3/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Tüdrukutirtsust, kes korjas juba kaheaastaselt putukaid põlletaskusse, kujuneski entomoloog

Eesti mahepõllunduse eestvedaja, entomoloogiaprofessor Anne Luige jutu pani kirja Juhani Püttsepp.

Minu esimesed aastad möödusid Lüllemäel, elasime Karula metskonna kõrval, isa Karl töötas seal metsameistrina. Tegi metsahooldustöid: istutas, lõikas, vedas välja. Enne oli isa olnud piirivalvekordoni ülem Läti piiril Vastse-Roosas.

Ema Marie-Johanna elas varem Ahja kandis, oli seal naiskodukaitse tegelane.
Isa esimene naine suri sõja ajal ja ema mees sai sõjas surma. Mõlemad liikusid oma elupaikadest ära, said Lüllemäel kokku, abiellusid. Peres olid sinu lapsed, minu lapsed: Lembit, Endel, Peeter, Tõnu, Milvi, Ivi ja Mare. Mina olin ainus meie laps. Kõige vanem vend oli minust 20 aastat vanem.
Ka Lüllemäel ähvardas meid 1949. aasta märtsis küüditamine, taat läks metsa peitu, aga peagi tuli tagasi ja küsis memme käest: „Mis siis saab, kui teid ära viiakse.”
Mina olin just sündinud, mõnenädalane.
Lüllemäelt ei mäleta ma midagi, aga ema rääkis, et juba seal korjasin putukaid põlletaskusse, eriti olevat mulle meeldinud sarvedega sikud.
Kirjust riidest põll püsis veel alles, kui ülikooli läksin. See oli ema pluusist tehtud. Ema tegi oma riideid laste tarvis ümber, oli säästlik.

Kullerkupud üle pea
1951. aastal kolisime Viljandimaale Kõpu jõe äärde Jõesaare tallu. Jõesaare oli 1949. aastal tühjaks küüditatud. Hästi suur talu, oli eesrindlik majapidamine olnud. Mitu küüni, suur rehepeksumasin. Tõeline mulgi häärber veranda ja kahe korstnaga.
Talus oli alles ka telefon. Ma ei saanud seda muidu kätte, kui pidin laua peale ronima ja laua peale ka veel tabureti tõstma, et saaks telefoni vändata. Pärast villaveskist küsiti: „Kes teil jälle sealt Jõesaarelt helistab?”
Isa jätkas Kõpus oma metsameistri ametit. Minu esimesi mälestusi on suurtest hollandi raskeveohobustest, kes töötasid metsaväljaveol. Mustjaspruunid hobused, uhked paksud jalad pikkade karvadega. Mäletan, et istusin hobuse jala kõrval ja tegin karvadest patsi. Pats ei tulnud küll välja, aga hobune jäi hästi rahulikuks. Võisin ta jala juures teha, mida tahtsin.
Kui sõidate Viljandist Pärnu poole, siis Kõpust vasemale vaadates näete taamal suuri metsi. Meie elasimegi seal metsade keskel. Heinamaasiile oli jõe ääres metsade vahel. Mäletan, et seal kasvasid nii kõrged kullerkupud, et olid üle minu pea.

Orkaan Kõpu jõel
Isa oli harrastuskalamees, ta võis tundide kaupa istuda jõe ääres. Pidas ka päevikut. Pani kirja, kust tuul oli, mis ajal võttis. Isa püüdis igasugust kala, ka angerjat, ja vähki. Ükskord tõi minupikkuse haugi. Olin lapsepõlves kala söömisest väga tüdinenud.
Mäletan, millised olid Kõpus kevadised üleujutused. Pärast õitsesid luhtadel varsakabjad, mida mina kutsusin konnakapsasteks.
Suurvesi tähendas ka palgiparvetamist. Missugune odav transport! See oli vahva, parvede minek. Isa sõitis parvedega kaasa. Kõpu jõelt Raudnasse, edasi Hallistele, Navestile ja siis Pärnuni välja, oli vahel mitu nädalat ära.
Ema kartis jõge, aga mina armastasin vett.
Mulle osteti uued kummikud ja manitseti: ära tee jalgu märjaks. Meie talu juures suubus jõkke oja. Läksin uute kummikutega ojja, kus jäätükid ujusid. Vaatasin, kui palju annab minna. Kui jalad said märjaks, võtsin kummikud jalast ära. Head lõhna tuli nende märgade kummikute seest.
Kui tekkis jää, heitsin esimese õhukese jää peale kõhuli ja vaatasin, kuidas kalad ujuvad.
Suvel oli jõgi rahuliku vooluga, käisime vend Tõnuga paadiga sõitmas. Paat oli kehv, mina pidin kopsikuga vett välja viskama. Siis ütles Tõnu, et nüüd tuleb orkaan ja hakkas paati kõigutama …

Rõngassabaga sõber
Kord tuli isa koju ja ütles, et tal on mulle elav mänguasi. Isa tõstis rohelise seljakoti seest välja rõngassabaga põrsa. Turul oli kellelgi üks põrsas üle jäänud ja isa oli otsustanud selle lapsele võtta.
Põrsas jooksis kohe pliidi ette, kus oli maas sütt ja hakkas seda krõmpsutama.
Põrsast ei pandudki kinni, ta kõndis koos minuga, nimeks sai Possu. Kord leidis ema meid marjapõõsa alt magamas. Siga magas all ja laps magas sea peal.
Olime suured sõbrad, aga meil esines ka lahkarvamusi. Siga tahtis ühele poole minna, mina teisele poole. Siis tiris Possu mind kleidisabast, nii et kleidisaba katki läks.
Kui paadiga sõitma läksime, ujus Possu paadile järgi.
Muidugi pidi Possu jagama oma suguvendade saatust. Talv otsa ei söönud ma kübetki sealiha. Sõber oli maha löödud.

Kolhoosnikud tulevad
Siis liikus jutt, et tulevad kolhoosnikud. Millised nad on? Keegi teadis, et kolhoosnikel on puhvaikad seljas, rätikud peas ja loodusesõbernende loomad on laudas näljas.
Tulidki kolhoosnikud meie kanti loomadele söögiks kuuseoksi korjama, puhvaikad seljas ja rätikud peas.
Oli kolhooside asutamise aeg, aga akendele tõmmati õhtul ikka veel tumedaid riideid ette. Metsavennad liikusid. Räägiti ka, et aknad peavad kinni olema, muidu tullakse jõulupuid vaatama.
Vend Peeter oli kõige kursusega Tihemetsa metsanduskoolist viidud Siberisse Tomskisse. 15aastane poiss sai aastas koju saata ühe kirja. Hakkas seal köhima, ema õmbles ja saatis Peetrile kitsenahast vesti.

Kuresaapaid ravis ema hapukoorega
Olen hästi püsimatu tegutseja ja olin seda ka lapsena.
Meie pere oli kultuurihuviline. Kui memm pani mulle teatriskäiguks puhtad riided selga, küsisin, kas ma võin juba trepi peale minna. Pärast tuli uued riided panna, sest midagi ma olin juba teinud. Keldri juures uurisin laastudel kasvavaid limaseeni, uskusin, et need on taevast kukkunud pilvetükid. Lehmakoogi vedasin oma mutimullahunnikust tehtud mängupõllule, sest kolhoosnikud vedasid ka sõnnikut põllule.
Kuresaapad ehk nahalõhed vaevasid mind igal suvel, need kestsid koolini. Kuresaapaid põhjustasid tuul ja päike, märgade jalgadega heina sees käimine. Ema ravis kuresaapaid hapukoorega, õhtuti, kui jalad olid puhtaks pestud. Eks see oli kibe.

Linn tundus täiesti võõras
Tol ajal ei kardetud laste pärast nii nagu praegu. Kurja kukke tuli karta, pidin piiluma, et see mulle pähe ei lendaks. Muidu kõndisin looduses üksi ringi, uurisin-puurisin, tunnetasin. Hiljem hakkasin asjast aru saama.
Õed-vennad olid vanemad, minust järgmine, vend Tõnu oli kuus aastat vanem. Enne kooliminekut elasin Jõesaarel nagu isolatsioonis, omaette.
Suure maailma asjad tundusid võõrad. Läksin naabertallu Tiina-tädile piima viima kaheliitrise mannerguga. Kui auto sõitis mööda, jooksin hirmuga metsa.
Tõnu viis mind Kõpu kooli vaatama. Seal oli elavnurk, kus orav jooksis ratta peal. Mina küsisin: miks ta puu peal joosta ei saa?
Meie jaoks oli päris linn Viljandi. Seal sai tänaval gaseeritud vett osta, see kihises. Mina keeldusin gaseeritud vett joomast, tahtsin tavalist vett.

Õpetlik kompott
Halliste kooliaiast Esimesse klassi läksin Raudna kooli, aga siis vahetus taas isa töökoht ja kolisime Hallistesse. Isa hakkas tööle estakaadi 19peal.
Ilmusid esimesed pikatüve-masinad palgiparvetust asendama. Hallistes elasime küla keskel, aga mets oli ikka ümberringi. Käisin seal igal aastaajal uitamas, eestiaegne taimemääraja kaaslaseks.
Külastasin Halliste raamatukogu ja teatasin raamatukoguhoidjale, et tulin konspekteerima. Raamatukoguhoidja hakkas suure häälega naerma. Kust ma selle sõna võtnud olin?!
Siis tuli Halliste kooli õpetajaks hilisem Polli sordiaretaja Toivo Univer. Ta rääkis, kuidas kartul Venemaale jõudis ja Katariina II korraldas balli, kus kõigil ilutsesid kartuliõied juustes. See jäi meelde.
Hallistes koolipargis seisid taimede juures sildid ladinakeelsete nimedega. Oli väga eesrindlik kooliaed, kasvasid herned, oad, marjad. Õppisime ka mustsõstarde ja tikrite vegetatiivset paljundamist. Kõplamine ei olnud küll nii väga meeldiv, aga ka mitte väga ebameeldiv. Aianurgas laius kompostihunnik, see arusaam, kuidas sa looduselt saad ja mida vastu annad, pandi Hallistes paika.
Toppisime tikreid pudelisse, sellest sai kompott, mida hoiti kooli keldris. Seal säilisid ka aias kasvatatud juurikad ja marjadest keedetud moosid. Teed midagi reaalset ja saabki asi selgeks!

Mõjutas ka Rajacas
Kui õppisin Viljandis keskkoolis, käisin jalutamas Lossimägedes ja mediteerisin seal suurte pärnade all. Oli ilmunud Veniamin Kaverini populaarne romaan „Avatud raamat”, peategelaseks neiu, kes tegi mikrobioloogilisi katseid. Tahtsin saada samasuguseks.
Olin käinud ekskursioonil Tartus: ülikooli raamatukogus, zooloogiamuuseumis, vaadanud ukse vahelt sisse suurde keemia ringauditooriumisse. Tekkis aukartus.
Mõttes valisin bioloogia, metsanduse ja farmaatsia vahel. Lugesin kogu keskkooliaja ajalehte Edasi, seal ilmus geneetika-alaseid kirjutisi. Siis mõtlesin: oo-jaa, vahva asi, ma lähen seda õppima. Lõssenkismi aeg lõppes, sain aru, et geneetika on tähtis.
Edasis ilmus ka Tartu tudengielu kajastusi. Sain teada, et bioloogiateaduskonnas tegutseb ansambel Rajacas. Otsustasin, et see bioloogia eriala ja ka sealne tudengielu huvitavad mind.

Professor lasteaias
Sisseastumiseksamitel Tartu ülikooli bioloogia erialale sain keemias hindeks „5”, füüsikas „4”, ees seisis kirjand. Sama seis tekkis paljudel, konkurss oli 4,5 kohale. Tahtsin teadlaseks saada, kõva teoreetik olla. Läksin dekanaati küsima, kas üldse on mõtet edasi pingutada.
Dotsent Henni Kallak ütles: „Meie eelistame geneetikas poisse.”
Ütlesin talle vastu, et ega mina kehvem ole kui poisid. Tegin kirjandi ära ja saingi sisse. Hakkasin õppima eriprogrammi alusel, erialaks „zooloog-darvinist geneetika kallakuga”.
Professor Juhan Auli anatoomiaeksamiks olime ööde kaupa õppinud luid ja köbrukesi. Eksamil ütles papa Aul mulle: „Teist saaks hea pedagoog …” Lõpuks ongi minust pedagoog saanud ja see mulle meeldib.
Olen käinud kord nädalas rääkimas ka Tartu Lotte lasteaia loodusrühmas, millel nimeks „Paid pähklijänesed”. Alustasin seal porganditest. Kuidas porgand kasvama hakkab, mis on porgandiseemnel selleks vaja? Mida saab porgand mullast ja mida mujalt? Mis saab, kui porgandipealsed ära võtad?
Porgand kasvab, putukad tulevad kohale. Kägu tuleb, sööb putukad ära. Kull sööb käo ära. Kull juhuslikult on natuke nõrk ja rebane sööb ta ära. Lastele pakub see huvi, neile sai selgeks toiduahel ja et igal organismil leidub looduses oma roll. Nad tõesti ei jaga enam organisme headeks ja halbadeks.
See, kuidas sa loodusesse suhtud, tuleneb lapsepõlvest. Võib öelda, et aastad Kõpu jõe ääres panid mu elukutsele aluse. Jõesaare kerkib ka muus mõttes eeskujuks.
Jõesaarel olid mesilased.
Mäletan, et seisin taru juures ja vaatasin, kuidas nad sisse-välja lendavad. Kollased jalad – tähendab tulid korjelt.
Kui asusin Tartumaal Pikamäe tallu elama, hakkasin ka mesilasi pidama. Nüüdki vaatan neid kollaseid jalgu ja vaatan taru seestpoolt.
Pikamäe maja on värvitud kollaseks – nagu oli Jõesaarel.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet