2/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Saaremaa puisniidu rehetarest sirgus lindude käitumise uurija

Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi zooloogia osakonna juhataja professor Raivo Männi jutu pani kirja Juhani Püttsepp.

Olen maapoiss. Sündisin 2. detsembril 1954 Saaremaal, seitse kilomeetrit Kuressaarest Mullutu-Suurlahe ääres Tõlli külas, kus oli paar peret metsaservas.
See on sama kant, kus möllas Suur Tõll.

Mitte kaugele, Kihelkonna maantee äärde jäi Oo kivi, see oli tegelikult Vanapagana hobune, kellel Tõll pea maha lõi. Meie sauna taga oli üks hobuse pea kujuline kivi ja mina teadsin, et see on Vanapagana hobuse pea, mis sinna oli veerenud. Saaremaal teadis siis igaüks Tõllu, see oli kui emapiimaga sisse joodetud. Kas see ka nüüd nii on?
Elasime algul madalas rehetares loomadega ühe katuse all. Mina, isa-ema, ema poolt vanaema Melanie ja minust seitse aastat vanem vend Rein. Minu koolimineku ajaks kolisime Mullutu külla uude, kõrgete tubadega asunikutallu, kus laut oli elumajast eraldi.
Tänaseks on Saaremaal väga vähe puisniite, mis pole täis kasvanud.
Toona oli meie kodu heinamaaks ehe puisniit, kus orhideesid oli jalaga segada ja kus karjatati lambaid. Kodumaja ümber loopealsel sõid lehmad ja jooksid hobused. Isa käis neid karjamaalt leivaga püüdmas, kui neid näiteks heinaveoks vajati. Koolilapseeas aitasin isal lambaheina hobuse vankrikorvi kinni sõtkuda, et seda puisniidult koju tuua.
Koolis käisin neljaklassilises Randvere algkoolis, kus igas klassis oli viis-kuus last. Sinna oli kodust üle kahe kilomeetri.
Isa nimi oli Aleksander ehk Männi Sass ja ema oli Emilia ehk Männi-Miili. Mõlemad sündisid tsaariaja lõpus üksikemade lastena ja kasvasid üles Eesti ajal. Siis oli suhtumine sellistesse lastesse hoopis teine kui nüüd. Nende kohta öeldi värdjad ja neid loobiti mõnikord kividega. Isa ema Miina oli kõrtsitüdruk teeäärses Ärgesoo kõrtsis. Ükskord mõtlesin naljapärast müüdi välja. Et Ärgesoolt viis mööda tee, mida mööda Johannes Piiper Kihelkonnale, Kuusnõmmele ja Vilsandile käis. Et Johannes Piiper oligi minu vanaisa ja see seletab, miks külapoiss linde uurima hakkas.
Tegelikult pole sel müüdil ilmselt mingit alust. Aga olen seda rääkinud paaris seltskonnas, kus on ülitähtsaks peetud väärikat sugupuud ja muiates tähele pannud, kuidas näod tõsinevad ja suhtumine muutub.

Lugemispisik tuli geenidega
Isa oli kehviku lapsena saanud neli klassi haridust, kuigi õpetaja oli teda kui väga andekat õpilast tingimata edasi õppima veennud. Tema ema oli aga abiellumisega saanud taluomanikuks ja isa oli ainsa lapsena sunnitud sinna jääma. Aga ta ei olnud maatöö mees. Tegi küll kõik korralikult, aga ise rääkis, et see talle ei istu. Raamatutarkus köitis teda rohkem. Ta oli suure lugemusega. Kui lapsena hommikuti ärkasin, oli isa köögis juba tule pliidi alla teinud ja luges tavaliselt raamatut.
Esimesed eesti professorid olevat kündnud hobustega põldu, raamat adrakure peal. Olen näinud oma isa nii kündmas, raamat adrakure peal. Mida ta luges? Ajaloolised sarjad. Näiteks raamat Jemeljan Pugatðovist Ajaloolise romaani sarjast. Isa teadis ka Piiblit peast, tema jaoks oli see aga mitte usu, vaid filosoofia allikas.
Kui nõukogude ajal tehti raamatukogud tühjaks vaenulikust kirjandusest, siis vedas isa seda hobusevankriga koju. Nii Eesti Vabadussõda kui ka Stalini preemiaga pärjatud raamatud olid meie kodus vabalt saadaval.
Olen hiljem Tartus elades kuulnud, et peredes kardeti jõuluõhtut pidada, ei tohtinud millestki rääkida. Meie kandis ei olnud midagi sellist. Külakohas ei julgenud keegi olla siga, muidu oleks ta leitud merest, võrgukivi kaelas.
Mida mu ema luges? Tema luges rohkem kokaraamatuid, oli linnatüdruk ja õppinud sakste teenijaks. Tegi väga maitsvaid toite. Kui ma kuskil Montmartre’i kohvikus tellin prae ja seda maitsen, siis tuleb meelde ema valmistatu.
Nii vist see Ärgesoo kõrtsitüdruku salapärane külaline tõi sisse geeni, mis pani mõtlema. Teised huvitusid traktoritest, mina lugesin. Hakkasin lugema nelja-aastaselt, veerisin külanaistele ajalehte ette. Viie-aastaselt hakkasin päevikut pidama. Neljanda klassi lõpus kirjutasin juturaamatu, see oli krimijutt „Suure saladuse jälgedel”. Köitsin täiskirjutatud koolivihikud kokku, saigi raamat.
See raamat käis külas perest peresse ja räägiti, et täiskasvanudki lugesid. Lugu ise rääkis saladuslikust laevahukust ja külla saabunud salapärasest võõrast. Selgus, et mees oli mehhiklane. Lõpuks võeti ta kinni. Täielik jama. Süþeeliselt kopeeris see pisut teost „Sulgedega mao saladus”. Hiljem kirjutasin ka romantilis-filosoofilisi loodusmõtisklusi ja kirjandeid, mida koolis ette loeti.
Isa tõi koju teaduslikumaid raamatuid, Kuressaare (tollal oli linna nimi Kingissepa) raamatupoest. Kui linnas käidi, käidi arsti juures, tõmmati hammas välja, osteti kala ja käidi ka raamatupoes.

Näiteks Vitali Bianki toimetatud „Metsa loodusesõberuudised”. Seal loomad omavahel rääkisid, hästi põnevalt ja luuleliselt. See ei olnud jutt kurjast hundist ja kavalast rebasest, vaid jutud tuginesid looduseuurija teadmistele.
Või „Valge mustal”, kus kriit, tahvel, täitesulepea läksid rändama ja sattusid seiklustesse. Seikluste taustal sai teada, kuidas mandrid on tekkinud ja palju muud.
Siis Iko Marani „Kaie ja Lauri kummaline matk”. Seal oli tegelaseks mikroskoop. Poiss ütles võlusõna ja sattus sipelgate maailma.
Isale ja emale tegi minu lugemis- ja kirjutamishuvi head meelt. Isa lubas mulle ehitada pööningule toa ja rääkis: „Sellest saab sinu kirjanikutuba …”

Sven Onno juhendamisel tiirurõngastajaks
Minu teadlik loodushuvi algas 7. klassis, juba linnakoolis. Armastasin üksinda ringi uidata ja mõtisklesin tohutult palju. Seal kodumetsas, Mullutu-Parila ilusas laialehises metsas Suurlahe ääres panin tähele loomade tegevusjälgi ja nuputasin, miks asjad on nii kujunenud.
Ma ei ole tänaseni suur loomaparkide või loomaaedade fänn. Kui kohtad metsikus looduses üht looma, see on sada korda rohkem väärt.
Mind huvitas, miks nad nii käituvad.
Häbenesin seda looduses käimist, sest iga korralik poiss meie kandis tahtis saada agronoomiks või traktoristiks. Tüdrukud võisid veel olla sellised luulelised, kes vaatavad liblikaid ja linde, aga mitte mingil juhul poiss.
Siis sattus kätte Eerik Kumari „Lindude laht”. Lugesin läbi, Kumari kirjutab seal oma tööst. Sain pihta, et see on Tartu ülikooli professor ja tema tohib uidata, sõita paadiga ja linde vaadelda. Taipasin, et sellega on võimalik leiba teenida.
Hankisin lindude määraja ja sõbralt ühe toruga binokli, algas teadlik linnuvaatlus.
Õppisin ka ladina keeles linnunimed selgeks ja roomasin tundide kaupa linde vaadeldes. Oli hea ettekääne olla looduse keskel. Leitud pesa andis põhjuse ronida männi latva ja vaadata tuules õõtsuvat metsa.
Avastasin paar tuuletallaja pesa, üks oli kodumetsas männi otsas. Jälgisin tuuletallajate sigimiskäitumist, panin kõik kuupäevaliselt kirja. Koostasin uurimistöö, saatsin ära. Ilmselt vaadati, et Saaremaa kolkast pärit õpilase kohta piisavalt hea ja saingi õiguse osaleda üle-eestilisel koolinoorte bioloogiaolümpiaadil. Enne võistlust oli nädalane laager. Linda Metsaorg õpetas meile loodust. Seal oli lapsi Tallinna ja Tartu loodusesõprade majadest, nad tundsid ja nimetasid kõiki linde ja taimi ladina keeles. Küsisin endalt, kuhu sa loll nüüd ronisid. Suures hirmus tuupisin siis see nädal aega – ja sain olümpiaadil esikoha. Ka hiljem on see kordunud, et olen saavutanud edu, püüdes vältida ebaedu.
Õppides Saaremaa Ühisgümnaasiumis (tollal Viktor Kingissepa nimeline keskkool) kohtasin ka teisi linnuhuvilisi. Need olid laulja Heli Läätse vennapoeg Koit Lääts ja ornitoloog Valdur Paakspuu vennapoeg Jaan Kuusk. Temal oli täiesti selgelt pärilik loodushuvi.
Kümnenda klassi kevadel osalesime üle-eestilisel suuroperatsioonil kalakajakate ja tiirude rõngastamiseks. Info levis bioloogiaõpetajate kaudu ja inimesed kutsuti Puhtusse väljaõppele. Seal kohtusime Sven Onnoga, kes oli kõige targem ornitoloog. Sven Onnot huvitasid abstraktsemad teaduslikud probleemid, mitte lihtsalt lindude vaatlemine ja loendamine, ta selgitas meile, miks me neid linde rõngastame. Teda huvitasid populatsiooni funktsioneerimise mehhanismid, mis tõusid toona kogu maailmas luubi alla. Näiteks uuris ta, kus linnupojad sünnijärgselt pesitsema hakkavad. Kas nad jäävad oma saarele või mitte? Onnot peangi oma peamiseks teaduslikuks eeskujuks.
Puhtus kõnelesid ka Heinrich Veromann ja Vilju Lilleleht. Oli tohutu elamus.
Hiljem juhtusid Heinrich Veromann ja Olav Renno ühel oma retkel Mullutu-Suurlahe äärde, kohtusime. Olin nii uhke, et tundsin neid mehi. Ema pakkus piima ja võid-leiba. Teadlased toimetasid sealkandis lindude inventariseerimist.
Nad lõid üle-eestilist linnumeeste võrku ja kõnelesid omavahel: siit me saame jälle ühe mehe, kes hakkab midagi saatma.
Õppisin juba esimesel kursusel, kui kohtusime linnurõngastajate kokkutulekul Kablis ja nad küsisid: „Kuidas siis läheb?” Mina vastasin uhkelt: „Astusin ülikooli bioloogiat õppima.”
Ja Heinrich Veromann ütles seepeale: „Üks mees on siis meile jälle kaduma läinud.” Mulle oleks nagu pangetäis vett kaela valatud. Tagantjärele saan aru, et miks ta ei öelnud: „See mees on teadusele võidetud.” Neil oli kahju, et ma enam ei saada neile Saaremaalt andmeid.

Tartus ootasid armastus ja ülikool
Pärast Puhtu õppusi aga saadeti meid tiire ja kalakajakaid rõngastama Saaremaa Turja laidudele. Sõitsime paadiga iga päev laidudele. Kui pojad olid koorunud, panime rõnga jalga. Oli uhke tunne, et sain olla üle-eestilise teadusprojekti osa.
Seal sain ka tulevase abikaasa Marikaga tuttavaks. Tema rühm töötas naabruses Laidevahe laidudel. Sõitsime nende rühmale külla, sõudepaadiga mitu kilomeetrit üle mere.
Istusime lõkke ääres ja mulle jäi Marika sealt meelde, kui loojuv päike tema silmis peegeldus, kui ta mind juhuslikult vaatas. See päikesehelk jäi mulle südamesse eluajaks. Tema jälle oli vaadanud seda, kuidas ma tiiru poega peos hoian. Nii pisike tiir nii hellalt suures käes, see ei saa olla kuri inimene, oli ta siis mõtelnud.
Olin mõtelnud, et peab kindlasti edasi õppima minema. Tartu tundus aga liiga ambitsioonika ja kättesaamatu eesmärgina. Mõtlesin, et minusugustel pole sinna üldse asja. Arvasin, et lähen Luua kooli metsandust õppima.
Õppimine edenes aga hästi ja Saaremaale jõudis ülikoolist agente – üliõpilasi värbama. Need julgustasid ja ütlesid ka, et ei pea isegi olema komnoor, et kõrgkooli sisse saada. Meie ei olnud komnoored, aga igaks juhuks siis ikka astusime. Pärast oli pahandus, et Tartus end arvele ei võtnud.
Olin kasvanud nii iseseisvalt, et vanemad usaldasid minu otsust täielikult. Ema nuttis küll silmad peast, kui kodust lahkusin. Ja kui hiljem ükskord otse välitöödelt, Matsalu laidudelt kajakasõnnikuse välikuuega Saaremaale koju jõudsin, küsis ta pead vangutades: „Kas oli vaja ülikooli minna, et tööl üleni sitane olla?”
Sisseastumisel bioloogia erialale kohtusin taas Marikaga – Tartu kesklinna piimasaalis, kus olime mõlemad tellinud sardellid hapukapsaga. Pärast istusime Pirogovi juurde pingi peale juttu ajama ja sellest päevast jäimegi kokku.
Lootsin saada Matsallu tööle, aga pärast Sven Onno hukkumist paadiõnnetusel läks teisiti. Nii et mis puudutab otseselt teadusesse jõudmist, siis akadeemik Kalju Paaver oli see, kes mind kui üleni viielist üliõpilast üles korjas ja edasi teaduse kõrgustele aitas.
Teadlase ja uurija amet on mulle väljund, mis rahuldab loomise vajadust, mille all lapsepõlvest peale kannatan.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet