ka talvisel perioodil suurem osa menüüst vihmaussidest. Kuidas on aga võimalik neid talveks koguda, ilma et saak rikneks või ära ei roomaks. Meie arvates võiks seda kas kuivatada, konserveerida või külmutada, kuid muttidel on palju parem meetod toidutagavara riknemise ärahoidmiseks. Vihmaussid kogutakse kokku ning et nad „sahvrist” ära ei põgeneks, muudab mutt ussid liikumisvõimetuks, hammustades nende närviganglionid läbi. Selliselt säilib toit värskena ning ei ole vaja karta, et see panipaigast minema roomab.
Mõnikord võib juhtuda, et mitme nädala või ka kuude kestel ei teki uusi mutimullahunnikuid. See ei tähenda, et mutid on kusagile kadunud, vaid pigem seda, et kogu toit tuleb juba varem rajatud käikudest. Seega peavad vihmaussid ja putukavastsed ise muti jahikäikudesse tulema. Ka antud nähtusele on mitmeid seletusi.
Arvatakse, et vihmausse meelitab käikudesse muti muskuse lõhn. Teine arvamus on seotud pinnase temperatuurierinevustega. Nimelt on käikudes veidi kõrgem temperatuur, mis meelitab ligi muti saakloomi. Ilmselt on tõde kusagil vahepeal või eeltoodud kahe arvamuse kombinatsioonis.

Kuuvanuselt suureks mutiks
Lisaks toitumisele on muti elus veel teine oluline ülesanne – paljunemine. Varakevadel, kui maapinda katab veel lumi ja õues paugub pakane, algab muttidel aasta tähtsaim sündmus. Erakliku eluviisiga mutiisand ja -emand paarituvad. Tiinuse täpset aega pole teada, see võib kesta kuni 2 kuud. Seetõttu sünnivad pojad aprilli lõpust alates kuni juuni alguseni. Nii nagu teistel pisiimetajatel, on ka muti pojad pimedad, karvutud ja väga abitud. Ühes pesakonnas on tavaliselt 4–7 poega, kuid haruldased pole ka 9liikmelised lastetoad. Pojad aga arenevad väga kiiresti ning kuuvanuselt on nad sama suured kui täiskasvanud mutid. Vaatamata kiirele arengule saavutavad emasloomad suguküpsuse alles aasta pärast.
Alguses kulgeb mutipere elu sõbralikult ja harmooniliselt, kuid mida aeg edasi, seda rohkem on näha agressiivsuse märke. Eriti varakult ilmnevad need isastel. Seltsimatu iseloomu pärast lahkuvad noorloomad sünnipaigast ning tegelevad enda territooriumi otsimise ja kindlustamisega. Mutid ei pelga ka oma liigikaaslaste murdmist ja kannibalismi, mistõttu on poegade õigeaegne lahkumine oluline edasise elu jätkamiseks.

Mändide alune mutile ei sobi
Kes metsas palju liigub, on kindlasti täheldanud, et kuusikutes ja männikutes mutimullahunnikuid pole või on väga vähe. Kuna sealne pinnas on happeline ning huumusevaene, siis pole seal ka eriti palju vihmausse ja putukaid, kes maapinnas elavad. Seevastu lehtmetsades, jõeorgudes ja niitudel on näha palju muttide tegevust. Kogu tõde taandub jällegi toidule, sest seal, kus pole piisavalt toitu, ei saa ka mutid elada. Mahalangenud lehed ja puud ning muu metsakõdu on hea kasvupinnas vihmaussidele, mardikavastsetele ja teistele maapinnas elavatele lülijalgsetele, mistõttu on ka muttidel seal äraelamiseks piisavalt toitu.

Mis kasu on muttidest?
Enne sellele küsimusele vastuse otsimist tuleb mainida, et „kasu” ja „kahju” on inimmaailma kategooriad, mida looduses ei eksisteeri. Seal taandub kõik tasakaalule ja selle säilitamisele. Nii nagu kõikidel organismidel, on ka mutil siin täita oma osa. Kõige otsesem rolli täitmine toimub läbi tema toitumisharjumuste. Apla loomana sööb ta palju vihmausse ja ka mardikavastseid, hoides nende populatsiooni tasakaalus. Teine oluline roll ilmneb muti käikude rajamisel, mille käigus töödeldakse läbi palju mulda, seda kobestades ja õhutades, millest omakorda saavad kasu palju taimed. Samuti on õhutatud ja kobestatud muld vajalik korraliku huumuse tekkeks. Seega võib mutti pidada omamoodi aednikuks, kes hoiab oma aia kahjuritest puhtana ning mulla kobedana.
Kunagi oli mutt jahiloom, sest tema kasukat peeti väärtuslikuks toormaterjaliks inimesele kasuka valmistamiseks. Mutte püüti lõksudega ning nahk nüliti. Ühe poolmantli valmistamiseks kulus paar sada mutinahka. Mood muutus ja kasukad kadusid ning kadus ka mutijaht. Nüüd jahivad mutte üksnes aiapidajad, kellele ei meeldi muti elukorraldus. Mutijaht aga polegi nii lihtne, nagu poes müüdavate lõksude õpetustelt lugeda võib. Mutt on väga hea haistmisega tähelepanelik loom, kes jätab sageli jahimehe pika ninaga.