Me võime geneetilisest muundamisest rääkida halba või head, kuid siin see on ja siia see jääb. Praegu on arukas endale selgeks teha, mida muundamine muudab ning kuidas see muutmine võib Maa elustikku ja inimese elu muuta. Või hoopis muundada.

Pärast seda, kui 1983. aastal muundati geneetiliselt tubakataim, pole maailm enam endine. Inimesel õnnestus teadlikult sisestada ühele elusorganismile teise geen. Või ei muutnudki see elusorganismide geneetilise muundamise algus maailma sedavõrd, kui selle prohvetid ja vaenlased üksmeelselt kuulutavad? Ehk polegi geneetiline muundamine midagi uut?

Piibellik tegevus. Vanast Testamendist võib selgelt välja lugeda inimese soovi maailma geneetiliselt muundada. Mida muud on inglid kui geneetiliselt muundatud inimesed. Lisame inimesele tuvi – Püha Vaimu kehastuse – tiivakasvatamise geenid ja ingel ongi valmis. Selge see, et nii keeruline insenergeneetika toodab ka praaki. Mõne ingli tiivad ei pea vastu, ta langeb alla – temast saab langenud ingel ehk Saatan. Vägilane Simson sai oma superjõu, kui inimesele lisati mõni lõvi geen. Seegi tegevus läks väheke viltu, Simsoni lihasjõud toimis sünergias juuksekasvu edendava geeniga. Suur Koljatki sai oma tähelepanuväärse kogu geneetikutelt. Siingi ei juhtunud kõige paremini – uued kehakasvu edendavad geenid pärssisid osavust edendavaid geene ja Koljat ei tabanud oma suure nuiaga väikest Taavetit.
Nõnda taibati peagi, et geneetiline muundamine võib olla ka kahjulik. Sestap keelustati kõik geneetiliselt muundatud olendite ehk ebajumalate kujud. Igasugu keerubid, lendmaod, inimpeaga lõvid ja kes kõik veel sattusid vanatestamentlike maruroheliste räige rünnaku alla. Salliti vaid üht – tavapärast tõuaretust, mille parimaks näiteks on Noa tegevus, kes laskis üleujutusel tappa kõik loomad, välja arvatud parimad isendid igast liigist.
Kuid geneetilise muundamise idee ei kadunud ometi kusagile. Sellest annavad tunnistust nii Rooside sõja aegsed ükssarvikud kui külma sõja aegsed batmanid ehk nahkhiirmehed.

Saatuslik kokkusattumus. Esimene geeniülekanne tehti tänu bakterile. Agrobacterium oli selleks ajaks avastatud, teada oli ka see, kuidas too bakter nõnda edukalt taimi nakatas. Nimelt saadab ta taimedesse väikesed DNA-aasad, mida kutsutakse Ti-plasmiidideks ning mis sokutavad ennast osavalt taimerakkude kromosoomidesse. Nõnda tuleb vaid plasmiidile lisada mõned geenid, see ollus taimelehele määrida ja nakatatud lehtedest uus taim kasvatada. Ja see taim pärandab uue geeni seemnete kaudu oma järglastele. Sel moel valmistatigi 1983. aastal esmalt geneetiliselt muundatud tubakas, seejärel maavitsaline petuunia ja siis puuvill.
Teraviljad on agrobakterile immuunsed ning nad pidid ootama, kuni leiutati üsna jõhker meetod, mille käigus tillukestele kullaterakestele kantud geenid tulistatakse taimerakku. See viis mädanemiskindlate tomatiteni, koloraado mardikale vastupidava kartulini ja kahjurikindla puuvilla ning maisini.
Geneetiliselt muundatud loomade seas on saanud üheks kuulsamaks onkohiir – hiir, kes on geneetiliselt muundatud, nõnda et vähki takistavad mehhanismid temas ei tööta. Ja 2001. aastal tuli ilmale esimene GM-ahv Andi, kelle genoomis on meduusi geen, mis selle mereolendi hiilgama paneb. Hiired, lehmad, ahvid... Aga inimene? Inimene ootab oma järjekorda. “Geeni asendamise tehnoloogiat on juba edukalt kasutatud tuhandete spetsiifiliste geenimuutustega hiirte tootmisel ja pole tehnilist takistust, mis välistaks selle kasutamise ka inimese rakkudes,” kirjutab Princetoni Ülikooli geneetikaprofessor Lee M. Silver oma raamatus “Geenid ja kloonid”.

Sihtmärk – GMO. Suurim sõda ei käi mitte ravimirindel, vaid põllumajanduses. GMO-taimed kasvavad põllul, mis on omakorda looduse rüpes. Nõnda suhtlevad nad tahes-tahtmata looduslike taimedega, kui väga neid ka nende metsikutest sugulastest eraldada ei püütaks. Ja lõpuks sööb keegi, olgu siis koduloom või inimene, saagi ära.
Oma argumentide võimendamiseks on rünnakrühmlased välja mõelnud suurepärase sõnarelva – GMO-toite nimetavad nad “frankenfoods”. Juba selle sõna esilemanamine peaks tooma sojajahu kastmega maitsestatud hamburgeri sööjale hirmuhigi otsaette.
Põhilised GMO-vastased sõdalased on Maa Sõbrad ja Greenpeace. Nad ei väsi viitamast erinevatele ohtudele. Üheks värvikamaks neist on, et mais, mis on kaitseks kahjurite eest modifitseeritud tootma mullabakterist Bacillus thuringensis pärinevat putukamürki Bt-toksiini, võib saada ohtlikuks monarhliblikatele ja teistele putukatele.
Tavaliselt piirdutakse üsna üldiste väidetega, nagu teeb seda Clive Pointing oma “Maailma rohelises ajaloos”: “GMO-de loodusesse laskmine viiks vahelesegamise veelgi kaugemale ning muudaks selle tegevuse tagajärjed veel ettearvamatumaks.”
GMO-vastased juhivad ka tähelepanu, et onkohiire tootmine on ebaeetiline. Sest loomakaitse-eetika kohaselt ei tohi loomadele tekitada põhjendamatuid kannatusi.
1996. aastal avaldati uurimise tulemused, milles leiti, et Brasiilia pähkli geeni sisaldavad geneetiliselt muundatud sojaoad võivad põhjustada allergilisi reaktsioone inimestel, kes on ülitundlikud pähklite suhtes. See tulemus on üks põhilisi, millele toetuvad nõuded märgistada GMO-toiduained.

Valmis tööks ja kaitseks. Vähemalt sama palju kui GMO-de ründajaid, on ka nende kaitsjaid. Esmajoones kuuluvad kaitsjate ridadesse loomulikult GMO-de valmistajad. Nemad näevad arusaadavatel põhjustel oma tööst vaid inimkonnale tulu tõusmas. Saagid suurenevad, kusjuures keemilisi tõrjevahendeid pole vaja kasutada, viljad säilivad kauem, saab toota paremat ning kindla kvaliteediga liha, loomades ja taimedes saab odavalt toota ravimeid – nii kõlavad mõned kaitsjate argumendid.
Võitlev skeptiline keskkondlane Bj¸rn Lomborg nimetab GMO-de ründajate argumente kapseldunud litaaniaks. “Tõendusmaterjal asendatakse litaaniaga,” kurdab ta. Ning toob näiteks, et 1999. aastal üritasid Cornelli Ülikooli teadlased määrata GM-maisi mõju monarhliblika röövikule. Nad avastasid, et pooled röövikutest, kes sõid Bt-maisi õietolmuga ülepritsitud lehti, surid. Tõusis hädakisa. Kuid aasta pärast tehtud sõltumatu uuring näitas, et tegelik Bt tase, mis röövikuid ähvardab, on madal või väga madal. Ja kuna see mais vajas vähem putukamürki, siis võis geneetiline muundamine isegi monarhliblikale kasuks tulla.
Samas ennustab Lomborg, et järgmise 20 aastaga langevad toidukaupade hinnad tänu GMO-toidule 10–15 protsenti. Sealjuures toodetakse selliseid toiduaineid, nagu kuldne riis, mis sisaldab A-vitamiini, vähendades nõnda avitaminoosist põhjustatud haiguste ohtu.
Bakterite vahel toimub geenikaubandus niikuinii – selle asemel, et vigade parandamiseks omaenda geneetilist materjali kasutada, laenavad bakterid vahel DNA-juppe oma naabritelt.
Geneetiline muundamine pole midagi uut. Inimene on sellega tegelnud tuhandeid aastaid, aretades üha sobivamaid taimesorte ja loomatõuge. Miks tuleks siis muretseda just nüüd? Kui tõuaretamine on eetiline, miks siis geneetiline muundamine seda ei ole?
Hoolimata tugevast kaitsest, on geenisõjas ka hukkunuid. Kõige tuntum neist on hiigelkontsern Monsanto, kes hakkas valmistama põllukultuure, mis tema enda patenteeritud taimemürgile Roundup vastupidavad on. See tõi kaasa enneolematu ökoterrorismi laine, mis andis Monsantole esimese surmahoobi.

Eesrindlane Eesti. Kui USA-s on 60 protsenti inimestest nõus GMO-toitu sööma, siis EL-is on selle vastu 60 protsenti tarbijatest. Eestis ei ole sellist toitu nõus ostma 30 protsenti tarbijatest. “Eesti suhtumine GMO-desse on realistlikum kui Euroopas,” ütleb geenitehnoloog Erkki Truve, “olgem uhked, et me pole selles küsimuses absurdsusesse langenud.” Tema sõnul on realistlikul suhtumisel ka alust. Üks tõsiseid argumente GMO-toidu kohta väidab, et seda süües võib võõras geen pääseda inimese rakkudesse ja siseneda pärilikkusainesse. “Kogu inimkonna ajaloo jooksul pole taimtoidu puhul sellist asja juhtunud,” kinnitab Truve. Vastasel juhul oleks selliseid taimegeene avastatud inimese genoomi selles 95 protsendis, mis ei allu valikusurvele, ehk nn rämps-DNA-s.
Geneetilisel muundamisel on veel üks omalaadne eripära. Selle läbi aitab inimene levida mingitel kindlatel geenidel, surudes teiste levikut alla. Iseka geeni vaatevinklist lähtudes on geenitehnoloog vaid vahend, mida näiteks Gt-toksiini geen kasutab, et end miljonite hektariteni ulatuvatele maisipõldudele laiali laotada.
Üks GMO-sõjas vaherahu sõlmimise eeltingimusi on märgistada tooted, mis sisaldavad geneetiliselt muundatud organisme või nende osi. Siis teaksid ka juudid ja moslemid, et nende söök ei sisalda sigadelt pärit geene, ning taimetoitlased, et juurikates pole loomageene. Kuid võib olla üsna kindel, et kitsel ja seal on üsna mitu ühesugust geeni. Ning taimedega koos süüakse vältimatult tohutul hulgal baktereid, kes on üsnagi loomade moodi.
18. novembril kirjutas ülevenemaaline ajaleht Komsomolskaja Pravda, et Ameerika püüab venelasi GMO-dega toita. ”Moskvalased mürgitatakse esmajoones,” kirjutas ajaleht, pidades silmas pealinlaste suuremat ostujõudu. “Tuleb kaitsta oma loodust ja rahvast,” järeldab Vene ajaleht. Nõnda on GMO-sõjas kuulda ka vanu häid klassisõja kahureid.