2/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Hiied vajavad õpikuruumi

Oma kooliaastate jooksul olen täheldanud, et õpikud käsitlevad tihtipeale meie looduslikke pühapaiku napilt ja vildakalt. Olen märganud ka, et leidub gümnasiste ja üliõpilasi, kes ei oska sõna „hiis” õigesti käänata või pole hiitest midagi kuulnudki. Kui õpikud tutvustaksid meile tuntud pühapaikasid, aitaks see õpilasel teemat paremini tänapäeva ja endaga seostada.

Eelmisel aastal võtsin ette terve rea õpikuid, kust leidsin murettekitavalt vähe infot hiite kohta. Sündis uurimistöö teemal „Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad tänapäeva ajalooõpikutes”. Üheksast Eesti ajaloole keskendunud õpikust mainis pühapaiku 5 õpikut, ent need kubisesid fakti-, sõnakasutus- ja teemakäsitlusvigadest.

Hiites käiakse tänapäeval
Õpikud jätavad õpilasele mulje, et looduslikud pühapaigad on midagi eriti eelajaloolist. Kuid pühapaikades käiakse jätkuvalt tänapäevalgi ning need paigad on väärtuslikud siin ja praegu. Kui minna näiteks Samma hiide Lääne-Virumaal või Kiigeoru hiide Tartumaal, võib puude küljes näha annipaelu, hõbemünte allikas, ande pühal kivil. Meeksi jaanikivil ja oja ääres võib vanal jaanipäeval näha kümneid inimesi meie tavade järgi talitamas. On ka mitmeid hiisi, mis oma väe ja iluga meelitavad ligi sadu inimesi päevas, mille puhul aga tavaliselt ei teata, et tegu on muistse pühapaigaga. Sellised on näiteks Taevaskoda, Pühajärv, Siniallikad, Kaali järv. Õpikutest võis leida isegi hiie ebatäpset defi neerimist – kord tammiku, kord puudesaluna. Hiis võib küll mõlemat olla, aga et tema pühadus algab paigast enesest, võib ta olla kuusik, kaasik, männik või mõni muu mets ning tänapäeval pahatihti isegi lagedaks jäänud ala. Samuti ei saa õpiku kasutaja midagi teada pühapaikade tüpoloogiast ning külade-talude ohvriaedade ja ristipuude olemasolust. Samas on matustega seotud ristipuude tava teadaolevalt säilinud kogu maailmas vaid Kagu- Eestis. Üheski õpikus pole selgitatud, et looduslike pühapaikadega on seotud rikkalik vaimne kultuuripärand. Teenimatult on jäänud tähelepanuta pühapaigad kui soomeugrilaste hõimusidemete hoidjad. Sarnaseid pühapaikasid ning nendega seotud tavasid leidub nii meie lähematel kui kaugematel hõimurahvastel.

Pole teada, kuidas hiies muinasajal käituti
Looduslike pühapaikade kohta on meieni mõnevõrra teavet jõudnud 16.–17. sajandist, enim aga 19.–21. sajandist. Ometi kõnelevad kõik õpikud pühapaikadest ainuüksi muinasaega käsitlevates peatükkides. Selline ajastuvalik on vale. Muinasajast pärit teave looduslike pühapaikade kohta piirdub üksnes mõne arheoloogilise uuringu ja juhuleiuga. Mida ja kuidas pühapaikades muinasajal tehti, võime oletada uuema teabe põhjal. Õpikute autorid esitavad aga oletusi ja arvamusi faktide pähe. Näiteks ei kinnita mitte ükski ajalooallikas õpikutes esitatud väiteid, et muinasajal asetati ohvrikividele liha, villa ja vilja, et hiiepuid ehiti riideribadega, et allikatel raviti silmahaigusi. Küll aga teame seda lähisajanditest ning nüüdisajast. Looduslikud pühapaigad on Eesti kultuuri ja ajaloo tähtis osa. Et tegu on paikadega, mida vähemalt aastasadu püha ja puutumatuna hoitud, loetakse neid vanimateks looduskaitsealadeks. Lisaks looduslikule mitmekesisusele on neil ka kultuuripärandiline väärtus: looduslike pühapaikade pind peidab arheoloogilist teavet ning nendega on seotud meie rahva ajaloolised tavad, pühad ja uskumused.

Puudulik teave on ohtlik
Kuigi kokkuvõttes leidsin õpikutest teavet pühapaikade kohta päris palju, on see suures osas puudulik ning õpikute vahel ebaühtlaselt jaotunud. Ühes õpikus viiest piirdus kogu pühapaikadealane teave üksnes sõna „hiis” mainimisega. Kolmest 5. klassile mõeldud ajalooõpikust käsitleb pühapaikade teemat ainult üks. Valdav osa põhikooli- ja osa gümnaasiumiõpilastest lõpetab suure tõenäosusega kooli, ilma et oleks pühapaikade teemaga tutvunud. Puudulike teadmiste ja väärtushinnangute tõttu rajatakse hiiemägedele spordikeskusi ja maanteid, karjatatakse loomi või tehakse muid kohatuid tegusid. Sama kahetsusväärne on, et puuduliku hariduse tõttu jääb teadlikkus oma juurtest pinnapealseks ning rahvuskultuur nõrgeneb.



Mana Kaasik, gümnasist
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet