Talvel lume tulekuga avaneb meile raamat, mis jutustab loomade tegemistest pea kõik. Sellisest luksusest ei oska lõunamaal elavad loodusesõbrad unistadagi. Tänu lumele on põhjala inimeste teadmised loomadest alati märksa põhjalikumad ja täpsemad olnud.

Jäljeajamine ei ole taimemääramine, et kui kaasavõetud taskuteatmiku abil liik määratud, saab suunduda järgmise taime juurde. Nii on ka vahva toimida, aga jäljeajamine on midagi muud. Siin võtame ette konkreetse isendi ja harutame lahti terve tema teekonna. Lühikesel talvepäeval hommikust õhtuni ühe looma jälgi ajades peame endale aega varuma – kuue tunniga võime saada osa ehk vaid pooltest looma öistest tegemistest. Kui niigi palju. Kulub ju teiste loomade teedega ristumistel ja raskesti ligipääsetavais kohtades jäljerea harutamisele palju aega.

Jäljerea järgi võime saada tuttavaks konkreetse isendiga. Tema jäetud märkidest lumel on võimalik lugeda nii looma kodupiirkonna suuruse, vanuse kui tervise kohta. Samuti saada aimu tema tujudest ja mõtetest. Käpajälgede asetuse ja kuju järgi võib isegi üsna täpselt arvata, mis suunas loom just sel hetkel vaatas. Ka võib mõnekümneminutilise täpsusega öelda, millal on loom need jäljed jätnud. Koheva lumega värskelt astutud jälg ei ole veel külmunud, nii saab sellest peene oksa või kõrrega läbi vedada, ilma et tunneks märgatavat takistust. Veidi varem tehtud jälje põhi on aga juba jäätunud ja selle takistuse tunneb käes oleva kõrrega ära. Neid põhjala küttide nippe on veelgi. Igal jäljeajajal omad.
Võtamegi ette mõnede metsas elavate kiskjate jäljeread ja toome lugejani väikese tutvustuse. Kiskjate jäljeridasid on huvitav lugeda just seetõttu, et nende jälgede ajamisel võib sattuda üllatustele. Parimale jäljehommikule on eelnenud värske lumesajuga õhtu, sest siis on metsas üksnes möödunud öö jäljed.

Saarma jälg näitab viite varvast
Saarmas on poolveelise eluviisiga, peamiselt kaladest ja konnadest toituv suurt kasvu kärplane. Tema nõtke keha koos sabaga võib olla meeter pikk või isegi mõnikümmend sentimeetrit pealegi. Saarma tegutsemisjälgedele võime sattuda kõiksugu veekogude kallastel. Nii mererannal kui ka väikeste ojade kallastel. Kus vaid leidub lahtist vett ja jääs olevaid auke. Viimastel aegadel on saarma elu paremaks läinud. Kaitsealust looma ei aeta enam tema hinnalise kasuka pärast taga ja nii võime tema tegemisi kohata järjest rohkemate veekogude ääres.
Kui leiame veekogu äärest laiad ja ümarad, umbes keskmise koera jälje suurused küünistega jäljed, võivadki need kuuluda saarmale. Eristamaks neid teistest suurematest jälgedest, leiame saarma jäljest viie varba jäljendi. Saarma jäljeread võivad olla päris mitmesugused. Kõndivast saarmast jäävad kõikide nelja käpa jäljed. Tagumistel jälgedel on siis eriti selgelt näha viie varba jäljend. Kiirelt jooksva looma tagumised jäljed aga satuvad esimeste jälgede sisse, täpselt nagu teistelgi kärplastel. Jäävad paarisjäljed. Selliselt kihutanud looma jäljepaaride vahe on kuni meeter. Samuti võivad kiirel liikumisel saarma jäljed üsna jänesejälje mustrit teha. Saarma nõtke ja pikk keha ei sunni ainult ühesuguseid jälgi jätma.
Enamasti on talvised jäljed seotud toitumisega. Heas konna- või kalapüügikohas võib saarmas või ta perekond veeta päris tükk aega. Kui vaba vett on vähe, võib saarmas liikuda ka pikemaid vahemaid, ka veekogu kallaste lähedal metsas. Lisaks saarma arukusele on tal ka korralik lustimeel. Teinekord ronivad saarmad kaldast üles, et sealt lihtsalt rõõmu pärast liugu lasta. Seda teevad ka üksi hulkuvad loomad.
Suvel valdavalt hämaras tegutsev loom võib talvel tegutseda terve päeva – nii et kui avastate värsked jäljed või ehk ka märke värskest söömaajast, tasub olla vagusi ja kiigata ümbrust. Õnnekorral võib silmata jahimeest ennastki.

Naaritsa jälgi otsi kaldalt
Teine poolveelise eluviisiga kärplane veekogude kallastel on mink ehk ameerika naarits. Koheva karvaga, lühikeste jalgadega looma pikkus koos sabaga jääb nii poole meetri kanti.
Mingi toiduks, nagu ka saarmal, on talvisel ajal kalad ja konnad, samuti limused. Mingi käpajälg on umbes paari-kolme sentimeetrise läbimõõduga. Märjal lumel on selgelt näha harali, ümarate varbaotste ja küünistega jäljed. Paksemas lumes liikudes jätab ta endast paarisjälgi. Ülejäänud liikumisviisidel jääb aga kõigi nelja käpa jäljend, kiiremal liikumisel jääb aga üsna oravale sarnane muster.
Vilgas loom ei sukeldu nii pikalt kui saarmas ja seetõttu on tema edasi-tagasi jooksmise jäljed kaldal rohkemaarvulised. Väike loom ei püsi paigal ja sahmerdab kogu aeg ringi.
Kaldale passima jäädes võib avaneda ka võimalus oma jälgipidi tagasi jooksvat looma silmata.

Nugis sööb mitmekesiselt
Laanemetsas ja raiesmikel lookleb teinekord paarishüpetega jäljerida, kus hüpete pikkuseks 50–70 sentimeetrit. Kui ka käpajäljed on pehme joonisega, üks kergelt teisest eespool, võime öelda kindlalt, et seda rada on läinud nugis.
Nugis on keskmist mõõtu kärplane. Sale ja nõtke keha on koos sabaga 50–80 sentimeetrit pikk. Käpaalused kasvavad talveks karvaseks ja seetõttu on ka jälg pehmema joonisega, ainult küünised jätavad märjemale lumele teravamad märgid. Talvine, karvadega laiemaks muutunud jälg jätab mulje märksa suuremast loomast kui nugis seda tegelikult on.
Nugise jälge on huvitav ajada. Ta liigub nii maa peal, mahalangenud tüvedel kui ka puult-puule hüpates, täpselt nagu oravgi. Samuti on vilka looma toidusedel rikas. Saagiks langevad nii hiired, oravad, suuremad kui väiksemad linnud, teinekord ka jänesed, jne.
Tihti kaob nugise jälg mõne toekama puutüve juures ära. Nugis ronis puu otsa arvatavasti tukkuvat laanepüüd otsima ja võib edasi liikuda juba oksalt oksale hüpates. Ka seda jälge on tegelikult võimalik maad mööda ajada. Liikumiseks kasutatud okstelt on pudenenud siis lisaks lumele ka koorepuru ja muud sodi. Muidugi on seda ainult vaevumärgatavalt, aga kogemuste kasvades saab silm teravaks. Kui juhtub jälg käest kaduma, on targem teha ümbruses üks täisring ja loota, et loom on vahepeal maapinnale tagasi tulnud ja jäljerida lõikub tehtud ringiga. Kui pole käsil põgenemine, siis eelistab nugis ikka maapinna lähedal liikuda. Põnevaks teeb nugise jälgede ajamise ka teadmine, et loom on üsna truu oma kodumetsatukale. Kui toitu jagub, siis on see vaid mõni ruutkilomeeter. See teeb hõlpsaks ka mitu päeva sama jälje ajamise. Õhtul pimedaga lõpetatud ajamine võib ilma vahepealse lumesajuta ilmade puhul jätkuda juba hommikul, sealjuures väga teise kanti välja jõudmata. Nugis poeb päevaseks ajaks kuhugi kõrgemale peidupaika tukkuma. Selleks sobib kas mõni õõnes puu või oravapesa.

Rebase jälg on sarnane väikese koera omale
Rebast näeme tihedamini kui teisi käppadega metsaloomi, aga nendest silmamistest tema elu saladustesse väga kaugele edasi ei pääse. Hiiri küttiv punaka kasukaga loom on loomulikult väga ilus vaatepilt, neil vaatlustel saab samuti temast paljut teada. Rebase paremaks tundma õppimiseks on ikka tarvilik võtta üles mõni värske jäljerida ja selle lahtiharutamisega oma päev ära sisustada.
Rebase jälg on nagu väiksemal koeral, aga see jookseb sirgjooneliselt, mitte siksakiliselt nagu kodukoeral. Samuti on tema käpajälg saledama kujuga. Rebane teebki enamik ajast sellist kerget sörki, kus tagajalg astub täpselt esijala jälge ja jäljerida jääb lumele üsna sirge. Saagi poole hiilides samm lüheneb ja lumele jäävad kõikide käppade jäljed. Põgeneva rebase jäljel on aga tagumiste käppade jäljed esimeste omadest tugevamalt ees ja ka hüpetevaheline kaugus venib üle meetri, teinekord ka üle kahe meetri pikaks.
Rebane toitub kõigest, mis hamba alla passib. Talvel põhiliseks muidugi kõiksugu uruhiired, lumes tukkuvad kanalised, kallastel veelinnud. Hea meelega toitub ka raipest. Parematel päevadel peidab ülejäägid lume alla, et kehvemate ilmade korral need üles otsida.
Neist kõigist, söögipoolise poolest eelistatud kohtadest läbisörkivatel jälgedel võime päris huvitavate avastuste peale sattuda.

Ka kähriku jälgi leiab talvel
Rebasele sarnase kujuga, kergelt väiksema käpajäljega, aga hoopis teistsuguse jäljerea autor on kährik. Kährikud vajuvad meil talviti muidugi talveunne, kui aga sügisel kogutud rasvavarud on jäänud napiks või on mõni tõbi kallale tulnud, saab lühikeste jalgadega koerlasest hulkur. Võimaluse korral peetakse hiirejahti, aga kontrollitakse ka jahimeeste seasöötmisplatse ja teisi kindlaid kohti, kus raibet või muud toitu võib leiduda. Kohmaka kähriku jäljel on huvitav muster. Kord üks jalg ees, kord teine jalg ees. Sik-sak, kordamööda. Kiiremal sörgil aga läheb jäljerida sirgemaks, nähes välja sama moodi kui rebasel.

Ilvese jäljed otsivad metskitsi
Mõnel heal päeval võib üle meie metsaraja kulgeda aga suurte ja ümmarguste jälgede tee. Jäljed oleks just nagu suure koera omad, aga varbajälg koera jaoks liiga harali ja ümar, küünisejäljend puudub üldse. Kui jälje üldpilt sarnaneb ka kodukassi jäljepildiga, siis ongi siit läinud meie metsade suur kass ilves. Isasilvese jälg võib olla mehe kämbla laiune, enamasti aga ikka nii 8sentimeetrise läbimõõduga.
Ilvese jälge reedab teinekord ka huvitav muster. Õhema lume korral astub tagumine jalg esimesest ette ja jäävad pikisuunalised paarisjäljed. Kui nüüd tõmmata mõtteline joon piki kogu jäljerida, siis jäävad ühed paarisjäljed ühele poole joont, teised teisele poole. Emasloomal ja poegadel jääb jäljesamm veidi alla poole meetri. Suurtel isastel on see poole meetri kandis kuni paarkümmend sentimeetrit üle. Paksema lume korral asetab ka ilves oma tagajala täpselt esimese jala jälje sisse.
Ilvese teekond piirab tõenäoliselt metsa neid osi, kus armastavad koguneda metskitsed. Metskits ongi meie ilvese üks olulisem talvine saakloom. Ilvesel on väga terav kuulmine ja need kuulatamiseks tehtud seisakud on jälgede järgi loetavad. Kui pärast sellist seisakut on ilvese muidu tõtakas samm muutunud lühemaks või on ta hoopis teise suuna valinud, võime tõenäoliselt hakata lugema suure kassi järjekordset jahiplaani. Ilves ei jaksa oma saaki pikalt taga ajada. Tema kavalus seisneb täpses hiilimises ja kiirel rünnakul.

Soovitusi algajale
Jälgede ajamiseks peab varuma piisavalt aega, ei tohiks olla kuhugi kiiret ega muid segavaid mõtteid peas. Metsa peaks minema kindlasti üksi. Tähelepanu ja meeled peavad ju ainult jälgedele keskenduma. Kindlasti oleks vähegi suurema ja tundmatuma metsa puhul vajalik võtta kaasa kompass, laetud telefon, kaart ja leivakott. Nina maas, metsateid mitte kasutades võib õige siht kergelt käest kaduda. Parim on jäljekütti mängida ikka oma kodumetsas. Metsas, mida tunned või oled otsustanud mitmete aastate vältel tundma õppida. Kodumets ei peagi algama oma maja tagant. Ka suures linnas elades saab looduse paremaks tundma õppimiseks kindlad metsad välja valida ja koduseks vantsida.