6/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Maarahva pulm 21. sajandil

Tänapäeval arutavad tulevased abiellujaid, millist pulmapidu nad endale tahavad. Kas kahekesi langevarjuhüpet sooritada või teha vastuvõtt pokaalide kõlistamisega? Võib aga loobuda pulmast kui stiilipeost ja järgida esivanemate tavasid.

Kui teil on plaanis abielluda,võiks korraks vähemalt kaaluda esivanemate tavade järgimist. Liisa ja Ahto Kaasik pidasid möödunud suvel Haanjamehe talus oma pulmi, kohendades maarahva vanu kombeid 21. sajandi (linna)inimestele ja kutsuvad üles teisigi eeskuju järgima.
Olgu julgustuseks öeldud, et vanade kommete 21. sajandile kohendamine nõuab eelkõige pealehakkamist ja veidi nuppu, muud midagi.

Kus pidada? On vanu pulmakombeid, millest saab mööda minna või neid lihtsustada, tänapäevastada. Ent mitte kõiki. Vana pulma ei saa näiteks kindlasti toimuda botaanikaaia palmisaalis, kus tegevus hajub, aga turismitalu on juba teine tera. Esimene takerdumine pulmaplaane tehes tulebki paljudel mõtte juures, et kus pidada, kui suurt maakodu pole? Vanad pulmakombed eeldavad talu olemasolu nii mõrsjal kui peiul, sest pulm algab pruudikodust ja liigub edasi peiu juurde. Liisa ja Ahto Kaasiku püsiv elupaik on mõlemal linnas, nagu meist paljudel, ja nemad lahendasid asja nii, et pidasid oma peo ühes turismitalus, Haanjamehe talus. Pidu toimus ühes kohas ja pruudikodust lahkumise rituaal oli niisiis sümboolne: pruudikoduks nimetati lihtsalt turismitalu osad ruumid.
Ahto selgitab oma valikut: „Põline pulm on ikka kahe otsaga – saajarahvas koguneb peiukoju, sealt sõidetakse pruudikoju mõrsjale järgi ning jätkatakse taas peiukodus. Minu kodutalu Virumaal on alles, kuid oleks jäänud soovitud pulmapeoks kitsaks. 120 külalist tuli mahutada laua äärde ja majutada. Et ka mõrsjal polnud sobivat kohta, otsustasime peoruumid üürida. Pulmarahva kogunemise aga korraldasime Liisa esivanemate kodus, kus hetkel elavad üürilised.”

Kas ühepäevane või kolmepäevane pulm?
Kerkib üles küsimus, kui pikk peaks olema pulm. Oleme ju kuulnud veidi uskumatuna näivaid jutte vanade eestlaste nädalapikkustest pulmadest. Muistset „vaese mehe” standardit – kolmepäevast pulma – peetakse praegusel ajal juba suureks luksuseks. Tänapäeva tubliks normiks on kujunenud ühe õhtu, ööbimise ja hommikusöögiga pulmapidu ning rohkemaks on väheste rahakottidel jaksu. „Varasem tava oli pidada pulmapidu nädal või isegi kauem,” kommenteerib Ahto. „Esivanemad väärtustasid pulma väga. Et pulmad oleksid mõnusad ja kõik vajalikud tavad saaksid õige pühendumisega täidetud, kulus aega. Läbi valitsejate käskude-keeldude ning aja kiirenemise lühenesid pulmad aga 19. sajandi lõpuks kolmepäevasteks. Ajad ja kombed on muutunud ning meie piirdusime vaid ühepäevase peoga. Õigemini kestis see lõunast järgmise lõunani. Selle aja sisse suutsime enam-vähem mahutada peamised tavad, mis muudavad noorpaari abielu kehtivaks ja loovad vajaliku abieluõnne. Kui me oleksime pidanud pulmi oma ruumides ja säästnud kalli üüriraha, oleksime kindlasti pidutsenud pikemalt.”
Üks asi tuleb siiski ära seletada seoses vana pulmapeo pikkusega. Nimelt oli vanasti külalistel kombeks ka ise moonakott ja natuke õlut pulma ühes võtta. Tänapäeval pole see tava tuntud – oleks harjumatu pulma sõites sööki ja jooki seljakotti pakkida. Aga teisiti ei jõuaks ükski pererahvas pulmalisi nädalapäevad toita.

Mis aastaajal pidada?
Teadaolevalt toimusid pulmad rohkem talvel, mil suvised tegemised ei takistanud talumehel põhjalikku ja pikka peopidamist, ent Liisa ja Ahto auks mängis pulmapill keset kodumaa valgeimat ööd – leedo ehk jaani ajal. Suvi tähendas vanasti küll kibekiiret tööaega, aga tänapäeva inimene puhkab just suisel ajal, seetõttu on kujunenud soojal aastaajal pulmapidamine uueks tavaks. Ahto arvab, et ka vanasti valgeimate ööde aegu peeti pulmi. Looduse elujõud on siis kõige suurem ja vanarahvas oskas sellega arvestada.

Peolised vajavad enne pulma harimist
Kas aga külalised ei ehmata vanamoodi pulma peale ära? Esmapilgul on ju vanad kombed pea kõik meile tundmatud ja tekitaks kindlasti võõristust juhul, kui alles pulmapäeval nendega silmitsi seista. Liisa ja Ahto toimisid nii, et saatsid aegsasti enne pulmi kõigile kutsututele e-kirjaga väikese ülevaate kommetest, mida pulmas järgitakse ja sõnaseletusi: kes on mõõgaisa, kes vakarahvas, saajarahvas. Keegi meist ju ei tea, või vähesed, mis on näiteks makekahi. Peig selgitas e-kirjades eraldi üle, et makekahi on piimast, meest ja õllest keedetud kuum jook, mida pakutakse hõberaha eest. Ja antikvariaadist saab paarikümne krooniga osta lihtsamaid vanu hõberahasid. Need sobivad makekahjaks ja lähevad hiljem pruudile ja tema tütardele eheteks.
„Enne kui pulm päriselt toimus, oli see paljude inimeste peades juba korduvalt aset leidnud,” meenutab Ahto. „Kõiki pulmategelasi sai eelnevalt ka korduvalt nende osast ja nende täidetavate tavade tähendusest teavitatud. Kõige enam küsiti pruudi sõbaga kinni katmise kohta. Üks asi on seda lugeda, teine asi päriselt näha. Ka see, et kandsime Liisaga kogu pulma jooksul kindaid, tekitas küsimusi. Üldiselt aga olid kõik väga mõistvad ja avatud. Haritum inimene saab väga hästi aru, et meie oma põlised tavad on sama olulised või puhuti tähtsamadki kui rahvusvahelised tavad, näiteks parempoolne liiklus, noa-kahvliga söömine ja muu selline.”

Mis selga panna?
Saabunud Liisa esivanemate vanale taluhoovile, märkasime kohe, et enamik kutsutuid oli järginud pruutpaari palvet kanda rahvarõivaid. Lillepeenarde esisele muruplatsile oli kaetud laud joogi ja suupistetega, selle ümber oli näha nii vanema traditsiooni linaseid riideid kui ka uuemaid triibulisi seelikuid ja kõrgeid tanusid.
Alustuseks pakuti veidi kehakinnitust, muu hulgas mahla ja karaskit, ja üsna pea esimese joogitopsi tühjendamise järel võttis eestlaulja Lauri viisi üles, kutsudes kõiki põlise tamme ümber laulma. „Kasva tamme, jõua tamme” rahulik, tammuv heli kasvas iga ringiga, nõnda kuidas inimesed sõõriga liitusid, kuni viimaks kirjud seelikud, linased seelikud, sinised ja heledad püksid, torukübarad ja murumütsid ümber tamme mõnusalt koos voogasid. Pikk regilaul liitis seltskonda, esimene võõrapelgus kadus. Kui mõrsja vanaisa tamme varjus seistes kõneles ka veel talu põlispuust ja majast, tundus see nagu tuttava inimese jutt, sest paik ja pulmalised oli läbi katalüseeriva laulu omasemaks saanud.

Pillimees, peo võti
Eesti pulma õnnestumise vast kõige tähtsam teema on laul ja pillimäng. Tänapäeval on muusikal väike tähtsus, rohkem kaunistuseks, taustaks pulmale. Aina rohkem moodsaid pulmi peetakse ilma elava muusikata. Vanas eesti pulmas nõnda ei saa, laul ja pillimäng võtavad keskse koha, kuna regilaul on põhiline pärandi kandja ja ilma selleta oleks pulm vaid pantomiimilaadne, vaikiv ritu aalitoiming.
Liisa ja Ahto olid asja tõsiselt võtnud, pulmas liikus lõõtsaga kohe mitu pillimeest ning lisaks haarasid öö jooksul lauljaid-kaasitajaid vahepeal ka viiuli või torupilli kätte, et ametlikele pillimeestele puhkust anda. Niiviisi läbi sääserikaste õhtutundide hommikuhahetuseni välja ei katkenud muusika sisuliselt kordagi, külalised viibinuks just kui pikas transsiviivas laulumängus.
„Pulmas peab olema vähemalt kaks kaasitajat,” kommenteerib Ahto. „Üks saajarahval, teine vakarahval ning lisaks üks pillimees. Meil on juba päris palju häid ja väekaid regilaulikuid ning pillimehi, kes maapulmas kenasti hakkama saavad. Õiged inimesed tuleb üksnes ära tunda. Selles osas võib nõu küsida Viljandi pärimusmuusika aidas tegutsevalt August Pulsti õpistult: www.folk.ee/opistu/et/Kontakt.”
Mida öelda aga rahvamuusikute kohta, keda eesti pulmaportaalid kümnete kaupa välja pakuvad? Kuna reeglina ei tunne tavalised süldi- ja tümpsubändid vanu pulmaviise, ei soovitaks neid pulma mängima kutsuda, osad neist oskavad kindlasti küll rahvalaule, aga need on uuemast saksa traditsioonist ja nendega pole maapulmas midagi peale hakata.
Võiks lausa soovitada, et maarahva pulmaks valmistumine võiks alata pillimeeste- lauljate valikust, kuivõrd pillimeestel on peo õnnestumises tähtis osa.
Pillimehe olulisusest veel üks kinnitav jutt: Liisa ja Ahto pulmas jutustati lõkke ääres, et omal ajal – viimati 20. sajandi alguses – võis juhtuda, et ka pulmapäeva sätiti pillimehe järgi, lükates kuupäeva ettepoole või tahapoole, sest ilma hea pillimeheta polnud asja kordaminekut oodata.

Maarahva napsust
Nüüd tuleb teema, milles igaühel on kindlasti miskit öelda: viin. See on muidugi igaühe otsustada, mis jooke eelistatakse, aga ühe eelarvamuse tahaks siiski kummutada. Arvata, et vana eesti pulm oli üks lõputu viinajoomine, on vale. Tegelikult on hundijalavesi üsna uue aja märjuke ja palju pikem on traditsioon, kus pulmajoogiks linnaseõlu, mis hakkab samuti mõnusalt „sarve”, aga ei tee ruttu purju. Kas pole nii, et tavaliselt võetakse kiiresti kanget vägijooki, et võõristusest üle saada? „Leidsime Liisaga mõlemad, et peorõõm tulgu loomulikul viisil laulust- pillimängust ja toredatest inimestest ning kunstlikke abivahendeid kangemate vägijookide näol meie pulmas vaja pole,” kommenteerib Ahto, „nii oligi laual koduõlu ja -kali, piim, mahlajoogid ja kama. Ammuks see viin maarahva hulka jõudis. Peojoogina on see siin võõras ja kohatu.”
Kaasikute pulmas jätkus koduõlut küll ja küll ning lõbus olemise üle kurta ei saanud. Aga „Kibe!” idanaabri kombel ei karjunud keegi. Sest viina ju polnud. Hüüti: „Hõissa, pulmad!” See tundus kuidagi omasem ja mõnusam. Peale rüübati tervituseks savikruusidest õlut või kalja.
Mida pakuti aga söögiks? Ahto: „Soovisime pakkuda külalistele kodumaist ja lihtsat toitu. Põhiroaks mulgi puder, mooritud kapsad, seenesalat, sõir, munavõi, oad, koduleib, suitsulatikas ja muud sellist.” Toiduvalik on kindlasti maitse asi, ka meie aja hõrgutisi võib maapulma sobitada. Ka Liisa ja Ahto pulmas olid laual koogid ja kohv.

Isamees ja tavad
Korralikus maarahva pulmas on paar tähtsat kommet, mida ei saa kindlasti eirata. Üks neist on pruudi linutamine ehk tanutamine ja teine rautamine. Kes on aga see, kes vajalike tavade järgimise järele valvab? See on mõõgaisa ehk isamees, hoopis teises rollis kui tänapäeva pulmavana. Nüüdsel ajal on pulmavana veidi klounimoodi tegelane. Vanemas pulmas oli aga isamehel pulmavana roll, tema jälgis, kas kõikidest kommetest kenasti kinni peetakse. Kust sellist isameest aga võtta? Rolli peaks tegelikult täitma peiu suguvõsast pärit abielumees, aga kui sellist pole või too ei taha? Iseenesest oleks ju kena, kui levinud pulmaisade kõrval tekiks vanema traditsiooni tundjaid, kes suudaks juhendada peiupoolset isameest. Kas vabaõhumuuseumi juures võiksid tulevikus tegutseda sellised teadjad, kes oskaks noortel aidata maarahva kombel pulmi planeerida, korraldades õppepäevi? Selle idee võiks idanemiseks jätta, lõpetades pulmaloo. Loodame, et Liisa ja Ahto pidu on hea seeme.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet