6/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

reisikiri
Leena delta rännujutud

„Võtame kaasa filmimise tehnika ja vihmariided, ülejäänu jääb siia”, jagab režissöör Vasili Sarana meile 28. heinakuu hommikul korraldusi. Lõpuks ometi on tuul sedavõrd vaibunud,et võime istuda oma merejumal Poseidoni nimelisse kummipaati ja ületada viimane kümmekond kilomeetrit veelahet, mis meid juba viis päeva on eraldanud eesmärgist– jõuda välja ookeani kaldale kohas, kus 1881. aastal maabus ameerika polaaruurija Georg Washington DeLongi ekspeditsioon.

Polaaralade filmimisega nime teinud Vasilile on traagiliselt hukkunud eelkäija „jalajälgedel” viibimine psühholoogiliselt oluline. Selle nimel on ta valmis loobuma äärmusliku ratsionaalsuseni lihvitud tundras liikumise reeglitest. Oleme valmis vajadusel kilomeetreid mööda leetseljakuid kahlama ja paati enda järel vedama või kulutama kullast kallimat bensiini selleks, et leida pisematki märki DeLongi meeskonna viibimisest just siin. Kavatseme oma ego toita mineviku suurmehe auraga.

1879. aasta 8. juulil startis San Franciscost purjelaev „Jeannette” kapten DeLongi juhtimisel vallutama põhjapoolust, ekspeditsiooni koosseisu kuulus 33 meest. Paraku külmus „Jeannette” Põhja-Jäämeres Wrangeli saarest kagus jäässe ega suutnud sellest välja murda. Pärast kaht talvitumist oli meeskond sunnitud laeva maha jätma ja kolmel paadil end päästma. Tormisel merel kaotasid paadid üksteist silmist ja kõigi kolme saatus kujunes erinevaks. Peainsener George W. Melville’i meeskond jõudis Leena delta idaosas maale ja leidis peagi kohalikud jakuudid (omakeeli sahhad), kes neid päästsid. Üks paat hukkus ookeanilainetes, kapten DeLong aga jõudis 13 mehega Leena delta põhjaossa. Neist pääses eluga üksnes kaks, teised surid nälga ja haigustesse jõudmata napilt inimasustuseni. Suri ka DeLong.
Meie randumine Amerika-kuvaarõta nimelisele saarele Leena suudmes Laptevite mere rannikul osutub vaevaliseks. Viimased kilomeetrid tuleb läbida paati mööda mere põhja lohistades. Seista põlvist saati vees, näha põhja suunas veevälja horisondi taha kaardumas ja olla mistahes kaldast kilomeetrite kaugusel, on kummaliselt närve kõditav kogemus. Madal vesi on saare põhjakalda lähistele püstitanud hoiatusmonumendi – laevavraki, mis meile teadmata põhjusel oli aastaid tagasi kaldale liiga lähedale sõitnud. Nüüd seisab ta siin nagu aheldatud Prometheus kõikide ilmaolude meelevallas ja ootab, millal korpus sedavõrd läbi roostetab, et lained suudavad selle põrmustada.
Saarel on nagu geograafiaõpikus selgelt välja joonistunud erinevad tsoonid. Kaldad on sadade meetrite ulatuses tasase liivaalaga, mis lainete mõjul on omandanud mustri, mida imetleks iga graafi kakunstnik. Edasi järgneb hõre taimestik, mis pidevate üleujutuste tagajärjel on punane. Sedamööda, kuidas maapind kõrgeneb, muutub taimestik rohelisemaks. Kõik see asetseb igikeltsal, mis ka kõige „kuumemal” suvehooajal ei sula rohkem kui 20 sentimeetrit maapinnast. DeLongi jälgi Amerika-kuva-arõta säilitanud ei ole, küllap on selle eest hoolt kandnud iga-aastased suurveed ja pidevalt puhuvad tormituuled. Oma eraldatuses on saar suurepärane pesitsuspaik lindudele. Kõikjal kraaklevad kajakad ja parvlevad erinevad kurvitsalised.
Linnud pole inimestega harjunud. Nad ei mõista, miks me siin oleme ja tõstavad kollektiivset hädakisa. Me ei saa neile seletada, et oleme filmimehed, kelle eesmärgiks on teha film Leena deltast – sellest erakordsest loodusnähtusest, mille osa ka nemad on.
Me oleme neljakesi, lisaks Vasilile ja minule veel operaator Arvo Vilu ja assistent Valeri Fidirkin. Vasili ja Valeri on deltas seigelnud juba maikuust alates, kui jõgi oli veel tardunud jääkaane alla. Meie Arvoga liitusime heinakuus.
Leena voolab Baikali järve lähistelt läbi kogu Aasia kontinendi Põhja-Jäämerre. Võimas veemassiiv kannab ookeani tuhandete kilomeetrite jooksul kaasa haaratud liiva, muda, kruusa, ajupuitu ja muidugi magedat vett. Päris teekonna lõpus, enne suubumist Laptevite merre, jääb see materjal maha ja moodustab maailma suuruselt teise delta (ainult Mississippi on suurem). See pidevalt muutuv veemaailm koosneb enam kui 150 jõeharust, kogupikkusega seitse tuhat kilomeetrit, kolmekümnest tuhandest eri suurusega järvest ja enam kui poolteise tuhandest saarest. Kõik on pidevas muutumises – kusagil langevad vette kaldad, teisal kuhjub liiv ja muda, ummistades mõne harujõe suudme. Isegi värsked satelliidikaardid võivad vahel osutuda ebatäpseks. Miljonitele lindudele on Leena delta oma eraldatuses turvaline koht pesitsemiseks.
Meid huvitab, kuidas selles arktilises veemaailmas elatakse. Nii kummaline, kui see ei tundu, sõltub tundraelukate heaolu Kaug-Põhjas paljuski lemmingutest. Lemming on hamstrisuurune näriline, kes paljuneb ülikiiresti. Tema tiinus kestab kõigest 18 päeva ja üsna pea pärast poegimist on ta jälle valmis viljastuma. Ta võib paljuneda ka pika talve ajal. Tippaastatel on lemminguid nii palju, et isegi põhjapõdrad ampsavad neid. Sellistel aastatel esineb lemmingutel kummaline anomaalia, nad lahkuvad maisest elust grupiviisiliselt.
Ühe võimaliku põhjendusena arvatakse, et loomakesed ei suuda rahulikult vaadata nii paljusid liigikaaslasi enda ümber, nende närvikava ei pea vastu, hormonaalsüsteemis tekivad tõrked ja toimub kollektiivne hullumine. Tulemuseks massiline ränne, mis ei peatu enne, kui satutakse vetevoogudesse.
Kui lemmingud poleks sellised paljunemismasinad, oleks nende liik ammu välja surnud, sest peaaegu kõik, kes on vähemalt sama suured elusolendid, toituvad neist. Isegi kajakad ja ännid, kes oma toidulaua peaksid katma vee-elukatega, kulutavad suurema osa päevast tundraavarusi skaneerides, et vähegi hooletu lemming või hiir võimsa nokaga jooksvast karvakerast maitsvaks toidupalaks muuta. Rääkimata röövlindudest ja kiskjatest imetajatest. Kõige meeldejäävam pilt avaneb ühes karvasjalg- viu pesas, kus koos udusulis poegadega vedeleb hulk lemminguid, surnuid mõistagi. Üks on nagu kaisukaru linnupoja pea all. Kuna tal on silmad lahti, siis tundub, nagu oleks pesas üks poeg rohkem, ainult et tema on kas kõvasti päevitunud või lihtsalt neeger.
Lemmingute arvukusest sõltub otseselt lindude pesitsemisedukus. Kui lemminguid on piisavalt, pole lihatoidulistel põhjust linnumune ja kondiseid poegi himustada, kui lemminguid pole, algab jaht kõigile teistele, kes liiguvad. Lemmingute ellujäämisšansid on suuremad kohtades, kus on rohkem ajupuitu. Toeka puutüve alt on raske loomakest välja tirida. Avatud tundramaastikul on ainult aja küsimus, millal oma igapäevatoimetusi sebiv lemming maast või õhust varitseva surma küüsi langeb. Polaar reba sel näiteks pole mingit probleemi nii kaua lemmingu käikude peal trampida, kuni see on sunnitud nähtavale ilmuma. Jälgisime ühel õhtul polaarrebase ema toimetamist, kes poegadele toitu küttis. Järjekordse lemmingu püüdmiseks kulus tal mitte rohkem kui viis minutit. Ometi oli juba suve lõpp ja suurem osa kiskjatest oma pojad kaelakandjateks toitnud.
Leena deltas elutseb polaarrebaseid peaaegu kõikjal. Sellest annavad tunnistust ka kohalike elanike kunagi kasutatud massiivsed lõksud, mis tihti tervete ridadena kaldamaastikku ilmestavad. Lõksu aluseks on jäme õnarusega palk, mille peal on teine täpselt sellesse õnarusse sobiv palk. Kui ülemine palk vinnastada tugivaia abil nii, et sööta haarav polaarrebane selle endale kaela tõmbab, ongi kahest puutüvest saanud surmarelv. Viimastel aastatel karusnaha järele nõudlust pole, nii on ka polaarrebastel kergem surma vältida. Polaarrebaste elupaika kirjeldas 19. sajandi rännumees A. T. von Middendorff nii täpselt, et selle abil leiab ka vähekogenud tundrarändur looma eluaseme üles.
„(---) polaarrebase koopaid võis alati suurepärase, lopsaka rohukasvu järgi ära tunda. Rohukasvu soodustas pinnase ventilatsioon, loomne soojus, tugev ammoniaagileitse ja väetamine. Niisugustes kohtades kasvas ka üksikuid suuruselt ning värvilt toretsevaid lilli. Kuid nende mitmekesisus oli siiski tühine. Valitses rohukasv. See oli sageli selline, mis oleks au teinud meie parimatele aasadele. Rohi oli nii lopsakas, et meelitas niitma. Niisiis näeme, et pinnase, selle taimekasvatuse põhihoova väetamisega, isegi niisutamise ja kobestamisega saab Kaug-Põhjas suhteliselt rohkem saavutada kui meil.” *
Just täpselt selline on tavaline polaarrebase urg. Polaarrebasel on harilikult 5–6 kutsikat, rekordaastatel üle 10. Mõnenädalased kutsikad veedavad päeva uru läheduses mürades. Lapsed nagu lapsed ikka, kohati isegi ülemeelikumad kui inimesed. Üksteist aetakse taga, pööreldakse kukerpallides, susitakse käpaga. Kui möll liiga ägedaks läheb, kutsub ema kutsikad haugatusega korrale. Kui ema läheb jahile, käsutab ta pojad urgu. Hiljem, kui kutsikad kasvavad suuremaks, jäävad nad maa peale ka siis, kui kaitsev ema on eemal. Sellises vanuses kutsikad ei pelga inimest. Uudishimu on suur, maailm vajab avastamist ja inimene Leena deltas on piisavalt harvaesinev nähtus, et teda lähemalt silmitseda. Kõik muutub, kui ema on uru juures. Siis pole lähemale kui 40–50 meetrit lootustki pääseda, ilma et loomad maa alla ei varjuks.
Veedame nädal aega polaarrebase pere läheduses ajal, kui poegade harjutamine iseseisvaks eluks on jõudnud uuele tasemele. Esmalt võtab ema ükshaaval poegi jahile kaasa. Nad jooksevad tihti meie laagri ja 100 meetri kaugusel asuva tundrajärve vahelt läbi. Kuna järve saartel pesitsevad hõbekajakad, siis tõuseb alati kõrvulukustav kisa, nii et märkamatult väiksed murdjad läbi ei pääse. Mõne aja pärast kordub sama vastupidises suunas, vanaloomal lemming, hiir või kajakapoeg hambus. Siis saabub päev, kui ema viib kogu kamba lagedale terrassile. Meie telkidest möödub „bande” uljalt, vaatamata sellele, et viimastel päevadel olime uru juures filmimisega „kuivale jäänud”. Niipea, kui inimesed lähenesid, pugesid loomad peitu.
Nüüd võime jälgida, kuidas pere lagedal väljal käitub. Suurem osa kutsikaid jätkab sama tegevust, mis uru juures – ronitakse keset välja asetseva külmakerke künka otsa ja üritatakse üksteist sealt alla nügida. Teine osa proovib iseseisvalt jahti pidada. Ema töötab pidevalt, laskudes terrassilt alla kallasribale, kus näib olevat rohkem lemminguid. Kord ühel õhtul ristub emase tee võõra isasega. Emane taandub poegade juurde ja annab klähvimisega märku, et isane pole siin teretulnud. Isane jätkab vaenulikku lähenemist, kähistades kurjakuulutavalt ja sirtsutades igale kännule ja kõrgemale mättale. Ei tea, kuidas lugu lõppenuks, kui isane poleks märganud kahtlasi objekte fi lmikaamera taga (s.o meid) ja otsustanud halvima vältimiseks jalga lasta.
Meie päevad kuluvad kas mööda jõge liikudes, liikumiseks sobivat ilma oodates või tundraasukate elu fi lmides. Tundrarändur ei saa sunnitud passimisest üle ega ümber. Umbes pooled päevad lihtsalt ei sobi laevatamiseks – puhub liiga kõva tuul või sajab vihma, tihti mõlemat korraga. Telki varjumist püüame viimase võimaluseni vältida. Kui märgade riietega magamiskottide peale ronida, pilastad ise oma viimase turvapaiga ära. Nii tegime kaldajärsaku varjus lõket ja veeretasime päeva õhtusse. Tõsi, täielise polaarpäeva tingimustes on raske aru saada, millal õhtu saabub.
„Lähen teen oma tavapärase kontrollpüügi”, kuulutan enamvähem iga päev, vaatamata ilmale. Oleme arvestanud jõest saadava toidulisaga, paraku on vesi pidevatest liivatormidest nii hägune, et õiget kalasaaki tuleb kaua oodata. See siiski tuleb. Paar päeva elame nelmade parve läheduses, õigemini me oleme seal parvega samal ajal. Vesi keeb „puuhalgudest”. Vasja muutub nii suureliseks, et keelab alla 5kiloseid nelmasid „kööki” tuua, „sest need pole piisavalt rasvased”. Muinasjutt kestab kaks päeva ja siis muutub kõik endiseks – „ei midagi”.
Tundraalade rännumeest saadavad helidega kõige enam kajakad, ännid, kaurid ja karvasjalg-viud. Karvasjalg-viu pesa ülesleidmine pole mingi kunst, sest vanemad, kes pesa ennastsalgavalt ohu eest kaitsevad, annavad sellega pesa asukoha välja. Tarvitseb vaid kilomeetri kaugusele viu pesast sattuda, kui mõlemad vanemad alustavad luust ja lihast läbi tungivat viunumist ja ärevat tiirutamist ohuallika kohal. Mida lähemale pesale oht jõuab, seda läbilõikavamaks muutub kisa. Nii ei erine karvasjalg-viu pesa otsimine karvavõrdki laste soe-külm otsimismängust.
Teeme ühe kaldaterrassi servas pesitseva viu pesa kõrvale varitsusonni ja jälgime kaks päeva nende käitumist. Kolm poega on juba sulginud, üks neist võimeline isegi umbes 150–200 meetri laiusest jõest üle lendama. Ometi sõltuvad nad täielikult vanemate jahiõnnest. Esimesel varitsuspäeval ei too vanalinnud poegadele kuigi palju toitu. Võsukesed pole sellise olukorraga rahul ja tõstavad selle märgiks kisa. Kuna pojad on oma arengutasemelt erinevad, jälgib vanalind alati, et kõik pojad saaksid järjekorras pala. Selleks, et toit õigele pojale üle anda, ei kulu rohkem, kui mõni sekund. Vanalind maandub pesale, viskab lemmingu konkreetse poja ette, vaatab, et see alustaks neelamist ja lendab edasi jahti pidama.
Minu jaoks on kõige oodatum kohtumine lumekakuga. Seda suursugust lindu pole mul oma seniste tundrarännakute jooksul õnnestunud näha. Seekord kohtan mitut vanalindu ja erinevas kasvujärgus poega. Kord märkame kõrgel kaldaterrassil meist umbes poole kilomeetri kaugusel lumekakku roikal istumas. Hiilin mööda jõe kallast talle lähemale, plaan on terrassile tõusta umbes 50 meetri kaugusel linnust. Ronin ettevaatlikult umbes 5 meetri kõrgusele kaldapealsele ja upitan üle terrassi serva vaatama. Minu ehmatuseks olen valinud piilumise kohaks täpselt kaku valveposti. Meie mõlema üllatus on suur, kui korraga üksteisele silma jõllitame. Kaku nägu on nagu satelliiditaldrik. Millist võrdlust tema minu asjus kasutab, pole teada, kahtlen kas ta üldse midagi mõelda jõudis – nii kiiresti tõusis ta oma valvepostilt lendu. Pilt jääb tegemata ja mõneks ajaks on tuju rikutud.
„Mis sa arvasid, et ta jääb sind mõtiskledes uurima või?”, kostis Vasili häälest kahjurõõmu.
„Ei, ma arvasin, et pistan pea välja temast tükk maad kaugemal,” olin ka ilma osatamiseta nördinud. Milline portree lendas minema!
Saarel, kus DeLong pärast poolteisekuist traagilist rännakut Leena deltas lõpuks suri, leiame pesitseva rabapistrike paari. Emaslinnul on raadiosaatja seljas.
Koju jõudes selgitan välja, et antenni panid linnule selga briti linnumehed, kellel on käimas viieaastane projekt, millega kavatsetakse välja selgitada rabapistrike rändeteed Euraasias ja rändavate rabapistrike geneetiline struktuur. Uurijatel on ambitsioonikas plaan kaardistada kogu rabapistrike genoom. Töö üks praktiline eesmärk on selgitada, kust täpselt pärinevad salakaubana konfiskeeritud rabapistrikud.
DeLongi mälestusmärgi kõrval elav „projektis osalev” rabapistrik antennist suurt probleemi ei tee. Tema pesas kasvab kaks poega, kes katkematult nõuavad süüa. Kaks muna on jäänud välja haudumata. Nii emas- kui isaslind tegelesid päev läbi jahiga. Tundus, et lemmingu püüdmine on neil palju raskem kui polaarrebasel. Viie tunni jooksul jõuab poegadeni ainult üks-kaks toidupala. Vahel lendab emaslind poolenisti tarbitud suutäiega minema. Veel kuu ja neil tuleb olla valmis lennuks lõunasse.
Ka meile saabub aeg hakata lõunasse lendamisele mõtlema. Enne tuleb jõuda Tiksisse, asulasse, mis võlgneb oma olemasolu eest tänu Põhja Mereteele, mille Nõukogude Liit pärast Teist maailmasõda aatomijäälõhkujate toel käima lükkas ja millele Venemaa praegu uut elu tahab sisse puhuda. Viimase osa teekonnast liigume mööda laevatatavat Bõkovskoje deltaharu. Pärast 30 päeva vaid oma reisiseltskonna nägemist on kummaline kohata inimesi ja vastutulevaid laevu. Oleme oma paadikesega nende kõrval nagu lemmingud polaarrebase lõugade vahel. Ometi aitas see südi sõiduriist meil jõuda Põhja-Jäämereni ja sealt eluga tagasi tulla, kandis ära pool tonni varustust ja pidas vastu tormilainetele. Kui me oma tubli kaaslase Tiksi sadamakail kokku pakime, tekib hinge nukrus – väga suure tõenäosusega me selle paadi teeneid enam kasutada ei saa, sest tema kaasaviimine maksab sama palju kui uus paat ja tšarterlend Moskvast Tiksi maksab veel rohkem. Mälestused poolteist (mõnele kolm) kuud kestnud ekspeditsioonist aga pole rahas mõõdetavad, need jäävad ka siis, kui kaob Eesti rahvusvaluuta. Ja see loeb!



Riho Västrik
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet