6/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Uuesti Taevaskoda avastamas

Aldo Luud, Mati Kose
Taevaskojas matkates võime kogeda tema erilist võlu. Kohalik folkloor tõdebki, et siin peaks iga eestlane vähemalt korra elus käima. Olenemata aastaajast - ka talvel on Taevaskojas väga ilus.

“Talvel on siin eriline rahu,” tunnistab RMK loodusõppe spetsialist Ain Erik. Ilm me ümber on peaaegu halvim, mis sügise lõpul olla saab. Vesine ja hall, kergelt uduvines. Esimene lumi on läinud ja teine pole veel maha tulnud. Ent siinsed paigad võluvad alati oma võimsusega – retk Taevaskotta on igal aastaajal kindla peale minek.
“Olen mitu aastat seda mõtet kandnud ja rääkinud, et inimesed tuleksid siia ka talvel. Kojad on sama suursugused, ka legendid, ning ega salapärane Neitsikoobas ei kao lume tulekuga kusagile. Emaläte on isegi ilusam, kui vesi voolab koopast välja lume vahele,” räägib Erik.
Tema sõnul veel viisteist aastat tagasi talvel Taevaskojas peaaegu ei käidud, nii kümne aasta eest hakati tasapisi tulema. “Sissetallatud teid nähes mõtlesime, et hakkame ise talvisele matkamisele kaasa aitama. Nüüd teeme ise lumme kõndimisrajad sisse,” räägib Erik ning jõuab matkaraja parklas asuval kaardil näpuga järge vedades kohani, mis on sama valge kui lumi. Valge laik kaardil pole tsenseeritud lapike loodust, vaid 24-meetrine liivakivipaljand ehk Suur Taevaskoda. “See koht on näpuga nii ära aetud,” naeratab Erik ja räägib, et ilusal suvisel päeval käib raja läbi mitusada inimest. Kontsertide ajal lausa mitu tuhat, aga neid enam Suure Taevaskoja ees pidada ei lubata. Suvine rahvasumm ongi üks põhjusi, miks Taevaskotta talvel tulla. Siis saab olla vaikusega kahekesi.

Aldo Luud, Mati Kose
Mööda lendab sinine kalliskivi. Lume taustal on ka lihtsam märgata jäälindu – harjumatu silma jaoks väga haruldast külalist. Kui kuumadesse temperatuuridesse sobiva säravalt rohekassinise selja ja oranÏika kõhuga tiivuline mööda vuhiseb, on imeline tunne. Aeg seiskub justkui hetkeks, silmad on vaid eredal linnul, ning alles siis, kui tiivavurin on möödunud, tuleb meelde ka teistele matkaseltsilistele teatada,kes mööda lendas. Seda viivu nimetavad ka kohalikud õnnehetkeks. Jäälindu aga lendavaks kalliskiviks.
“See on siiski üsna haruldane looduselamus. Üldiselt jäälindu siin tihti ei näe. Ta pesitseb hajusalt ja kindlaid pesakohti on vähe. Tore lind, keda talvel Taevaskojas näha saab, on vesipapp. Kui aga silmad lahti hoida, siis on tõenäosus siiski kohata ka jäälindu,” selgitab Erik.
Järsku jõnksatab ta hoogsa sammumise pealt seisma. Raja ääres on mänd, millele on punase värviga peale kirjutatud: 36 m ja 150 aastat. Punane värv võeti kätte, et kodade poole tõttajate silmi avada. “Kõigepealt loevad kirja sellel puul ja siis vaatavad, et oo, seal kõrval on teine puu veel sama kõrge ja ja kolmas ka. Enne nad ei pane tähelegi, et asuvad põlismetsas.”
Metsast jõuab Lustioone platsile, mille lähedal on koopast välja tulev Emaläte. Koobas oli vanas eesti keeles oos. Lisaks oonele on platsi nimi tulnud aga ka mõisnike peene piknikukoha järgi. “Kui need olid mõisametsad, siis tavalist inimest siia hulkuma ei lastud,” nendib Erik ja lisab, et matkajad hakkasid Taevaskojas massiliselt käima alles 1931. aastal, kui sai valmis Tartust tulev raudtee. “Pühapäev oli tollal ainuke puhkepäev, selleks pandi käiku spetsiaalsed huvirongid. Kui need rahva maha puistasid, ootasid kohalikud juba hea ja parema joogi-söögiga jõe ääres. Siis hakati Taevaskoja metsa planeerima ka suvilaid, kuid sõda tuli peale. Metsale oli see hea, sest kõik need suvemajad jäid ehitamata. Suure Taevaskoja kukile pidi tulema suur restoran,” räägib Erik isegi praeguses ehitusbuumis uskumatuna tunduvat lugu.

“Viimse reliikvia” kultuskohad. Pühapäevaste huvirongide ajast võib pärineda ka lausung, et iga eestlane peab vähemalt korra elus Taevaskojas ära käima. “See on eestlaste looduse pühapaik, sellist kohta teist ei ole. Siin tunnetab ajalugu – liivakiviseinad on 400 miljonit aastat vanad. Siin on midagi eestlaste vaimust, midagi tugevat ja vastupidavat,” arutleb Erik Ahja jõe ääres seistes. Natukese aja pärast nendib ta, et peaaegu kõik eestlased käivadki Taevaskojas ära. Esimest korda tullakse klassiekskursiooniga, ning kes täiskasvanueaks ei ole käinud, tuleb juba sellepärastki, et kõik teised on käinud.
Müramishimulise klassiga matkanu võib aga aastaid hiljem eest leida hoopis teise Taevaskoja. Seda siis, kui on vahepeal rahulikult looduses olemise kunsti ära õppinud. Taasavastamisele aitab kaasa ka mugavamaks tehtud rada. Taevaskojas on praegu korralikud viidad ja selgitavad infotahvlikesed. Samuti toekad sillad, millest üks meenutab kangesti Tartu raekoja juurest üle Emajõe viivat kaarsilda. Nüüd on ära märgistatud ka kultusfilmi “Viimse reliikvia” võttekohad. Omamoodi pühad paigad needki.
“Mehed, mis siin sünnib?” pärib Erik järsku ekstra jämedal häälel, kui oleme Väikese Taevaskoja ette jõudnud. Üle vee on koht, kus filmiti hetke, mil heinakuhjad põlesid ja Gabrieli elu ning ohvrikivi juures meestega jänni jäänud Agnese au päästis vaid Ivo Schenkenbergi tulek. Õige vastus on: “Sai pisut müratud.”
Erik pole matkagrupi ees seistes veel kordagi pidanud seda vastust ise ette ütlema.

130 trepiastet koja tippu. Kuigi filmimispaigad on Väikese Taevaskoja vastas seistes üle jõe paista, avalikustatakse need matkajaile alles tagasiteel, siis kui on üles-alla ära käidud Suure Taevaskoja kohale viivad 130 ähkima võtvat trepiastet. Seda selleks, et filmimälestused looduselt tähelepanu ära ei tõmbaks.
Näiteks Gabrieli männist mõnikümmend meetrit eemal asuvatelt pääsupesadelt liivakivi sees. Seal on ka sinilinnu pesa. “Tema pojad asetsevad pesas sabad keskel koos ja nokk väljapoole, nagu vankriratta kodarad. Kui emalind toob kalakese, siis saab selle oma noka vahele pesaava suunas olev poeg. Järgmine asub aga tema asemele ja jääb oma palakest ootama. Sellist karusselltoitmist Eestis ükski teine lind ei tee,” räägib Erik.
Samas liivakiviseinas asub ka Neitsikoobas, kus elab kena neiuke, kes istub kangastelgede taga ja koob kogu aeg kangast. Kui natuke aega vaikselt olla, on kosta telgede lõksumist. “Mõni ütleb küll, et see on veesulin, kuid see on tema oma asi nii arvata,” kommenteerib Erik rütmilisi loksatusi.
Kaunis neiu käib koopast väljas vaid kord aastas, hetkeks jaaniööl. Poisid on siis jõekaldal kõhuli maas ja ootavad, kas ta tuleb või ei. “Kui olen küsinud, kuidas oli, raputab enamjagu pead. Vaid mõni ütleb, et mina nägin, et oli selline valgete juustega kenakene. Olen siis öelnud, et usun seda, sest kui inimene midagi väga tahab, siis ta ka näeb seda.”

Hoiatus spioonidele ja kitupunnidele. Raja tipphetk jõuab kätte 24 meetri kõrguse Suure Taevaskoja juures. Seal võib oma silmaga näha, kuidas hakkab tekkima uus koobas, viis aastat tagasi ei olnud sellest veel mingit märki. 200 aastat tagasi oli aga Suures Taevaskojas võimas koobas ja liivakivikalju palju maad eespool. Vesi teeb tasapisi aga oma tööd ja nii mureneb liivakivi tükiti alla.
Suure Taevaskoja platsil oli vanade eestlaste pühapaik ja seal peeti ka sõjanõu. Kuna paigas on väga hea akustika, tuli seda ära kasutama idapoolse vaenlase salakuulaja. Just siis, kui ta oli hiilinud õige lähedale ja hakkas oma suurte kõrvadega kuulatama, nägi teda vahti pidanud eesti sõdalane. See haaras oma vibu, torkas mürgianumasse ja laskis. Pihta saamise hetkest muutus salakuulaja suureks kiviks, mis seisab Ahja jõe ääres siiani, hoiatuseks kõikidele spioonidele, kitupunnidele ja kaebajatele.
Salakuulajat saab vaatama minna platsi nurgas asuvat silda mööda teisele jõekaldale kõndides. Silla küljes on üksik tabalukk. See on uus, peamiselt venekeelsete noorpaaride seas leviv komme, mis tõotab abielu tugevust. Jääb vaid loota, et sild pole varsti nõnda tabalukustatud nagu vaateplatvorm Valastes või sild Keila-Joal.
Hoopis vanem noorpaaride komme on aga ära käia Emalätte ääres. Rahvasuu ütleb, et see paar, kes seal käib, elab elu lõpuni koos. Lätte vee joomine mõjuvat hästi ka perekonna juurdekasvule. Tegelikult on läte ilma legendidetagi ilus. Korduvalt kodade juures käinu jaoks ehk raja ilusaimgi koht.
Enne lätteni jõudmist tuleb aga ära käia paigas, kus kõlas “Viimse reliikvia” kõige popim lause “Kohe näha, et vanad sõbrad”. Seal asub Gabrieli mänd, mille juurest ta pistoda seljas jõkke visati.
Kui filmis tundub kallas ohtlikult kõrge, siis tegelikkuses ei ole selle äärel seistes erilist ohutunnet, kuid mõte suvalises asendis vette plartsatamisest tekitab siiski kõhedust. Alati külmavõitu Ahja jõgi on hetkel üsna madal. “Pealtnägijad rääkisid, et alguses visati vette nukke. Kui võtteks läks, oli Aleksandr Goloborodko nõus ise sama asja läbi tegema. Kuna vesi on siin külm, ootas teda teisel kaldal stolit?naja vodka nimeline ergutusrohi,” jutustab Erik, kes kord võttis Ivo Schenkenbergi ehk Peeter Jakobi kaasa ja käis filmirajad läbi, et teada saada, kas üks või teine asi oli ikka nii, nagu kohalikud pealtnägijad jutustavad. Et veel noored legendid tõest väga kaugel poleks.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet