Seda lugu kirjutama hakates pidasin kõigepealt nõu oma emaga. Kavatsesin kirjutada projektist „Kingitus lendoravale”, mille ma möödunud õppeaastal oma koolis Eestimaa Looduse Fondi toetamiseks korraldasin. Mu ema küsis, kas ma oskan öelda, kust see projekt tegelikult alguse sai. Ma pidin hoolega mõtlema, sest väljasuremise ohus olevate loomaliikide pärast olen ma muretsenud juba päris kaua. Lõpuks jõudsin järeldusele, et kõik sai alguse sellest päevast, kui mu vanemad kinkisid mulle ühe mängukaru. Ma sain aru ka sellest, et heategu võib koosneda mitmest teost ja olla nagu projekt, mis kestab kogu elu.

Seega pean oma lugu alustama aastast 2007, kui seitsmeaastaselt lõpetasin eelkooli. Mäletan täpselt, et 10. lehekuul oli eelkooli lõpuaktus. Ma sain oma esimese tunnistuse, mulle toodi lilli ja koolis pakuti isegi torti. Õhtuks olin sellest sagimisest juba üsna väsinud, aga päev ei olnud veel läbi. Kui me koju jõudsime, ootasid mind minu öökapil imeilusad kollased tulbid ja üks tundmatu karvane kogu. Lähemale minnes osutus tundmatu kogu kaisuloomaks, tõsiseilmeliseks pandakaruks, kes oli justkui mures millegi pärast. Pandakaru kõrva küljes oli nahast lipik, millel oli samuti panda pilt ja tähed WWF. Mu ema selgitas mulle, et sellise logoga kaisuloomi ostes saavad inimesed toetada organisatsiooni World Wildlife Fund, mis püüab kaitsta pandasid ja teisi ohustatud loomaliike.

See pandakaru sai mulle kohe kalliks. Alguses võtsin teda lihtsalt ööseks kaissu, aga juba samal suvel hakkasin raamatutest ja ajakirjadest otsima infot pandade ja pandat kujutava logoga organisatsiooni WWFi kohta. Ma oskasin juba hästi lugeda ja sain teada, et pandad on ohustatud loomad. Pandade kohta infot kogudes sain ma üha rohkem teada ka teistest väljasuremise ohus olevatest loomaliikidest. Nägin ka ühte filmi, milles räägiti, et näiteks elevantkilpkonnade päästmiseks on väga vähe lootust, sest neist on teadaolevalt järel ainult üks isane loom. Õnneks on paljude teiste loomaliikide, sealhulgas pandade päästmiseks praegu veel palju enam võimalusi. Nende lugude peale mõeldes tekkis minus kaastunne loomade suhtes. Ma mõistsin, et loomad ei saa ennast kuidagi kaitsta, kui inimesed neist ei hooli, neid tapavad ja nende elupaiku hävitavad. Tahtsin väga ka ise midagi loomade aitamiseks teha, kuid esialgu ei tulnud mul mitte ühtegi head mõtet.
2007. aasta 1. sügiskuul läksin ma 1. klassi. Samal sügisel käisin elus esimest korda ka Brüsselis. Mu emal on sõbranna, kes seal elab ja meid alati lahkelt endale külla kutsub. Olime Brüsselis veetnud mõnusa nädala ja läksime lennuväljale, et tagasi Tallinnasse sõita. Kui olime lennujaama turvakontrollist läbi käinud ja liikusime värava poole, kust pidi meie lend väljuma, jäi mulle silma annetuskast, millel olid WWFi logod peal. See oli suur ja läbipaistev ja seal sees oli väga palju raha, nii münte kui paberrahasid. Seal oli isegi Austraalia ja Ameerika dollareid, mida ma varem näinud ei olnudki. Mu ema arvas, et võiksime omalt poolt lasta annetuskasti kõik mündid, mis meie rahakottides olid. Mina tahtsin seda muidugi ise teha ja nii ma siis lasingi pisikesest pilust WWFi annetuskasti euromünte ja lõpuks veel mõned Eesti sendid. Mul tekkis vist sealsamas mõte, et võiksin ka ise teha annetuskasti ja panna selle oma koolis kuhugi üles, et kõik lapsed saaksid sinna loomade heaks annetusi sisse lasta.
Kui ma pärast Brüsselis käimist tagasi kooli läksin, rääkisin oma klassijuhatajale ideest korraldada koolis annetuste kogumine loomade kaitsmise toetuseks. Klassijuhataja kuulas mind ära ja ütles, et mul on väga huvitav mõte, aga tema näoilmest oli aru saada, et teda see tegelikult eriti ei huvitanud. Ma ei heitnud meelt, kuid olin siiski pettunud. Rohkem me temaga sellest ei rääkinud. Kavatsesin kunagi uuesti proovida, aga sügisest vahetasin ma kooli (lisaks läksin esimesest klassist kohe kolmandasse) ja sain endale ka uue klassijuhataja. Uues koolis rääkisin annetuste kogumise mõttest oma klassijuhatajale alles õppeaasta lõpul, 2009. aasta kevadel. Õpetaja kiitis mu mõtte heaks ja ütles, et me võiksime selle teoks teha kohe pärast suvevaheaega. Pärast suvevaheaega kooli minnes selgus aga, et mul on jälle uus klassijuhataja.
Sellele vaatamata oli mõte vaja teoks teha ja ma hakkasin ise otsima võimalusi WWFiga koostöö tegemiseks. Selleks ajaks oskasin ma ka Internetis otsingut teha ja nii ma sattusingi Eestimaa Looduse Fond (ELF) kodulehele. Kodulehe üleval servas oli üks väike suurte silmadega loomake, kelle nimegi ma veel ei teadnud, aga kohe sain teada, et see oli lendorav ja et lendorav on samuti väga ohustatud liik. Neid ohustab välja-suremine seetõttu, et paljud nende elupaigad on hävitatud. ELF püüab lendoravaid kaitsta ja kogub annetusi lendoravate uurimiseks vajaliku tehnika muretsemiseks. Mul tekkis mõte, et kuna lendorav on Eestis elav ohustatud loom, võiks annetusi koguda pandade asemel hoopis lendoravate toetuseks. Lootsin, et lendoravate peale mõeldes hakkavad ka teised lapsed mõtlema kõikide väljasuremise ohus olevate loomaliikide peale.
Võtsin julguse kokku ja kirjutasin kohe esimese veerandi lõpul oma uuele klassijuhatajale e-kirja. Ta vastas mulle juba järgmisel päeval. Ta mitte ainult ei kiitnud minu algatust, vaid kirjutas ka, mida edasi tuleks teha, et koolis annetusi koguda. Ma pidin hakkama koostama projekti, meisterdama annetuskasti ja kujundama plakati. Õpetaja ise oli valmis rääkima teiste õpetajate ja huvijuhiga. Kooli direktorilt oli samuti vaja nõusolek saada ja temaga rääkimas käisime me klassijuhatajaga koos. Projekt algas teisel veerandil. Kuna saabumas olid jõulud, sai selle nimeks „Kingitus lendoravale”. Ma tegin kodus ilusa annetuskasti, mis oli nagu kingipakk. See pandi kooli raamatukokku üles. Koridori seintele kinnitati plakatid, millel oli kirjas veidi infot lendoravate ja ELFi kohta ning üleskutse annetuste tegemiseks. Kolmandal veerandil projekt jätkus. Lisaks sellele, et kooli raamatukogus oli jälle annetuskast, õnnestus huvijuhil leida ka üks teadlane Eesti Maaülikoolist, kes ise lendoravaid uurib. See teadlane oli nõus kooli tulema 3. ja 4. klassi õpilastele oma tööst rääkima. Ta näitas meile ka pilte lendoravatest ja õpetas metsas nende elutegevuse jälgi ära tundma. Kui projekt „Kingitus lendoravale” läbi sai, aitas mu isa kanda annetustena kogutud rahasumma ELFi arvele.
Hiljem juhtus veel midagi märkimisväärset. Alates 2007. aasta sügisest, kui ma emaga esimest korda Brüsselis käisin, olen ma Brüsselis käinud veel neli korda. Iga kord oleme tagasiteel lasknud lennujaamas WWFi annetuskasti kõik oma mündid, mis meil rahakotis on olnud. Sellest on saanud meie jaoks oluline traditsioon ja muidugi olen ma sellest koolis ka oma sõpradele rääkinud. 2010. aasta kevadel, kui me olime perega järjekordselt Brüsselisse minemas, andis üks mu klassivend mulle natuke raha kaasa, et ma selle tema eest Brüsseli lennujaamas WWFi annetuskasti laseksin.
Heategu ei pruugi alati olla ainult üks ja suur, nagu näiteks mõne inimese elu päästmine. Heategu võib olla ka pikaajaline ja koosneda paljudest väikestest tegudest, mida seob üks mõte. Seda ühte mõtet võivad mõelda paljud inimesed maailmas. Ja kui kõik need inimesed teevad väikseid heategusid, saavad ka väikestest heategudest suured.