1/2011



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Vanatädi vedas üle mere salapiiritust, aga lapselaps hakkas järveuurijaks

Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja
keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskuse
vanemteaduri, hüdrobioloog Reet Laugaste jutu pani kirja Juhani Püttsepp.

Olen linnalaps, Tallinna tüdruk. Ajal, mida mäletama hakkan, olin kuueaastane ja Teine maailmasõda oli just lõppenud, elasime vanalinnas Müürivahe tänaval.
Olen kõik vanalinna keldrid ja pööningud läbi roninud, aga ega seal suurt midagi peale tuvisõnniku ei olnud. Ühel pööningul oli hulk filmirulle, ei tea, mis filmid need olid, ja Olevimäel oli hoov, kus seisid kaks kahurit.

Isa Aleksander töötas raudteetehastes, elasime kitsas ühiskorteris, aga meie elus oli mingi meresoon. Müürivahe tänavas käis sageli merejutt.
Ema vanemad olid hiidlased. Mitte Kõpu vandiraiujad, aga kannatliku seltsi hiidlased, Kõrgessaare kandist. Vanaisa Joosep Niggol oli tuuker ehk tuukur, nagu toona öeldi. Härrasmees.
Ta oli Kroonlinnast salaja Eestisse opteerunud, ühe laeva pilsivees, tuukriülikonnas. Elasid nad Kalarannas, Väikeses Patareis.
1923. aasta jõulude ajal kutsuti teda hiidlaste võrke päästma. Just jõululaupäeval, kui vanaisa pani kaunistust kuuse tippu, oli teda otsima tuldud.
Vanaema oli veel ütelnud, et ei ole kodus, aga vanaisa oli ära kuulnud ja lubanud minna. Jõuluehe oli veel katki plõksatanud.

Omaaegne ajaleht kirjutab: „Tuuker Niggol oli läinud 2000 marga eest päästma kümmet tuhandet marka – rohkem kalavõrgud kalameeste sõnade järele pole maksnud.”
Leht teatab, et tuuker hukkus Paljassaare juures, jalg oli miiniketi külge kinni jäänud, ja saabas oli tal jalast ära tulnud.
„Niggol oli Wene aegse tuukrite kooli lõpetanud, ja oli siin tuntud kui üks parematest jõududest omal alal. Ainukesteks nõrkusteks loeti temal, et tema liig ettevõtlik oli ja sealjuures liig vähe ettevaatlik.”

Vanaema õde Kristiina oli töötanud laevakokana ja vedanud salapiiritust. Tema juttudes seal Müürivahe tänaval liikusid ikka piirituseplaskud, tal olid suured pildialbumid fotodega kaugetest sadamatest ja inglise kuningate kroonimisest.
Üks pärast sõda Rootsi läinud sugulane, ema täditütar Emmi andis mulle palju aega hiljem teada, et Kristiina piiritusevedamise püksid on Stockholmi piiritusemuuseumis väljas. Läksin neid vaatama, kui Rootsi juhtusin, see oli juba taasiseseisvuse ajal.
Muuseumis sai ülevaate piiritusetootmisest, võis tilgutada endale maitsmiseks jooke, aga Kristiina pükse ma ei näinud kusagil, ei hakanud küsima ka.

Luidja lepiku istutaja õpetas taimi korjama
Kui laevakokk Kristiina oli igavene vinge krihvel, siis vanaema Maria oli vaikne ja leebe.
Temaga korjasime Toompea nõlvalt kortslehti, Lillekülas raudteetammilt takjajuurikaid ja Mõigu metsast tedremaranaid (seal on praegu uuselamurajoon). Luidja lepiku istutaja õpetas taimi Kui laevakokk Kristiina oli igavene vinge krihvel, siis vanaema Maria
Nüüd ei soovitata raudteelt taimi korjata – õlid ja värgid, aga siis korjasime. Vanaema loputas takjajuure leotisega juukseid ja mina loputasin ka. Olin siis algkooli tüdruk. Vannituba meil ei olnud, pesime juukseid köögis, suure valge pesukausi sees. Vanaema Maria vist enne keetis neid takjajuuri kausi sees.
See turukorv, millega käisime taimi korjamas, on mul alles, seal seisavad vanad pildid.
Eks kortslehtedest keedeti teed. Vanaemal oli ravimtaimede raamat, sealt ta vaatas. Mingit leotist pidin ka ninna tõmbama, aga see vist küll õige värk ei olnud.
Ma ei mäleta, milleks me korjasime tedremarana juurikaid, aga kui ma juba elasin ja töötasin Võrtsjärve limnoloogiajaamas, käis vanaema külas ja oli väga vaimustatud, et tedremaranad kasvavad sealkandis, ja korjaski neid. Ta elas saja-aastaseks.
Kaugelt rohkem kui sada aastat vana on nüüdseks ka looduskaitsealune Luidja sanglepik, mida mu vanaema koolilapsena istutas. Ta oli sündinud 1886. aastal ja pärit sealt lähedalt Paope külast.
Sanglepikut istutati, et luited ära ei läheks. Nüüd on Luidja sanglepad ilusadsuured, olen käinud vaatamas.

Lapse oma kiviktaimla
Müürivahe tänaval ma kogu aeg rääkisin, et oleks meil ometi üks pisikene aialapike. Kust ma selle soovi võtsin?
Kui olin 13aastane, kolisime Nõmmele. Seal oli samuti ühiskorter, aga maja ümber laius hästi suur krunt.
Rajasin kiviktaimla, naabritüdrukutelt sain taimi, lapsed vahetasid neid. Kivirikud, mägisibulad olid, kadakkaer. Maasikapeenar oli ka.
See oli täielik paradiis. Mustikad ja pohlad kasvasid sain taimi, lapsed vahetasid neid. Kivirikud, mägisibulad olid, kadakkaer. Maasikapeenar oli ka. See oli täielik paradiis. Mustikad ja pohlad kasvasid mändide all – nüüd on seal millegipärast nõgesed ja lemmaltsad.
Istusime naabrilastega nelja-viiekesi puu otsas: kõnelesime, mängisime sõnamänge ja laulsime – tollal lauldi üldse tohutult palju.
Pihlaka ja kase vahel oli meil pandud istumispalk. Olen üldse suur ronija, hiljem riistvõimlemist teinud, roninud ka meie uurimislaeva Bioloog mastitippu. Lihtsalt rõõmu pärast.
Suvedest on meelde jäänud need ajad, kui olin isapoolse vanaema Juuli juures Väike-Maarja vallas Kiltsi jaama ligidal vabapidamisel – keegi ei sundinud pesema ega magama. Meenuvad ka pioneerilaagrid, kus mindi küll rivis sööma, aga laagri ümber olid ilusad paigad. Saadjärve ääres Kukulinnas püüdsime vähki. Sööklast anti korvid, meie korjasime need järvest vähki täis ja viisime pärast sööklasse tagasi.
Valkla pioneerilaagrist põhjarannikult on meelde jäänud rand. Hetked, kui tuul on õhtul vaikinud ja meri rahulik. Männid ja meri. See on mul silma ees. Näiteks Inglismaa rannad, kus olen hiljem käinud, mulle sellega võrreldes ei meeldi.

Juhendaja Erich Kukk
Mu ema Lydia oli purjetaja, sõitis svertpaadiga. Ühel sügisel läks paat Aegna saare lähedal ümber ja ta oli kaua vees. Hiljem hakkasid liigesed valutama ja ta ei saanud enam niipalju merd sõita.
Minul oli hirmus tahtmine merele minna, oleksin hinge ära andnud, kui oleks merekooli minna saanud, aga sel ajal tüdrukuid merekooli ei võetud. Läksin Tallinna 4. keskkooli.
Meie klassis ei olnud mitte ühtki komnoort. Kui venelasest klassijuhataja ütles: tõime teile kultuuri, siis hakkasid õpilased klassis nii kõvasti karjuma, et aknaklaasid klirisesid.
Oma bioloogiaõpetajat ma isegi ei mäleta. Koolis oli küll elavnurk, aga see oli tähtis hoopis seetõttu, et sealt sai lilletaimi virutada.
Lõpetasin keskkooli 1958. aastal.
Alguses tahtsin minna geoloogiat õppima, romantika värk, aga geolooge võeti toona Tartu ülikooli ainult viis inimest kursusele. Minul medalit ei olnud, millega oleks geoloogiasse sisse saanud.
Tegelikult tahtsin minna aiandust õppima, aga ei tahtnud agronoomia teaduskonda, mille all aiandus oli. Nii siis läksin bioloogiasse.
Meid oli kursusel kaheksa tüdrukut ja kolmteist poissi. Lärmakas kursus. Kui käisime sügisel majandis abiks, saatis kolhoosi „Oktoobri Võit” esimees meie kohta õudse kaebekirja.
Vetikad tulid juhuslikult. Sõbranna Ilme Tenson läks meie hilisema juhendaja algoloog Erich Kuke juurde ja ei tahtnud üksi minna.
Erich Kukel oli ülikooli botaanikaaia teisel korrusel pisikene kumku. Ruumipuudusel istusid külalised soojas ahjukapis. Laual olid mõned vanad saksakeelsed määrajad, 1915. aastast, oli ka hilisemaid, venekeelseid.
Erich Kuke juhendamisel saime vetikatest esimesed teadmised.

Erich Kukk on eesti hüdrobioloogidest parim taksonoom, ainus, keda saab tõesti nimetada algoloogiks, kes tõesti tunneb vetikaliike. Meie teised oleme ökoloogid ja põhjalik liikide tundmine kipub tahaplaanile jääma. Meil oli väga hea ränivetikate spetsialist Maia Pork. Mina tegin tema juhendamisel kursusetöö Matsalu lahest kogutud ränivetikatest. Maia tööd jätkab edukalt Sirje Vilbaste.

Hääletades Peipsi rannikul
Jõudsime koos Ilmega Peipsi äärde 1959. aasta suvel, pärast esimest kursust. Oli jutt, et Tiirikoja hüdrometeoroloogiajaam Mustvee lähedal saab uue laeva, millega võime Peipsile pääseda.
Sõitsime Mustveesse, jaam oli laeva saanud küll, aga midagi oli vaja seal ümber ehitada.
Jäime öömajale jaama pööningule. Otsustasime omal käel piki Peipsi rannikut ringi hääletada. Tegimegi seda, meid sõidutasid juhuslikud veoautod ja mootorrattad, nii elasime terve nädala või rohkem.
Määrasin ära kaelus-penikeele, Aino Kalda oli botaanikapraktikumis õpetanud määrajat kasutama. Mul oli tookord taimemääraja kaasas ja on siiamaani, kui väljas käime. Välismaale sattudes püüan puudpõõsad igal juhul ära määrata. Mind lihtsalt huvitab.
Käisin kord koos Tarmo Timmiga välismaal oligoheetide ehk väheharjasusside sümpoosionil ja seal üks hiinlane küsis, mis eriala inimene ma olen, et kogu aeg kõiki taimi uurin. Tema imestus oli siiras, kui kuulis, et olen hüdrobioloog.
Tookord, 1959. aastal Tiirikojale minnes oli meil muidugi planktonivõrk ka kaasas. Läksime jalgupidi vette ja sõelusime. Proovid panime väikestesse kummikorgiga penitsilliinipudelitesse.
Sügisel oli huvitav vaadata ja määrata.
Järgmisel aastal saime ka laeva peale.
Kolmandal kursusel pidi toona otsustama, millega hakkad tegelema. Meie valisime hüdrobioloogia.
2009. aastal oli Eesti Looduseuurijate Seltsi kokkutulek Mustvees. Siis võtsin ka järvest proovi, samast kohast, kust 50 aastat varem.
Ilme Tenson läks hiljem tööle Põlula kalakasvatusse, leidis endale Virumaalt mehe, Eduard Posti ja koos rajasid nad Vilde kolhoosile Aravuse kalakasvatuse.
Mind suunati aastaks Hiiumaale õpetajaks. Alguses määrati Käina keskkooli, kohapeal selgus, et Käinas ei olegi keskkooli. Haridusosakonnast öeldi – lähed Lauka 8-klassilisse kooli. Peigmees Kalle jäi mandrile, oli aspirantuuris, ja ka mina teadsin, et lähen edasi aspirantuuri.
Pidin Laukal andma bioloogiat, aga ka ajalugu, keemiat ja võimlemist. Käisin Hiiumaalt Tartu aspirantuuri sisseastumiseksameid tegemas. Need läksid hästi, aasta lõppedes tulin tagasi Tartusse.
Mõned Lauka kooli 8. klassi poisid-tüdrukud kirjutasid mulle veel mitu aastat tagantjärele.

Keskendu ühele rühmale
Mina ei ole teadlasetüüp, olen naturalist. Mind huvitab loodus, aga see on alles teaduse esimene aste, kust asi peab lahti minema. Paljud kõvad loodusteadlased on aga tänapäeval sellised, kes loodusest vähe teavad. Viis aastat teed ühte projekti, viis aastat teist. Teatud tasemele jõudes saab läbi ilma tegeliku loodusetundmiseta.
Ei ole enam selliseid inimesi, kes 40 aastat mikroskoobi taga istuksid ja ühe rühma liike määraksid. Mujal maailmas teevad mikroskoobitöid laborandid ja osa tööst teevad uued automaatsed andmeloendajad.
Inglise algoloogide keskmine vanus on 60 aastat, aga seal leidub ka 80–90aastaseid, väga häid looduse ja liikide tundjaid.
Ökolooge on meil jalaga segada. Minu soovitus on: spetsialiseeruge ühele kindlale rühmale ja õppige seda tundma läbi ja lõhki. Nõutavad tööd teed ära ja siis istud veel peale selle ja teed seda, mis sind huvitab.
Mõni selline hull inimene leidub eeskujuks. Meie Võrtsjärve hüdrobioloogidest tunneb Helle Mäemets väga hästi veetaimi. Ja väheharjasusside alal on väga kõva Tarmo Timm, igast ilma otsast saadetakse oligoheete määramiseks. See, et ta on sinnamaale jõudnud, nõuab jah, kindlat inimtüüpi. Pead oskama kannatada lõpmatuseni mikroskoobi taga istuda, see on seotud teatud temperamendiga. Ja see töö ei pruugi toita …

Kas vetikaid võiks ära tunda ka ilma mikroskoobita? Sinivetikakolooniad on kas sinakad pallikesed (Gloeotrichia), tillukesed pulgakujulised Aphanizomenon’i kimbud või korrapäratud Anabaena ja Microcystis’e kägarikud. Kogenud kolleeg Lundi ülikoolist Gertrud Cronberg tunneb koldvetikaperekondi lõhna järgi …

Rõõm vetikate vaatamisest
Mulle valmistab vee peal viibimine alati rõõmu. Olen veele läinud ükskõik millise ilmaga. Osad kolleegid on laboriinimesed, mina olen välitööinimene.
Teadsin bioloogiat õppima minnes ja aspirantuuri astudes, et hakkan väljas käima, materjali koguma ja ka määrama. Proovid on aastate järgi sorteeritud. Keegi küsib, palun otsi välja need ja need järved, siis otsin üles …
Diplomitöös Peipsi järve vetikatest Erich Kuke juhendamisel oli mainitud 700 liiki. Nüüd sisaldab Peipsi vetikate nimestik umbes 1200 liiki, võiks sisaldada 2000 liiki, kui oleks võimalik liigilise koosseisu uurimisega põhjalikumalt tegeleda.
Kui ma kuskile veekogu äärde satun, võtan ikka sealt pudeliga vett kaasa. Kas ma kohe seda proovi vaatan, ei ole oluline, sest konserveerin proovi, aga kõik proovid, mis olen võtnud, vaatan raudselt läbi.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?