6/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Oravaga võib sõbraks saada

Tiit Hunt
Orav oli esimene metsaelukas, kelle jäljed ma jõnglaseeas selgeks õppisin. Õppetund leidis aset tänu ühele metskitsele. Jalutas nii… nelja-viiene mina koos isaga kevadtalvisel ajal kodu lähedal, kui äkki: “Aa, issi, vaata, kits on all järve ääres!” Issi vaatas ja – tõepoolest – lapse selge silm oli mõnesaja meetri kaugusel metsalooma märganud. Kits märkas jälle meid ja läks oma teed, ilmselt kiiremini kui muidu. Meie issiga tatsasime aga järve äärde jälgi uurima. Olidki lumel mingid veidrad augud, justkui oleks kaks uba teineteise kõrvale kukkunud. “See on kitsejälg”, seletas isa. “Kitsejälg,” mõmisesin mina. Lumel oli aga veel teisigi jälgi. Ühed nägid välja nagu kaks kõrvu seisvat hüüumärki, teine teisele poole veidi viltu. “Näe, see on orava jälg,” ütles taat ja joonistas näpuga lumele lihtsa skeemi: kaks kriipsukest, täpikesed all.

“Orav,” ütlesin mina, vaatasin kriipsukesi, jälgi nende kõrval ja kõik oli selge. Orava tallaaluste tundmisega pole mul sest ajast peale probleemi olnud. Kitsejäljed seevastu vajasid hiljem veel mitu korda üle vaatamist ja üleõppimist; saati siis, kui sõraloom oli pehmel pinnasel kõndides ka sõrgatsid maha toetanud ning tema jalakiri eemalt vaadates metssea omaga sarnanes. Niipalju siis sõralistest. Orav on aga hoopis näriline, nagu rott ja kobras. Selle vahega, et eelistab sahvri või uputusala asemel tegutseda hoopis puu otsas.

Oraval võib olla kaks pesa. Umbes samas põnnieas, mil mulle oravad jäljed pähe kulusid, jäi kuskilt lasteraamatust kõrvade vahele pidama ka tore oravaluuletus, mis kõlab umbkaudu nii:
“Oraval on tore ema,
ronimist ei keela tema!
Tema keelata ei saa,
sest ta ronib ise ka.”
Valmiste eel oli hea seda vemmalvärssi ühe tuntud partei liikmetele etelda. Mõni erakondlane muigas seepeale mõnusalt, mõni virilalt – kuidas talle just parajasti tarkust ja naljasoont antud oli. Aga orav elab tõepoolest suurema osa oma elust puu otsas, kus ta liigub märkimisväärse akrobaatliku osavusega.
Orava pesa pole kaugeltki mõnus koopake puuõõnes, nagu lasteraamatud ja multifilmid seda sageli paista lasevad. Jah, orav sätib ennast tõepoolest vahel elama puusisesesse käiku, mõnikord koguni linnu pesakasti, aga sellised korterid on tema jaoks pigem erandlikud, kui reeglipärased. Orava puupealne elamine jätab mulje, justkui oleks üks varese pesa kummuli teise otsa käänatud. Kukub välja selline puutüve vastu toetatud sigrimigri pallike, millesse pääseb heal juhul koguni kahest ukseaugust. Selliseid kodukesi-kaunikesi võib ühel oraval vabalt ka kaks tükki olla, ülihoolsal ehk rohkemgi.
Pesa tassib orav silmini sammalt täis. Elistvere loomapargis on hea vaadata, kuidas oravapuuri pesakasti mulgust samblatort vastu turritab. Seal ahnitses orav enda elamisse nii palju soojustusmaterjali, et pidi sissekäigu suuremaks närima – muidu ei pääsenud ise enam tuppa.

Orav armastab maiustada ka lindude söögimajas. Mida enam aeg talve poole, seda vähem oravat õues näha saab. Loomake ajab kiiruga väljas talitamist nõudvad asjad jutti, poeb siis oksamajja, topib ukseaugu samblaga kinni ja kükitab vilu eest varjus nagu muhvi sees. Koleda purgaa korral ei pruugi orav oma pesast mitu päeva nina välja pista.
Kõhutühja peletamiseks peab muidugi aeg-ajalt õues käima, olgu ilm missugune tahes. Hüüumärkidele sarnaste jalajälgede kõrvalt on lihtne leida nuiaks näritud käbijuppe. Sööb orav nii: võtab kuusekäbi esikäppade vahele nagu jäätise või saiapätsi ja nakitseb käbi küljest seemneid põske. Eine lõpuks on sigarikujulisest käbist saanud midagi krobelise varrega nuia- või siis hoopis kruvitaolist. Oraval on nimelt komme alustada söömist käbi ülemisest otsast, jätta vars, mille külge seemned kinnituvad, lohakalt pinnuliseks ning unustada käbi otsmised seemned sootuks söömata. Nii meenutabki maha kukkuv toidujääk ebaproportsionaalset seenekest.
Lisaks kuusekäbidele, mis on orava meelistoit, järab ta isukalt veel männikäbisid, tõrusid, pähkleid, seeni, marju, aga ei ütle ära ka pisematest selgrootutest ning tillematest linnumunadest ja koguni -poegadest. Ja muidugi meeldivad loomakesele kõikvõimalikud seemned. Minu maakodus õppis orav selleks tee mitmesaja meetri kauguselt metsast maja ukse all kasvava männi juurde. Kohale jõudes pistis ta nahka enamuse tihaste toidulaule pandust. Kõht täis, trampis loom jälle metsa tagasi.

Orav on usin varude koguja. Talvekuudeks tassib orav kindlatesse panipaikadesse, näiteks puuõõnsustesse või -juurte alusesse koobastikku hunnikute viisi tõrusid ja pähkleid.
Seesama Elistvere loomapargi orav elas talitajate tahtel mõnda aega ühes puuris koos küülikuga. Kumbki naabritest sisustas elamist oma äranägemise järgi mugavaks. Orav kuhjas näiteks ühte puurinurka hunniku sammalt ja sisustas selle alla keldri. Keldri tassis ta pähkleid-tõrusid kummis täis, kuni samblakuhjast sai väiksemat mõõtu mäeke. Ja alati, kui orav järjekordset talvevaru ladustama asus, piilus enne üle õla – ega küülik näe, kuhu ta maiustuse peidab. Niisugune ettevaatlik ja ettenägelik loom.
Orava talvevarud said viimaks nii aukartustäratavad, et loomapargi töötajad arutasid juba, et kas loomale talvel üldse enam ninaesist anda – las elab kogutud kraamist! Naljamehed!
Lisaks tõrudele ja pähklitele varub orav külmaks ajaks ka seeni. Kui märkad metsas kahe oksa vahele kübaratpidi kuivama riputatud seent, on tõenäoliselt tegemist orava käpatööga.
Metsa või parki “ehitatud” panipaigad leiab orav hiljem lõhna järgi üles. Mõnikord jääb söögivaru siiski kasutamata, näiteks siis, kui orav ise on kellelegi kõhutäieks sattunud. Kord käis lapsevanem metsas, kui järsku kuulis kole-närvilist linnukisa. Asja uurima minnes avastas taat viimaks orava pesa, millest kargas välja nugis! Metsnugis ongi orava suurimaid looduslikke vaenlasi. Nugisel muide on harjumus pärast orava pintslisse pistmist looma pessa mõnusasti magama jääda – nii ülbe on! Peale metsnugise sobib orav hästi ka mitmete röövlindude toidulauale.

Oravaga võib sõbraks saada. Kui enamik metsaloomi inimese lähedust kardab või vähemalt väldib, siis näiteks linnaparkides elavad oravad võivad kahejalgse, kummaliselt haiseva hiiglasega nii ära harjuda, et soostuvad käest sööma. Eriti nahaalsed ja inimesega sõbraks saanud oravad võivad vajadusel koguni mantlitaskusse maiustuse järele ronida. Samuti talub orav suhteliselt hästi kodustamist ja puuris elamist, kuigi kipub vahel ajapikku kurjaks minema.
Metsast või pargist oravat koju tassida pole siiski hea mõte – kedagi ei maksaks niisama lõbu pärast puuri pista. Küll võib aga mõne metsaelulise käbikuningaga lihtsalt sõbraks saada. Sel on küll mõtet!



Rainer Kerge
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet