6/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Puuvilla- kasvatuse tume külg

Teksad, Tsärgid, käterätikud, ihu- ja voodipesu on kõik tavaliselt puuvillast tehtud. Pehme, õhku läbilaskev ja looduslik, seda küll, ent kas ka tervislik, eetiliselt kasvatatud ja loodussäästlik?

Me puutume sellest looduslikust kiust valmistatud tekstiilidega ööpäevaringselt sõna otseses mõttes pealaest jalatallani kokku, kuigi vähesed meist on oma ihusilmaga mõnd puuvillakasvatust näinud.

Olgugi, et puuvill on kõige tähtsam kiudtaim, pole seda sugugi lihtne kasvatada – taim on nõudlik temperatuuri, niiskuse ja pinnase suhtes, ta kasvab vaid troopilises või lähistroopilises kliimas. Puuvilla kasvatatakse kokku umbes sajas riigis, kaks kolmandikku maailma puuvillast tuleb Hiinast, Indiast, USAst ja Pakistanist.
Kahjuriterünnakule alti taime peal kasutatakse uskumatult palju agrokemikaale. Kõnekas on fakt, et kogu maailmas kasutatavatest taimekaitsemürkidest veerand kulub just puuvilla kasvatamisele, kuigi selle all on üksnes 3% haritavast maast. Suur osa nendest mürkidest imbub pinnasesse, kahjustades nii pinna- kui põhjavett, osa jääb ka puuvillakiudu, olles potentsiaalne allergeen rõivakandjale.
Kairi Suure väidab oma TTÜ keemiaja materjalitehnoloogia teaduskonnas 2007. aastal kaitstud diplomitöös, et kuigi puuvillataimed on putukarünnakutele väga vastuvõtlikud, pole tegelikult kasvatamise esimestel aastatel palju kemikaale vaja, kuid vastutustundetu suhtumise tõttu suurendatakse kemikaalide kogust juba esimestel aastatel ja nii on mitme aasta pärast juba palju suuremas koguses ja tugevamaid mürke kahjurite hävitamiseks tarvis, kuna putukatel tekib mürkide suhtes immuunsus. WHO andmetel pole alates 30ndatest puuvillakasvatuse all oleva maa pindala oluliselt suurenenud, ent sünteetiliste kemikaalide abil on keskmine toodang kasvanud kolm korda. Samas avaldatakse, et igal aastal sureb üle 350 000 inimese taimemürkide tõttu, enamik neist arengumaade puuvillakasvatajad. Õõvastav mõelda, kuid lihtne distantseeruda. See toimub kuskil kaugel, meie jaoks tundmatute inimeste ja rahvastega. Kuskil kaugel toimuvad puuvilla kasvatamise tagajärjel ka ökokatastroofid.

Janune taim
Vaid alla kolmandiku maailma puuvillakasvatustest elab vihmavee peal, ülejäänud osa vajab eraldi niisutussüsteeme, mis põhjustavad paljudes põua-altides piirkondades veepuudust. Kõige suurem ökokatastroof, mida selle loodusliku tekstiilikiu kasvatamine on põhjustanud, on kunagise maailma suuruselt neljanda järve Araali mere kokkukuivamine. Mäletan, kuidas keemiaõpetaja meile Usbekistanist pärit valget puuvillatupsu näitas, seletades sinna juurde, et seal kaugel maal kasvavast toorainest meie puuvillased koolivormipluusid tehaksegi. Toona ei räägitud, et Nõukogude liidu puuvillakasvatuse niisutussüsteemid ammutavad tohututes kogustes vett Araali merre voolavatest Sõrdarja ja Amudarja jõgedest. Mullusest The Ecologist’ist võib lugeda, et aastail 1960–2004 vähenes Araali mere kogupindala 70%, mere sügavus on langenud 20 meetri võrra ja kunagised sadamad on jäänud kaldast 100 kilomeetri kaugusele. Isegi piirkonna kliima on muutunud – suved on kuumemad ja vihmavaesemad, kunagi vee all oleval alal möllavad soola- ja mürgitolmu tormid. Paarkümmend aastat tagasi tekkis ühe veekogu asemele kaks – Väike-Araal Kasahstani territooriumil ja Suur-Araal Usbekistani poolel. Õnneks esimene neist on viimastel aastatel pärast vastavaid abinõusid vaikselt taastuma hakanud, ent Suur-Araal jätkab kahanemist ning vesi on taimekaitsevahendite ja väetiste jääkidest äärmiselt saastunud.

GMpuuvill
GMkultuuride abil loodeti vähendada mürgiste taimekaitsevahendite kasutamist ilma, et see avaldaks negatiivset mõju saagikusele. Idee oli õilis – vähesema pritsimisega, seega keskkonnasäästlikumalt ning odavamalt, saab sama saagi mis mürgitades. Üks laialt levinud geneetiliselt muundatud sort on BTpuuvill, mis on oma nime saanud taimesse lisatud bakteri Bacillus thuringiensis järgi. BTpuuvill sünteesib ise aktiivset mürki, mis on mõeldud tapma üht tavalisimat puuvillakahjurit roosat puuvilla kupar ussi. Kui esimestel aastatel pärast BTpuuvilla kasutuselevõttu olid tulemused muljetavaldavad, siis mõne aasta pärast hakkasid tulema esimesed tagasilöögid. Juba neli aastat tagasi kirjutas The Nature, et BTpuuvilla kasvatavad Hiina põllumehed on hädas teiste putukaliikide vohamisega, nii et kokkuvõttes peavad nad ikkagi sama palju putukamürke kasutama kui tavalise puuvilla kasvatajad. See tähendas omakorda suuremat kulu, kuna lisaks BTpuuvilla kallitele seemnetele pidid nad kulutama ka taimekaitsevahenditele. Eelmise aasta novembris pidid BTpuuvilla loojad, maailma suurima geneetiliselt muundatud seemnete tootja Monsato teadlased koguni tõdema, et India osades piirkondades on roosa puuvillakuparuss BTmürgi suhtes resistentseks muutunud.

Ökopuuvill
Ainus võimalus puuvilla keskkonnasäästlikult toota on teha seda mahepõllumajanduslikult. Mahedalt kasvatamine nõuab puuvilla puhul esmalt vähemalt kolm aastat tavaviljelusest puhanud maad ja nagu mahepõllumajanduses ikka, pole lubatud kasvatada GMOsid, kasutada sünteetilisi väetisi ega mürkkemikaale. Maa viljakuse säilitamiseks kasutatakse eri põllukultuuride külvikordi, kahjurite vastu kasutatakse bioloogilist tõrjet.
Esmapilgul võib tunduda, et ökopuuvill peaks olema mõnevõrra odavam kui tavapuuvill, kuna põllumehed ei pea raha kulutama kallitele GMseemnetele ega kemikaalidele. Tegelikult on mahepuuvilla kasvatamine väga töömahukas, kuna suur osa tööst tuleb ära teha käsitsi – rohimine, saagi koristamine, osaliselt isegi taimedelt kahjurite eemaldamine.
Eelmisel aastal moodustas ökopuuvilla osakaal 0,76% puuvilla kogutoodangust. See võib tunduda küll imepisike number, ent hea on teada, et maheda puuvilla kasutamine on viimasel kümnendil olnud pidevalt jõudsalt tõusuteel.
Üha enam tuntud rõivabrände on oma tootevalikusse võtnud ka ökotoormest valmistatud rõivaid, nende hulgas ka eestlastele tuttavad Nike, Adidas, H&M, Zara, Levi Strauss ja Marks&Spencer. Alates sellest suvest tegutseb Eestis ka väike ökorõivafirma GreenEst, mis kasutab üksnes sertifitseeritud ökokangaid, kusjuures puuvillast kangast ostetakse otse Eesti tootjalt. Jah, tõepoolest, Eestis toodetakse ökokangaid! Tõsi küll, tooraine tuleb siiski Indiast. Sindis tegutsev firma Qualitex toodab ja värvib lisaks tavakangastele ka ökotekstiili. Inge Puhu GreenEstist ütleb, et nad on Sindi toodanguga väga rahul, kuna sealt saab tellida just sellises koes ja värvitoonis trikotaa˛i nagu hing ihkab. Ta kinnitab, et kõik ökopuuvilla jaoks kasutatud värvid on sertifitseerinud IMO (Institute for Marketecology) ja vastavad GOTS (Global Organic Textile Standard) nõuetele, mis lühidalt öeldes tähendab, et kangast pole klooriga pleegitatud, värvimisel pole kasutatud raskmetalle ega formaldehüüdi.

Keskkonnasõbralikum, ent mitte mahe
Paljudel Eestiski müüdavatel toodetel võib peal näha märgistust „Öko-Tex Standard 100”, mis tänu sõnale „öko” võib olla tarbijat eksitav, sest tegemist on küll keskkonnasõbralikuma, ent siiski mitte maheda tootega. Öko-Tex märgistus tagab lihtsalt, et tooteid on testitud teatud kahjulike ainete suhtes ja peavad vastama seatud piirnormidele. Analüüsitavate ainete nimekirjas on näiteks pestitsiidid, kloorfenüülid, ftalaadid, raskmetallid, formaldehüüd, fosforhape ja kantserogeensed värvained. Eesti tootjatest on Öko-Texi sertifikaat näiteks Kreenholmil.

Rohkem kui lihtsalt öko
Kes peab oluliseks, et lisaks keskkonna- ja ihusõbralikkusele oleks puuvilla ka põllumehele õiglast tasu makstes kasvatatud, peab jälgima, et tootel oleks peal lisaks sõnale „organic” peal ka fairtrade ehk õiglase kaubanduse märk. Pelgalt fairtrade tootel ei tähenda, et tegemist oleks ökokaubaga, siiski mõnevõrra keskkonnasõbralikumaga igal juhul, sest ka fairtrade on sätestanud puuvillakasvatuses kasutatavate kemikaalide osas oma nõuded. Eelkõige toetab õiglane kaubandus siiski arengumaade väiketalunikke ja töölisi. Tegelikult on siingi oma konks, sest lõpuni õiglast puuvilla ei saa keegi garanteerida. Nimelt tagab FairTrade märk vaid seda, et tooraine tootja on saanud õiglast tasu, kui heldelt on hinnatud kanguri või õmbleja tööd, pole täpselt teada. Sellest hoolimata on siiski nii öko kui õiglase kaubanduse märgis kandvaid tooteid ostes tegemist parima võimaliku variandiga, mida puuvillasõber endale lubada saab. Paraku pole neid meie kaubandusvõrgust kuigi lihtne leida, ent ökokangastest tehtud tooteid on üha rohkem saadaval, ja mida rohkem me ise neid nõuame, seda rohkem neid loodetavasti ka siinmail turustatakse. Uhke mõelda, et oma valikutega võib koguni kellegi elu või tervise päästa. Igatahes tuleb ökopluusi kandes väike maailmaparandaja tunne sisse. Proovige!

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet