Olin verivärske metsanduse tudeng, kui Järvseljale praktikale tulnud poistekamp otsustas kord omapäi niinimetatud ürgmetsakvartali üles otsida. Nähtu ei vastanud mu kujutlusele ürgmetsast. Üllatas surnud puude rohkus. Surm mõjus noorele inimesele masendavalt. Hiljem olen siia korduvalt tagasi tulnud. Vahel on eelmisest käigust möödas rohkem kui tosinkond aastat ja siis hämmastun, kuidas kõik on teisenenud. Seisan paigas, kus eelmisel korral kõdunev känd nii mõjuvalt fotot ilmestas. Aga sama pilti uuesti teha pole võimalik, sest nüüd vohab siin noor võsa. Tänaseks on mu esimesest Järvseljale tulekust möödas rohkem kui nelikümmend aastat. Surm ei masenda enam. Põlismetsalt olen õppinud, et mida rohkem on surma, seda rohkem ka elu. Rohked murdunud ja kõdunevad tüved tähendavad ühtlasi avaraid eluvõimalusi noortele puudele. Ehk nagu öeldakse: ükski puu ei saa olla igavene, aga põlismets saab. Siinne metsakvartal on Eestis kõige kauem looduskaitse all olnud metsaosa. Seda on hoitud teadlikult puutumatuna peaaegu sada aastat. Sama printsiip – range puutumatuse nõue – on Eestis varem kehtinud pikki sajandeid hiite kohta. Järvselja põlismets on minu jaoks hiis. Sellepärast ta mind vastupandamatult tõmbab. Põlismetsast õhkub ajatuse väge. See aitab korrastada mõtteid ja jätkata elamist.