5/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

reisikiri
Riisitunturi ilu avaneb talvel

Vaatamata sellele, et eelmisel aastal nautisime korralikku lund ja külma, kipuvad meie talved olema heitlikud. Harvad pole juhud, kui lumi näitab end korraks kooljakuu lõpul, millele järgneb pikk ja lumetu periood. Veidi külma ja ka lund võib uuesti näha alles märtsis. Sellised talved on pimedad ning kurnavad nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Tahaks tuisku, külma, vööni ulatuvat lund ja sinist lumevalgust. Ligi tuhat kilomeetrit põhja poole – ja meie soovid on täitunud.

Tunamullu otsustasime kahe sõbraga, et aitab tinahallist taevast ja uduniisketest sulailmadest. Veidi eeltööd internetis ning sihtmärk oli leitud: Riisitunturi rahvuspark ja Korouoma looduskaitseala. Soome loodus on nii liigilise koosluse kui ka väljanägemise poolest väga mitmekesine: lagedad tundrad, käharad taigad ja mitmepalgelised rannikualad. Sealne infrastruktuur soosib tsiviliseeritud reisimist, kuid pakub palju ka neile, kes mökkides või hotellides ööbida ei taha. Kõige kuulsam piirkond on kindlasti Kuusamo ümbrus ja Oulanka rahvuspark, mida on vist iga Eestist pärit loodusturist külastanud. Kuusamole üsna lähedal asub Riisitunturi rahvuspark, mida oma huvitava maastiku poolest tasub külastada nii suveperioodil, kuid eriti talvel.

Soome mägine rahvuspark
Ekslikult arvatakse, et sõna „riisitunturi” viitab tundrale. Tegelikult on tunturi kõrgem puudega kaetud mägi. Norras on selle nimetuseks fjell ja Rootsis fjäll. Riisitunturi rahvuspark loodi 1982. aastal ning katab 77 ruutkilomeetrit. Kogu ala asub merepinnast 300 meetri kõrgusel, kuid Riisitunturi kaks kõrgemat mäge ulatuvad 400 meetrini merepinnast. Suuremat osa Riisitunturi rahvuspargist katab taigamets, mis vaheldub lagerabade ja soodega. kuid Riisitunturi kaks kõrgemat mäge ulatuvad 400 meetrini merepinnast. Suuremat osa Riisitunturi rahvuspargist katab taigamets, mis vaheldub lagerabade ja soodega.

"Jääkindlad” kuused
Nagu eelnevalt mainitud, võib Riisitunturi rahvusparki külastada igal aastaajal, kuid kõige huvitavam on kindlasti talv. Tegemist on üsna sademeterohke ja niiske piirkonnaga ka talvel, nõnda leidub seal alati palju lund. Kõrge õhuniiskuse tõestuseks on paksu lumekihiga kaetud kuused: niiskus, mis kondenseerub puuokstel, jäätub ning kattub märja lumega, mis omakorda külmub. Nõnda tekkinud lumekiht püsib isegi tugevama tuulega. Tõsi, ka siin nõuab ilu sageli ohvreid, sest nii mõnigi puu ei pea suure lumekoorma all vastu ning murdub. Üldiselt on sealsed kuused selliste karmide tingimustega küllalt hästi kohanenud. Tähelepanelik matkaja märkab aegsasti nende lühikesi oksi, mis annavad kuuskedele küünlakujulise vormi. Selliseid käharate ja laiade okstega kuuski, nagu meil kasvab, Riisitunturis ja ka mujal Lapimaal ei kohta, sest nad lihtsalt ei elaks paksu lumekatet üle.

Helsingis lörts, Riisitunturis pakane
Võtsime koos kahe sõbraga ette kümnepäevase retke, millest osa veetsime Riisitunturis. See matk toimus radokuus, mis peaks olema kõige külmem periood talvel, kuid temperatuur alla 20 miinuskraadi ei langenud.
Alustasime oma teekonda Tallinna sadamast hommikul kell 8. Pärast kaht ja poolt tundi laevasõitu algas ligi 900kilomeetrine autosõit põhja poole. Helsingis oli ilm suhteliselt vilets, sadas lörtsi ja kraadiklaas näitas nulli. Mida rohkem põhjapoole jõudsime, seda kiiremini hakkas temperatuur langema. Auto GPSseade näitas, et kümne ja poole tunniga peaksime jõudma Syrjälahti parkimisplatsile, mis on üks kahest Riisitunturi servas asuvast parklast. Talveperioodil on aga Syrjälahti ainus parkimisplats, kuhu saab autoga ligi ja sinna ka parkida, sest veelgi põhjapool paiknevat Noukajärvit katab talvel paks lumi. Tegelikult aga jõudsime Syrjälahtile alles kella poole kaheteistkümne ajal enne südaööd. Tõsi, vahepeal tegime ligi pooletunnise söögipausi, kuid venivillemiks muutsid meid siiski sealsed teeolud. Meie oleme Eestis harjunud, et suuremad teed on soolatatud ja seega jäävabad, kuid Soomes sellise tegevusega raha ja loodust ei kulutata. Seal on kõik teed kaetud paksu jääkihiga, millesse on freesitud sisse vaod. Selliselt saab mõistliku kiirusega päris turvaliselt edasi. Kuna meil polnud plaanis kohalikku turismitööstust oma ööbimistega nuumata, siis oli meil autos ka telk, mis pidi parema puudumisel ka käiku minema. Tegelik lootus oli aga rajatud nn matkamajadele, mis on Soome rahvusparkides ja looduskaitsealadel üsna tavalised. Samas peab aga kaardilt vaatama, kas tegemist on majaga, mille uks on kõigi jaoks avatud või lukus. Viimase puhul tuleb maja rentida, lukustamata uksega maja on aga avatud kõigi jaoks. Just sellist maja me oma ööbimiseks sihtisimegi. Kaardilt vaadates ja veidi internetist lugedest selgus, et meie ööbimiskoht on Syrjälahti parkimisplatsilt ligi 5 km kaugusel ja et sealt eest peaks suusa- ja saanirada läbi minema. Antud fakti tõestuseks olid ka pildid, mida internetist leidsime. Seega, olime õigel teel.

Matkaonnid on hästi varustatud
Auto turvaliselt pargitud, ladusime asjad kelkudele, panime pealambid pähe ja lumeräätsad alla ning meie ööretk võis alata. Lumi, koostöös pealampidega, andis piisavalt valgust, et mööda tundmatut rada edasi liikuda. Kuna kõndida tuli peamiselt ülesmäge, siis osutus meie 5kilomeetrine teekond üsna pikaks, kulus poolteist tundi, enne kui minu pealambi valgusvihk tabas väikest palkmajakest lumiste kuuskede vahelt piilumas. Väsinutena astusime sisse. Majas oli kaks nari, kus sai mõnusalt magada, ahi ja söögilaud. Ühesõnaga, kõik, mis vajalik veidi mugavamaks äraolemiseks. Maja kõrval oli kuur, kust saime saagida küttepuid. Tuli ahju ja veidi kõhutäidet ning kella kolme ajal saime magamiskottidesse puhkama. Sellest majast sai meie baaslaager järgnevaks viieks päevaks.

Räätsad – talvisel maastikul asendamatud
Talvel saab Riisitunturis liikuda ka ilma lumeräätsade või suuskadeta mööda kõvaks tallatud saaniradu, sealt kõrvale astudes vajuks matkaja vööni lumme. Meie kasutasime lumeräätsasid, et ka sisse tallamata radu kõndida. Isegi räätsadega pidime sumpama põlvini lumes.
Riisitunturi ei petnud minu ootusi ja lootusi. Olenemata sellest, kas kõndisin kõrge metsa all või istusin mäe otsas lumes, olin lummatud sealsetest vaadetest. Riisitunturi tippu jõudes nautisin allpool laiuvat lumekatte all puhkavat metsa ja vaadet Yli-Kitka järvele. Tipus kasvavad kuused küll ägasid lume all, kuid samas moodustasid äratuntavalt huvitavaid kujundeid: klouni mütsi, küüruvajunud vanamuti jne. Kuigi ilm oli kogu selle aja tuisune, paistis mõnel korral pilvede tagant ka päike, mis muutis maastiku lummavalt kontrastseks. Eriti huvitavaks muutusid puud tumesinise taeva taustal.
Olenemata sellest, et Riisitunturi linnustik ja ka loomastik on üsna rikkalik, ei näinud me neist ühtegi. Isegi sealne vapilind vöötkakk oli ilmselt rännanud õhema lumikattega paikadesse. Ainult üksikud rebasejäljed rääkisid sellest, et loomad ei olnud paika päris maha jätnud. Paks lumekiht on siinjuures peamiseks põhjuseks, miks me peale paari suusataja ja mõne matkaja kedagi teist ei kohanud.

Riisitunturi mägedest Korouoma kanjoni
Veetnud neli hubast ööd baaslaagris, oli aeg uuesti kelgud täis laadida ja parkimisplatsi poole tagasi minna. Seekord viis tee allamäge, mistõttu kulges kiiremini. Meie järgmine sihtpunkt oli Korouoma looduskaitseala, mis asus Riisitunturist ligi 50 km läänepool.
Kui Riisitunturis on peamiseks vaatamisväärsuseks vaated, mis avanevad mäe tipust, siis Korouoma köidab eelkõige oma sügava kanjoni ja jäätunud koskedega. Just neid läksimegi sinna pildistama.
Nii nagu Riisitunturi, on ka Korouoma ideaalne paik külastamiseks kogu aasta vältel. Korouoma murranguorg on sadu miljoneid aastaid vana, kuid praegune väljanägemine vormus pärast viimast suurt jääaega. Kanjoni põhjas voolab Korojoki, mille ümber võib leida lammialasid ja alustaimestikurohket metsa. Tõsi, talvel on kõik kaetud paksu lume ja ka jõgi kaanetatud jääga. Ka Korouomas saime end sisse seada avatud matkamajakesse, mis asus küll ametlikust parkimisplatsist veidi kaugel, kuid kuna sealne metsavahetee oli piisavalt laialt lahti lükatud, polnud probleem jätta auto lihtsalt tee äärde. Pajupuro, nagu seda majakest kutsutakse, asub kanjoni põhjas, mistõttu oli teekond sinna allamäge. Kohati sai ka ise kelgule istuda, sest nii oli lihtsam edasi liikuda. Hommikul pidime tegema kilomeetrise jalutuskäigu ülesmäge, et saada autoni ning sealt sõitsime edasi Saukkovaara parkimisplatsile, kust sisenesime kanjonisse.

Kuulsad jääkosed
Erinevalt Riisitunturi panoraamvaadetest pakub Korouoma dramaatilist silmailu. Seda nii kanjoni põhjas kui ka serval. Eriti huvitavad on aga külmunud kosed, mis jääna mööda kaljusid „voolavad”. Kui mõnele sellisele lähemale minna, siis selgub, et ega need nii külmunud ka ei ole. Jääkihi alt on hästi kuulda vee solinat. Need jääseinad on populaarsed jääronijate seas.
Riisitunturi rahvuspark ja Korouoma kanjon pakuvad ainest nii pildistamiseks kui ka maastikumatkaks. Oluline siinjuures on asjaolu, et nad paiknevad suhteliselt lähestikku, mistõttu on nende külastamine lihtne – ei pea läbima pikki vahemaid, et näha erinevaid maastikke. Selleks, et retk sujuks ladusalt, oleks vaja hankida vastavate piirkondade kaardid, kus on ka märgitud telkimisplatsid ja matkamajad. Põhjalik ettevalmistus on eelduseks, et pildistusretk või matk kujuneb meeldivaks ajaviiteks, mitte aga kontimurdvaks rassimiseks.



Jaanus Järva
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet