Sellist sõna eesti keeles polegi, mis kirjeldaks hästi põlevkivi värvi. On see mullaoranþ või porikollane? Tuhkliivane? „Tolmupruun,” pakub üks kivitükikest uudistav paepõnn, kes koos kambaga on sõitnud Kohtlasse maa-alusesse kaevandusmuuseumi Eesti „elektri kiviga” tutvuma.

Kui vuntsidega kaevurionu Rein käsib paepõnnidel kiivrid pähe panna, tahab ta just poistele otsaette kinnitada kaevurilambid: „Lambid on rasked,” põhjendab ta vabandavalt tüdrukute eest. Tüdrukud ei hakka jonnima, kiiver seisab niigi halvasti peas – on see ju suurte kaevurionude mõõtu.

Endisest töömeeste garderoobist, mis
asub kaevanduse peahoone I korrusel
ja kust päike paistab aknast sisse, liigub paepõnnide seltskond kõrvaluksest
maa-aluste hämarate treppide poole. Kui
sügavale tuleb minna? Paarikümne astme
järel hakkab altpoolt paistma seinaäärsete
lampide tuhm valgus.
„Kas teate, miks siin lifti pole?” küsib
onu Rein mööda treppe sammudes. „Kas
muidu variseks?” pakuvad lapsed õhinal.
„Ei,” muheleb onu Rein. „Siin Kohtlas
on põlevkivi kihid väga maapinna lähedal,
ainult kaheksa meetri sügavusel,
pole vajadust lifti järele.”