Sigrid Suu-Peica
Varjupaik kotkasaarel
Petrone-Print
256 lk

Lõik raamatust (lk 74): „Kui uurin, milline on erinevus horvaadi, serbia ja bosnia keele vahel, saan teada, et kõik kolm keelt on väga sarnased ning serblased, horvaadid ja bosnialased saavad omavahel kõigest aru.”
Bosnialased, horvaadid ja serblased on ju alles üksteisega sõdinud, vaevalt nad omavahel olles kõigest aru saavad. Üksteise jutust saadakse küll aru, aga mitte kõigest. Toimetaja ja keeletoimetaja oleksid võinud mujalgi pisut teravama vikatiga teost siluda.
Maitseainete toos on justkui käest libisenud ja patta on sattunud kui piprapuru sõnu „kaunis”, „suurepärane”, „oivaline”, „fantastiline” jne.
Ajakirjanikele on toimetustes ikka õpetatud: ära ütle lihtsalt „suurepärased mererannad”, vaid kirjelda, millised need rannad siis on. Tegelikult autor kirjeldabki randu, kui ahhetav sissejuhatus argisema sisuga asendub.
Mõned aastad tagasi ilmusid Sigrid Suu-Peica muljed vabatahtlikutööst Horvaatia kaeluskotkaste saarel Cresil ka Loodusesõbra eelkäijas, ajakirjas Loodus. Nüüd saab Vahemere võimsatest tiivulistest ja nende uurimisest põhjalikumalt lugeda.
Kas raamat võiks olla ka eestlase teejuht Horvaatiasse? Kindlasti võiks reisija ta sinnapoole sõites lennukisse kaasa võtta. Emotsioonide vahele on kootud ka üksjagu infot ja käitumisjuhiseid. Sigrid Suu-Peica jutustamisstiil on kaasakiskuvalt siiras ja kodune.
Raamatu lõpuridadest: „Mulle on saanud väga südamelähedaseks see pisut kaootiline Balkanimaa, kus elavad sõbralikud, natuke isepäised ning tugeva rahvustundega inimesed. Mul on hirmus hea meel, et sain ühe horvaadi oma kodumaale kaasa meelitada. See tähendab, et minu kõrvu paitab iga päev selle keele jõuline kõla ning koduseinal ripub aukohal Horvaatia lipp.”