5/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Eesti küpsetab leiba

Kodune leivaküpsetamine on viimastel aastatel muutunud Eestis ülipopulaarseks. Naaberrahvaste juures, näiteks Lätis, midagi sellist märgata pole. Kas kodune peatoiduse valmistamine jääb aga meie mail püsima?

Kui nõukogude aeg oma pisukese tootevalikuga ühele poole sai, tulid uue aja saabudes poodidesse eripalgelised leivad ja seemnekakud. Sortiment suurenes võrreldes nõukogude aja küpsetiste valikuga, avati ka väiksemaid pagariärisid. Leivad muutusid huvitavaks, ent seda õiget eesti leiba polnud veel tükil ajal saada.

Millegipärast ei leidnud Eestis suurt kõlapinda ka pisemad pagariärid, samas meie naabrite juures Lätis elavnesid kõiksugu saiaärid 90ndatel nagu seened pärast vihma ja jäid püsima, seda siiamaani.
„Eestis pole pisikeste pagariäride traditsiooni,” võrdleb hetkeolukorda Eestis elav Läti ehtekunstnik Laura Šmideberga. Tundub, et tillukeste pagariäride asemel jäi Eestis ootele üks tühi koht, kuhu tasapisi hakkas koduleiva küpsetamine juuri ajama.

Koduleiva maitse vajas harjumist
Üheksakümnendate alguses mõjus traditsiooniline, juuretisega leivaküpsetamine millegi väga erilisena. Olgem ausad, isegi sellise leiva maitse mõjus harjumatuna või lausa imelikult! Tartu külje all Ülenurmes asuvas Põllumajandusmuuseumis hakati aga äkitsi leiba küpsetama. Omaaegne direktor Kalju Roosvee küll ei mäleta täpselt, kelle idee Leivatare oli, aga ühel koosolekul kahekümne aasta eest idee sündis. „Oli vaja sellist toitlustamisruumi, kuhu mahuks terve bussitäis inimesi korraga ära ja siis pakkus Karl Näksi ennast välja, et tema võib seal hakata leiba küpsetama.” Karl Näksi töötas Eesti ajal pagarina, tal olid oskused veel käpas. „Leivameistri leidmine polnud sugugi raske. Siinkandis oli ikka mitmeid inimesi, kes veel ise leiba küpsetasid.” Jahu saadi otse Tartu teraviljakombinaadist (praegune Tartu Veski). „Meil olid kombinaadi direktoriga head suhted ja tema meid varustas,” meenutab praegu pensionipõlve pidav Roosvee.
Esialgu küpsetati leiba ainult ürituste ajal, tootmist ei saanud käivitada, sest ei olnud korralikku leivaahju ja ega inimesedki osanud sel ajal teistmoodi leiva maitset väärtustada. Muuseumi leivatare sai uue ahju alles 2006. aastal, aasta hiljem käivitus juba leivaprogramm, mis on toonud muuseumisse rohkelt külastajaid ja kooliõpilastele suisa tasuta. Programm algab leivatarest, kus sõtkutakse tainast ja vormitakse leivapätsid valmis. Seni, kuni leivad tohutus puuküttega leivaahjus küpsevad, saavad külastajad vaadata dokfi lmi „Reekviem rukkile?”, tutvuda rehepeksu ja vanade tööriistadega, soovi korral käsikivigagi vilja jahvatamist proovida. Pärast tunnist ekskursiooni pakub leivatare perenaine värskelt ahjust võetud leiba, mille juurde kuulub vahel ka kohapeal valmistatud või. Ell Vahtramäe põllumajandusmuuseumist kinnitab: „Sellel leival on õige maitse. Vanad inimesed, kes siin käinud, ütlevad, et nad mäletavad seda lapsepõlvest.”
Nüüdseks on leivatare tegutsenud juba pea kakskümmend aastat.

Kas tegu on plahvatusliku moesuunaga?
Märkamatult on leivategu Eesti vabariigis levinud üle maa ja saavutanud plahvatusliku populaarsuse just noorte linnanaiste seas. Ka meie presidendiproua Evelin Ilves, kes juba seitsmendat aastat koduleiba küpsetab, kinnitab: „Kui alustasin, polnud kedagi.” Aga nüüd ei ole presidendiproua oma tuttavaid küpsetajaid kokkugi lugenud. Millest see vana traditsioon on tuld võtnud?
Usume, et Eestis võib praegu toimuvat nimetada leivaküpsetamise uueks võimsaks alguseks, praeguseks teab keegi ikka kedagi, kes leiba küpsetab. Samas erinevatest Eesti paigust pärit inimestega vesteldes on selgunud, et kõikjal seda ei tajuta. Kalju Roosvee sõnul on Lõuna-Eesti kandis ikka olnud inimesi, kes ise leiba on küpsetanud, sõltumata riigikorrast. Siiski, viimaste aastate leivateo kasv on küllap kõigile silma jäänud.
Hiljuti tegi aga 2008. aasta parimaks koduleivaküpsetajaks tituleeritud Annely Maksan oma sajanda leivakoolituse ja huvilisi jätkub siiani.

Mida räägib statistika?
Kui statistikat vaadata, siis leiab ka sealt kinnituse leivateo populaarsusele. Eesti Rukki Seltsi liikme ja endisaegse Tartu Veski direktori Leonhard Puksa sõnul moodustab tarbitavast leivast kodus küpsetatu 2–3 protsenti, mis on hea näitaja, arvestades, kui palju leiba on vaja toota suurtele söögiasutustele. Puksa arvab, et leiba on kodus viimastel aastatel üha enam Kas tegu on plahvatusliku moesuunaga? Märkamatult on leivategu Eesti vabariigis levinud üle maa ja saavutanud plahvatusliku populaarsuse just noorte linnanaiste seas. Ka meie presidendiproua Evelin Ilves, kes juba seitsmendat aastat koduleiba küpsetab, kinnitab: „Kui alustasin, polnud kedagi.” Aga nüüd ei ole presidendiproua oma tuttavaid küpsetajaid kokküpsetatud, üheks põhjuseks arvab ta olevat hinna – kodus saab odavamalt, sest jahu on suhteliselt soodsa hinnaga ja kilost jahust saab valmistada ligi 1,4 kilo leiba. Autor Gunnel Koba võib oma kogemusest kinnitada: isegi kui teha leiba mahejahust, kulub kahe ca 800grammise lihtsa vormileiva peale üksnes 30–35 krooni eest jahu. Kes otse talunikult ostab, saab veelgi soodsamalt.
Hinda kergitavad oluliselt mitmesugused lisandid – seemned, pähklid, linnasesiirup.

Mida teevad naabrid?
Põhimõttelise „ei” on tööstuse poeleiva ainuvalitsusele öelnud ka lätlased, nemad armastavad pisikesi pagariärisid, nagu eelpool mainitud sai. „Lätis küpsetatakse nüüd ka koduleiba, aga mitte sellisel määral kui Eestis ja pigem leivamasinaga kui ahjus,” kommenteerib mõlema maa oludega hästi tuttav Laura. „Lätis pole erinevalt Eestist ka erinevaid jahusid müügil. Tuttavad paluvad mul Eestist tulles kõiksugu jahusid kaasa võtta, sest Lätis saab tavapoest üksnes nisujahu. Kui soovid odrajahu või rukkijahu, peab minema kindlasse kohta turul. Aga paljud isegi ei tea, et rukkijahu saab Lätis turult.” Samas mäletab Laura lapsepõlvest, et kodus tehti neil juuretisega leiba just nõukaajal, nüüd aga ei küpseta seda tema peres keegi.
Mis Venemaasse puutub, siis too naabermaa on nii suur ja üldistada ei saa midagi. tatakse nüüd ka koduleiba, aga mitte sellisel määral kui Eestis ja pigem leivamapole erinevalt Eestist ka erinevaid jahusid müügil. Tuttavad paluvad mul Eestist tulles kõiksugu jahusid kaasa võtta, sest Lätis saab tavapoest üksnes nisujahu. Kui turult.” Samas mäletab Laura lapsepõlvest, Kindel on üksnes see, et sealsed põliselanikud on olude sunnil mingil määral alati ise leiba küpsetanud. Kui rääkida Venemaa kõige läänepoolsemast osast, siis Tallinna Keskturu „bulkade” müüjad ja maaletoojad kinnitavad, et suurest kodusest leivateost Venemaal midagi kuulda ei ole.
Kui kellelegi lugejatest on aga muid andmeid, oleks tore neist kuulda.

Tööstuslik jahu või väikeste veskite toodang?
Koduleib on igati mõnus, ikkagi ise ja hingega tehtud, aga võrreldes vanema ajaga on maitsel tõenäoliselt vahe sees, sest jahu jahvatatakse tööstuslikult. Vanemad inimesed meenutavad tuuleveskis jahvatatud jahu millegi väga erilisena, ei kannatavat poejahuga mingit võrdlust. Kas tegemist oli viljaterade purustamise tehnoloogiast tingitud erinevusega või lihtsalt asjaoluga, et kombinaadijahu oli liiga peeneks jahvatud ja rafineeritud, ei tea öelda. Hellenurme vesiveski veskiemanda ja MTÜ Eesti Veskivaramu ühe asutajaliikme Mae Juske sõnul on Eestis kaks tuule jõul töötavat tuulikut – Seidla tuulik ja Saaremaal Angla Tuulikumäel Vilidu tuulik, mis on 2008. aastal renoveeritud. Vilidus töötab suvisel ajal ka mölder-giid. Vesiveskitest on töökorras Hellenurme veski ja veel paar väiksemat (näiteks Pärlijõe ja Kütioru vesiveskid). Kõik need töötavad väikeveskid kasutavad mahevilja ehk ostavad otse talunikelt.
Seidla tuuliku perenaine Triinu Lamp arvab, et jahvatamise tulemuse erinevus seisneb jahu fraktsioonis, üle sõela käinud jahu on sõre ja kohev. Samas tunnistab ta, et märkimisväärset vahet maheda täisterajahuga pole. Aga jahu kvaliteet ei sõltu ainult veskist, vaid ka viljasordist, kasvu- ja kuivatamistingimustest. Tuuliku jahvatatud jahu kvaliteedierinevuses õnnestub ka autor Gunnel Kobal veenduda, seda tänu Muhumaalt Nautse küla Eemu tuuliku juurest kaasa ostetud jahule. Leib kerkis mühinal, ent lõpuni kindel ei saa siiski olla, kas selles oli suurem roll jahul, temperatuuril või muudel soodsatel asjaoludel. Tegelikult ei jahvatata Eemu tuulikus jahu tuule jõul, vaid abiks on elektrimootor. Kui ehedusega lõpuni minna tahta, peaks ikkagi edasi otsima. Paraku ühestki poest tuulikus ega vesiveskis jahvatatud jahu ei müüda.

Eesti kodus hõljub leivalõhn
Kas meie uus ehk vana tava, kodune leivategu, on oma tugeva tõuke saanud presidendiprouast, kes on sisse viinud toreda kombe kinkida omaküpsetatud leiba ka riigivisiidile tulnud külalistele? Või Leivatarest Tartus? Või kusagilt mujalt? Raske öelda. Küllap on mõjuka inimese eeskuju alati suure kandepinnaga, samuti ettevõtlike inimeste tegutsemislust.
Tegelik küsimus on aga selles: kas leivaküpsetamine jääb püsima? Rukkileiva tegu kui meie pärimuse kandja võiks olla üks eesti kodu alustalasid. Kui kaua on vaja puhuda kustunud traditsiooni sütele, et asi taas korralikult tuld võtaks? Kas jaksame enne, kui esmane huvi vaibub? Sellele saab vastata ehk juba paari aasta pärast.



Gunnel Koba, Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet