1/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

usutlus
Tõnis Saadre seest suurem Eesti

Omal ajal andis loodusajakirjade toimetus välja auhinda „Seest suurem Eesti” – see oli tabavalt öeldud lause meie käänulise, sopilise ja mitmekülgse loodusega kodumaa kohta. Geoloog ja Looduse Omnibussi giid Tõnis Saadre on nüüd omakorda tõestanud, et väitel on jumet. Et jõuda kõigisse kaunitesse Eesti paikadesse, tegi Saadre „Eesti ürglooduse” raamatu fotode tarvis piltlikult tiiru ümber maakera. Ehkki teos on paks, jõudis lõpuks kaante vahele üksnes sajandik kõigist fotodest ja kümnendik Eestimaa paikadest, kus ta käis.

Tõnis, kuidas saadakse kivimeheks?
Kõik lapsed, kes satuvad suurte kivide juurde, tahavad neile otsa ronida, eks mina tahtsin ka. Aga geoloogia juurde tulek oli minu puhul tegelikult vettehüppamine tundmatus kohas. Õppisin keemiat Tallinna tehnikaülikoolis, esimene aasta oli väga huvitav, teoreetiline, aga kui teisel aastal tuli õppida puhttehnilisi distsipliine nagu näiteks hammasrataste teooria, siis ma hakkasin hammasrattaid öösel unes nägema ja kevadeks leidsin, et kui ma siia jään, siis ma ei tea, mis saab!
Õnneks oli esimesel kursusel ka Kalle Suuroja, kes läks meilt üle Tartu ülikooli geoloogiat õppima. Mina siis mõtlesin, et võib-olla lähen ka, äkki see on päästerõngas. Midagi ma õppida tahtsin, aga mida, ma tõesti ei teadnud. Kandsin dokumendid üle ja õnneks tundsin Tartus tõesti, et see on koht, kus ma tahan olla. Kõik meie praktikad ja matkamised, looduslähedus sobis mulle. Kivi muutus kohe südamelähedaseks. Aga nagu öeldud, minu puhul oli see tõesti juhus, et ma Kallega ühele kursusele sattusin, vastasel juhul poleks ma teadnud, millega oma elu täita. Kalle ise kuulus nende hulka, kes juba noorest peast teadsid, et tahavad minna geoloogiat õppima. Selgituseks – tol ajal võeti Tartust sõjaväkke, kuid Tallinna polütehnilises instituudis õppijaid mitte, nõnda maanduski minu õnneks Kalle esialgu Tallinna Kopli rauakooli.

Lapsepõlv möödus pealinnas?
Olen tallinlane, aga minu lapsepõlve tohutu vaimustus oli seotud Otepääga. Minu isa oli arheoloog ning kõik suved viibisime Otepääl, kus linnamäel leidsid aset väljakaevamised. Otepää oli minu jaoks nagu hingeõnnistus. Kui suvel sinna sõitsime ja juba Otepää kirikutorn paistma hakkas, lõi see nagu hinges kella! Need mäed, loodus … Tol ajal vaatasin Põhja-Eesti poole sellisel põlglikul pilgul, et igavene lame ala, siin pole midagi. Alles aastaid hiljem olen hakanud Põhja-Eesti nappi ilu armastama. See on hoopis teistmoodi ilu. Elu jooksul on see väga südamelähedaseks saanud.

Kus te pere Otepääl elas?
Me elasime linnas, üürisime seal pinda. Tol ajal oli Otepää üsna pisikene ja selle ümbruses, Pühajärvel ja mägedes sai ringi kolatud ja sõidetud rattaga. Tol ajal olin ka pildistamisest tohutult võlutud, tegin ümbruskonnast ülesvõtteid.
Mul oli selline 6x6 aparaat Ljubitel, päris hea ja väike. Ostsin selle 12aastaselt kommiraha eest, mida korjasin umbes 4–5 aastat. See aparaat oli väga suur asi minu jaoks! Hiljem tulid alles Zorki ja Zenit.

Kas sa enne ülikooliminekut teadsid täpselt, millest Otepää kandi mäed koosnesid?
Ma ei olnud selle peale ausalt öeldes isegi mõelnud. Praegu geoloogina ringi käies näen kõike hoopis teise pilguga. Loen nagu avatud raamatust, miks mingi maastik on lame, miks kusagil on künkad.

Kas vahel segab Sind ka n-ö geoloogi pilk, et enam ei oskagi loodust vaadata teisiti kui kihtideks lahtivõetult?
Ei sega. Aga fotograafi pilk fotosid tehes segab küll. Mul oli üks periood elus, mil vaatasin kogu ümbruskonda ainult läbi kaadri. Ükskõik, kus käisin. Kui pöörasin pead, nägin aina kaadreid, kuidas antud paik võiks pildi peal parem välja näha. Nägin fotodena nii maastikku kui ka linnapilti. Mingil hetkel see tunne kadus ära.
Kui aga satun nüüd paika, kus ma tahan pilte teha, näen jälle kaadreid. Kui lähed kuhugi pildistama, oled selle asja sees ja otsid, mis ja kuidas pildile jätta. Peab ütlema, et on kohti, mis näevad kihvtid välja, aga „pilti” ei ole! Pole head fotomaterjali, kuigi reaalselt silmale vaadata on imeline. Eks minu piltidegi seas on palju selliseid, kus „pilti” ei ole, tegu on lihtsalt „dokumendifotoga”. Need kaks ongi iseasjad: dokumendifoto ja pilt, kus on sees midagi enamat.

Kui kaua tegid pilte ürglooduse raamatu jaoks?
Esimesed pildid võtsin üles ligi 10 aastat tagasi. Eellugu on veel 5 aastat varasem, mil pildistasin negatiivile, ent kehva kvaliteedi tõttu viimaseid raamatusse ei lasknud. Raamatus on slaidi- ja digipildid, tohutu töö oli juba nende hulgast valimine, sest kogus on neid kümneid tuhandeid. Esimese valikuga jäi sõelale umbes tuhat pilti, millest edasi oli juba raskem valikut teha. Lisaks oli selle raamatu puhul ääretult keeruline otsustada objektide üle, mis kaante vahele mahuvad: mida ühest maakonnast välja jätta, mida sisse võtta.

Raamatus on pankade ja paljandite kõrval ka sood, rabad, allikad ja järved.
Termini „ürgloodus” võttis kasutusele eluta looduse objektide kohta geoloogiadoktor Herbert Viiding, kes pani aluse ürglooduse raamatu ehk loodusmälestiste andmebaasi koostamisele läinud sajandi 1970. aastatel. Tema eluajal raamatu koostamiseni siiski ei jõutud. Sood, allikad ja järved võeti ürglooduse raamatu orbiiti hiljem.

Kas doktor Viidingu eesmärk oli teha võimalikult täielik loend loodusmälestistest?
Ei, ikkagi ainult valikuline loend: loodusmälestistena võime käsitleda tõesti iga objekti looduses – neid on musttuhat. Aga andmebaasi toomise kriteeriumiks oli see, et objekt annaks n-ö teadusele üht-teist ja pakuks ka esteetiliselt midagi, niisiis mõlemat. Esialgu olidki loendis paljandid, koopad, pinnavormid, karstialad, rändrahud ja meteoriidikraatrid. Aastaid hiljem, millalgi 1990. aastate esimesel poolel lisati nende hulka ka allikad, järved, sood ja rabad.
Ürglooduse raamatu andmebaasi koostamisest võtsid osa paljud TTÜ Geoloogia Instituudi geoloogid. Siin peab mainima Karl Müürisseppa, Ülo Heinsalu, Hella Kinku, eelkõige aga pikki aastaid raamatu koostamist juhtinud ja selle ka lõpule viinud doktor Enn Pirrust. Nüüdseks on ürglooduse raamatu andmebaasi koondatud andmed 2528 loodusmälestise kohta.

Miks loodusmälestiste nimekirjas pole aga jõgesid, kui järved on?
Sest orud on tegelikult seal olemas, orgudes voolavad ka jõed.

Kas Kasari jõgi pääseb siis nimekirja?
Arvan, et mitte. Aga selgitan lähemalt, mispoolest on allikad, sood ja rabad geoloogilised objektid. Allikas on suhteliselt püsiv nähtus. Soode ja rabade puhul tundub esialgu küll, et need on bioloogilised objektid, miks need on siis ürgloodusmälestiste loendis. Aga nende teket on põhjustanud otsesed geoloogilised protsessid, seepärast. Näiteks Eesti puhul võime küsida, kui palju meil tegelikult on seda ürgset loodust, mis pole inimtekkeline? Vähe tegelikult. Kui me vaatleme metsi, siis enamik meie metsadest on „porgandipõllud” ja ürgmetsad on suures vähemuses, nõnda on see aastasadu olnud. Ka loopealsed on ju inimese kujundatud suurel määral. Kui aga mõtleme soode-rabade peale, siis need on ju täiesti ürgsed. Alles viimasel sajal aastal on inimene mingil määral sekkunud nende ellu kraavitamiste ja turbakaevandamisega. Ürglooduse raamatusse on kantud rabad, millest osa on tekkinud juba 10 000 aastat tagasi ja on puutumatuna püsinud siiani.

Mitu kilomeetrit raamatu tarvis tuli maha käia?
Raske öelda, aga arvan, et tegin maakerale ringi peale küll. Kui arvestada kõiki fotoreise, mille piltide hulgast valiku tegin.

Kas kümme aastat Looduse Omnibussi reise on ka aidanud raamatu sünnile kaasa?
Väga palju! Ma vaatasin selle pilguga raamatu läbi ja leidsin, et ligi kolmandik pilte ongi Looduse Omnibussi reisidega tulnud. Kolmandik on siis enda sõitudest sündinud ja viimane kolmandik töö käigus lisandunud pilte.
Esialgu oli raamatus plaanis avaldada umbes 150 pilti ja ma tahtsin, et need oleksid suuremalt üle lehekülje, aga kui hakkasin vaatama, et meil on 15 maakonda ja igalt poolt peaks ikka võimalikult palju objekte välja tooma, siis läksid pildid väiksemaks ja neid tuli hoopis juurde.

Kuidas on esiletõstetavate loodusmälestiste arv maakondade vahel jagatud?
Päris võrdselt kahjuks ei saanud jagada. On ikkagi rida maakondi, kus eriti pilkupüüdvaid objekte on oluliselt rohkem kui mujal, näiteks Harjumaal, Saaremaal, Ida-Virumaal, Põlvamaal, Võrumaal. Kesk-Eesti maakonnad on ikkagi vaesemad. Aga püüdsin leida iga maakonna jaoks raamatusse ruumi vähemalt nende „kõige-kõigemate” paikade jaoks.

Sellist raamatut, kust eestlane saab hea ülevaate oma maa ürglooduse mälestistest, pole enne ilmunud. Kas doktor Viidingu töö kajastub selles?
Tema põhiline mõte oli siiski luua andmebaas, mis tagaks meile selle, et objektid jäävad alles, et neid ei rikuta. Raamat on lihtsalt Viidingu idee üks väljendus.

Teos on alati tegija nägu. Kindlasti oleks mõni teine geoloog muid paiku raamatusse pannud, omi „lemmikuid”
… Ilmselgelt. Sõber Kalle Suuroja oleks kindlasti kuidagimoodi Kärdla kraatri ja Neugrundi kraatri sisse surunud. Ainult et kõnealuste paikade häda seisneb selles, et pildilist katet on väga raske leida, ehkki need on äärmiselt tähtsad objektid. Ning maakondades, kus objekte on väga palju nagu Saaremaal, Harjumaal, oleks mõne teise geoloogi valik olnud teistsugune. Kui selle raamatu põhiidee tahtnuks reastada Eesti kõige tähelepanuväärsemad loodusmälestised, oleks see olnud ka hoopis teine teos. Praegu panin rõhku aga maakondade suhteliselt võrdsele esindatusele.

Tõnis, kas lapsepõlve Otepää mäed on ka raamatus olemas?
Jah, Otepäält on sees linnamägi ja vaated Väikeselt Munamäelt ja Harimäelt ümbruse kuplitele.



Usutles Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet