Eelmisel talvel sadas laste rõõmuks palju lund maha, ent uruhiirtest toituvatele kakkudele sai valge maakate hukatuslikuks. Paksu lumega ei ulatu kakud toiduni – hiirteni, kes lume all siblivad. Meil elab aga ka öökulle, kellele lumerikas talv ei tee midagi ja kelle arvukus jõudsalt kosub.

Händkakul pesad tühjad
Händkakk on meie metsakakkudest kõige arvukam, tänu sellele ka enim kohatud ja paljudele linnupiltnikele meelislind.

Aga mitte sel kevadel: mullune talv oli händkakkudele väga karm. Paljudes kohtades puudusid linnud täielikult. Autori statsionaarsel 200 km² suurusel röövlindude seirealal Põhja-Pärnumaal Halingas oli väga headel aastatel kuni 11 händkaku territooriumi. 2010. aasta pesitsusperioodil aga 0! Talv on händkakkudele millegipärast raskem kui teistele kakkudele. Viimase neljakümne aasta rängimad talved händkakkudele on olnud 1978/79, 1986/87, 2006/07 ja 2009/10. Händkakke on neil talvedel leitud hukkununa, neid on tulnud nälja tõttu linnadesse ja neid on nähtud keset eredapäikeselist talvepäeva lahtilükatud maanteede ääres saaki varitsemas.
Händkaku arvukus hakkas Eestis kunagi tõusma tasapisi siis, kui mandril hakkas taanduma kassikakk. Saaremaal, kus on veel Eestimaa elujõulisem ja arvukam kassikaku asurkond, händkakk puudub. Arvukuse tipu saavutas händkakk möödunud sajandi üheksakümnendatel.
Sajandivahetusel tuli maareform ning mets ja maa said meitele. Ilusate, händkakule sobivate metsade põlispuud leidsid koha sadamates ja saeveskites … Sobivat metsa ja pesapuid ei leidnud enam ka kanakull, kelle vanadesse pesadesse händkakk sageli oma pesa teeb. Suuri õõnsaid puid, kuhu suur öökull sisse mahuks, pole meil kunagi palju olnud. Kanges metsamajandamise tuhinas läksid sae alla ka kõrged murdunud tüükad, mis händkakkudele alati pesakohaks sobinud on. Siinseal Eestimaal, kus entusiastlikud linnuvaatlejad olid händkakkudele pesakaste üles seadnud, pesitsesid linnud edukalt ka nendes, kuid möödunud sajandi 90. aastatel tuli kaela veel uus häda. Metsnugis. See vilgas ja jõuline kärplane oli usin händkakkude ja ka kodukakkude pesade „külaline”.
Sügiseti kasvab meie metsades händkakkude arvukus. Napid rõngastusandmed näitavad, et siia tuleb täiendust Peipsi tagant. Pihkva kandis rõngastatud händkakk on tabatud Harjumaal. Üks Kabli linnujaamas sügisrändel püütud ja rõngastatud kakk on tabatud viis aastat hiljem Leningradi oblastis. Ornitoloogid pakuvad meil talvituvate händkakkude arvuks neli kuni kuus tuhat lindu.
Kunagi edukalt tegutsenud Lao Linnujaam Pärnumaal oli koht, kuhu rändel olevaid händkakke hulgaliselt sattus ja kus neid ka rohkesti rõngastati. Seni teadaolevalt kõige massilisem ränne oli 1997. aasta sügisel, kui seal püüti ja rõngastati 50 lindu. Üks Lao Linnujaamas rõngastatud kakk kandis rõngast 9 aastat ja 10 kuud ning leiti Risti vallast Rõumalt. See lind oli ka kõigi Eestimaal rõngastatud kakkude hulgas kõige staazhikam rõngakandja. Ilmselt händkakud Eestimaalt kaugemale lõunasse ja läände ei lenda, kuna rõngastamise taasleiud seda ei näita. Küll on aga Lao Linnujaamas rõngastaud kakk lennanud ka napilt kilomeetri kaugusele Manija saarele. Isegi Kihnu on händkakud kakurikastel talvedel välja jõudnud.

Kodukakk kardab paksu lund

b>Kodukakke leidub meil nii pruune kui ka halle
Viimaste aastate küsitlused linnuhuviliste seas näitasid, et Eestimaal on pruunide ja hallide lindude suhtarv 50:50. Harjumaal 2009. aastal kohatud linnud, kui kodukakk oli Eesti Ornitoloogiaühingu aastalind, osutusid kõik halliks, Jõgevamaal aga kõik pruuniks. Lindude värvitoon ei sõltu aga vanusest ega soost ning mõnusasti võivad kakuabielu elada koos nii ruuge kui tuhkhall lind. Arvukas on kodukakk Lääne-Eestis ja saartel, vähearvukas aga karmima kliimaga Alutagusel. Kodukakud on üldiselt väga paiksed linnud ja võivad väljavalitud pesapaiku hoida aastakümneid, kuigi pesapaiga omanikud võivad aastatega vahetuda. Oma pesapaigast antakse veidi kõledavõitu „huuu-uhuhuh huu” häälitsusega teada juba sügiskuu (septembri) tuulevaiksetel ja selgetel õhtutel. See uhhuutamine jätkub läbi talve, muutudes eriti tihedaks juba südakuu (jaanuari) lõpust kuni mahlakuuni (aprillini) – muidugi kui talv suudetakse üle elada.
Tavaliselt urbekuus (märtsis) munetakse esimesed munad ja mitte alati ei hakata kohe pärast esimese muna munemist hauduma nagu enne kakukaamerat laialdaselt arvati. Kakukaamera abil selgus nimelt, et kodukakk hakkas hauduma alles pärast kolmanda muna munemist, seni arvati, et hiljemalt pärast teist. Ja vaatajad nägid nüüd ka oma silmaga, kuidas paljukirutud metsnugis pesi rüüstab. Meil kõigil vedas, nugisel mitte – ta jäi auto alla. Poleks seda juhtunud, siis vaevalt oleks sellist põnevat kakuelu saagat näha saanud, sest viimase veerandsaja aasta jooksul on kodukakkude tõsiseks vaenlaseks saanud just seesama kõnealune metsnugis. Nende saagiks on langenud nii pesadel hauduvad vanalinnud, munad kui ka pojad.
Ornitoloogid hindavad pesitsevate kodukakkude arvuks üks kuni kaks tuhat haudepaari. Talviti võib aga nende arv ulatuda kuni kuue tuhande linnuni. See arv on küll teoreetiline.

Karvasjalg-kakk on talvehell
Karvasjalg-kakk ehk laanekakk on luitemännikute ja metsajõgede äärsete segametsade lind. Eestimaal võib seda jämeda peaga rästasuurust öökulli kohata aastaringselt.
Meil talvituvate laanekakkude arvukus on aga väga kõikuv ja võib ulatuda sajast tuhande linnuni. Liik on talvehell ja kannatab tugevasti kauakestvate lumesadude ja pakasenädalate tõttu. Mullu, 2009/2010. talvel õnnestus ühel soome linnuvaatlejal Soomes fi lmida talvises metsas karvasjalgkakku ja tema nõrkemist, puuoksalt kukkumist ning hukkumist …
Sügisel üldiselt meie metsades karvasjalg- kakkude arvukus suureneb. Rõngastatud linde on meie maale lennanud nii Soomest kui ka Venest. Meie linnujaamades rõngastatud linde on tabatud omakorda Lätist ja Soomest.
Karvasjalg-kakud hakkavad oma monotoonset, kuid linnusõbra kõrvale nii meeldivat kõlavalt pehmet „ugg ugg ugg” sarnast häälitsust kuuldavale laskma juba radokuus (veebruaris), kuid õige lauluhoo saavad linnud siiski urbe- ja mahlakuus (märtsis ja aprillis). Märtsis võib meie metsades kuulda ka läbirändavaid linde. Laulavad öö või paar ja kadunud nad ongi.

Kassikakk paksu lund ei karda
Talved kassikakke eriti ei mõjuta – valgejänest saab ilusasti ka sooservast tabada. Nirum on lugu mererannikul elavate lindudega, eriti seal, kus talvel jää merelahed kaanetab ja veelinnud on sunnitud ära lendama. On teada, et kassikakud on talvel käinud lahtise mere ääres ka aule ja teisi talvituvaid parte kimbutamas. Talve võib meil mööda saata sada viiskümmend kuni kolmsada lindu.
Kassikakk on see öökull, kelle olukord ja pesitsemisedukus Eestis teeb linnuuurijad ning loodusesõbrad murelikuks. Kunagi küllaltki arvukas ja tuntud lind on kuulutatud I kaitsekategooria liigiks sarnaselt meie kotkastele ja must-toonekurele.
Veel möödunud sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel võis kassikakke kohata paljudes rabades ja muudes soorikastes piirkondades. Tedleidus tookord veel paljude kinnikasvamata puisniitude ümbruses. Lääne- Eesti ja Loode-Eesti luitemännikud ning nende läheduses rikkaliku linnustikuga rannaalad pakkusid nii pesitsusvõimalusi kui toitu. Tänaseks on nendesse paikadesse jäänud vaid mõni üksik kassikakupaar. On selles süüdi igale poole tungivad metssead, keda valimatult kõikjal aastaringselt toidetakse, järjest suurenev rebaste arvukus, mügride ja valgejäneste arvukuse tugev allakäik või midagi muud, ei tea. Küll tean, et Pärnumaal on ATV „rüütlid” mitmetel luidetealadel, kus kassikakud varem edukalt pesitsesid, oma nn mürarajad loonud.
Samal ajal pesitsevad kassikakud näiteks Helsingi ja Stockholmi linnas majade katustel ja vanades mahajäetud hoonetes üsna edukalt.
Kassikakk laseb oma võimsa ja kõlava „huo” pärast päikeseloojangut või enne päikesetõusu. See võimas heli võib kostuda vahel isegi kolme kuni nelja kilomeetri kaugusele! Tema huikeid võib kuulda juba talve alguses. Kõige häälekamad on linnud siiski mahlakuus (aprillis). On olnud juhuseid, kui linnud huikavad aprillis ka keset kõige päikesepaistelisemat päeva.
Mõned kassikakud võtavad ette ka rännuteid. Eestis on tabatud üks Soomes ja üks Lätis rõngastatud kassikakk.

Meie väikseim, värbkakk, on usin aidamees
Kui meie suurima kaku, kassikaku arvukuse langus teeb looduskaitsjad murelikuks, siis kõige väiksema öökulli, värbkaku arvukuse suurenemine teeb ainult rõõmu. Söödaplatside rajamine metssigadele, mis loo autori arvates on hukatusliku mõjuga kassikakkudele, on kaetud söögilaud värbkakkudele. Erinevalt suurematest kakkudest on värbkakk lisaks ka usin „aidamees”, kes kogub talvel varusid. Toiduvarudeks on kinnipüütud hiired, tihased, talvikesed. Kõik, kellest jõud üle käib, kinni püütakse. Tarvitamata saak aga viiakse puuõõnsusesse või talumaja juures olevasse kuldnoka pesakasti või koguni kunagi meie metsadesse massiliselt ülesseatud tihase pesakasti. Talvituda võib Eestimaal neid väikesi öökulle kuni kolm tuhat lindu. Kärsakandjad söövad vilja ja muid taimekasvatussaadusi. Söötmisplatsile kogunevad oma osa saama ka hiired ja hiirte kannul värbkakud, ka händkakud.
Värbkakke võib talviti Eestimaal olla umbes tuhat kuni kolm tuhat lindu. Värbkakku võib pilvistel talvepäevadel näha nii taluõues tihaseid passimas, metsalagendikul kuuseladvas ilma uudistamas või vahel lihtsalt üle maantee lendamas.
Ornitoloogid ütlevad värbkaku kohta veerandtunni kakk. Millest selline nimi? Värbkakk laseb oma peenikest vilet kuuldavale üksnes väga lühikese aja jooksul õhtuhämarikus ja hommikul aovalges. Vahel harva, eriti aprillis (mahlakuus), ka siis, kui Päike juba kõrgel taevas.
Värbkaku elupaik on niisked kuuse ülekaaluga segametsad. Suluspesitsejana sõltub värbkakk sobivate õõnsuste olemasolust. Tavaliselt on selleks suur-kirjurähni haabadesse taotud pesakoopad.
Pesitsevate värbkakkude arvukust Eestimaal hinnatakse kuuesajale kuni tuhande kahesajale haudepaarile.
Eestimaal põhiliselt linnujaamades püütud rõngastatud värbkakke pole väljaspool riigipiiri aga tabatud.

Habekakk rõõmustas ornitolooge
Kui habekakust üksnes veidi suurem kassikakk ja samasuur lumekakk on nn „talvekindlad” öökullid, keda paks lumi ja paukuv pakane eriti ei kimbuta, siis habekakku haavab pakane ja tüse lumekate kergemini. Uruhiirteni ta lihtsalt ei jõua. Meie metsarikastes piirkondades Alutagusel, Lahemaal ning Kõrvemaal leitakse talviti aeg-ajalt lumel tiibadega kraapsatud jälgi ja suure peaga lumme vajutatud ümmargune auk.
Vahel leidub selle mustri juures ka mõni punane verepiisk – habekakk on uruhiire tabanud.
Ornitoloogid pakuvad viimaste talvede vaatlusi kokku võttes talvituvate habekakkude arvuks kuni kümme lindu.
Habekakk oli ülemöödunud sajandi viimasel veerandil Eestimaal ka kindel pesitseja. Leiti mitmed pesadki koos munade ja poegadega. Nagu tolle aja looduseuurimisele kohane, lasti vanalinnud topisteks ja munad korjati kollektsiooni jaoks. Üksikuid juhuslikke vaatlusi tehti põhiliselt talviti ka hiljem, pesitsemisandmed puudusid. Ent möödunud sajandi lõpukümnendil hakati habekakke Eestimaal järjest sagedamini vaatlema ja seda nii talvel kui ka suveperioodil. Linde kohati põhiliselt Alutagusel, Lahemaal ja Kõrvemaal. Oli pesitsuskahtlusi ja üksikute lindude kohtamisi. Kirjutati isegi projekt selle I kategooria kaitsealuse linnu otsinguteks ja tema võimalikke pesitsuskohtade inventeerimiseks. Ei midagi.
Aga 28.04.2009 sai lõpuks i-le punkt pandud. Alutaguselt leiti haugaste risupesade rutiinse kontrolli käigus vanast hiireviu pesast pesitsemas habekakk. Pisut enam kui kuu hiljem rõngastati pesa läheduses ka 3 pesast lahkunud poega.
Habekakule meeldivad metsaheinamaad, värsked raielangid metsaojade ja jõgede kaldal ning sooservad. Saaki passib habekakk tavaliselt mõne meetri kõrgusel puuoksal, noorel kuusel või raielangile kasvama jäänud puutüükal. Teda korduvalt näinud inimestelt olen kuulnud, et ta on väga osav lendaja ka seal, kus metsa all leidub rohkesti esmapilgul kaku lendu segavaid põõsaid.
Habekakk häälitseb tavaliselt südaööl. Tema hääl on madal,10–15 korda korratav „uu”, „uu”, „uu” ja meenutab veisepulli ammumist. Suure linnu hääl on kuulda vaevalt 400 meetri kaugusele.