Rael Artel

Roheline laine on rubriik, mis tutvustab rohelist mõtet visuaalkultuuri vallas – kunstinähtusi, mille märksõnadeks on tähelepanu ja respekt looduskeskkonna suhtes, mure looduse pärast. Rohelist mõtteviisi kandva kunsti katusnimetajaks võiks olla orgaanilise kunsti mõiste, mida iseloomustab elu(tegevust) jaatav ja kaitsev suhtumine. Orgaaniline kunst keskendub elu(tegevuse)ga seotud teemadele – keskkond, bioloogilised protsessid, kõige omavaheline seotus, järjepidevus, ajatu ringlus, pidev liikumine ja energia transformatsiooniprotsessid. Orgaanilise kunsti objekt asub kas inimesest ja kultuurist väljaspool või puudutab inimese ja teda ümbritseva (loodus)keskkonna vahelisi suhteid.

Land artil ehk maakunstil on opositsioonilise kunstivoolu maine, see kerkis esile 1960. teisel poolel reaktsioonina üha enam kommertsialiseerunud kunstimaailmale, ja eelkõige popkunstile. Popkunsti juhtfiguuri Andy Warholi loomingu üks põhiprintsiipe oli tootmine ja tarbimine, tema graafiliste lehtede tiraazhinumbrid ja promomine taotlesid üht – müüki ja ainult müüki.

Kunst lahkus galeriidest. Maakunsti võib vaadelda ka esimese ökokunsti ilminguna, mille tekkepõhjuseks inimeste kasvav keskkonnateadlikkus. Keskkonnakunsti mõiste hõlmab enese alla täpselt nii palju, kui kaugele seame enese jaoks keskkonna piirid. On igati loomulik, et reaktsioon ja ökokunsti esimesed õied tekkisid 1960. aastate lõpu Ameerikas, mille märksõnadeks oli ohjeldamatu tööstuslik produktsioon ja antropotsentriline maailmapilt. Kõige ilmekamalt ja mahlakamalt on Ameerika tootmise, tarbimise ja selle tagajärgedest vaevatud elukeskkonda kirjeldanud Kurt Vonnegut oma 1973. aastal ilmunud raamatus “Tshempionide eine”. Tuletage vaid meelde peategelase seiklusi kraavis, kes kirjandusõhtule pääses vaid läbi reostatud linnakeskkonna. Sellises elupaigas tekib loomulikult pinge, mille tundliku sotsiaalse närviga kunstnikud oma teostesse kannavad. Land arti olemusse on sisse kodeeritud opositsiooniline hoiak kunsti traditsiooniliste eksponeerimise kohtade vastu muuseumis või galeriis. Esmakordselt muutus kunstiteos mittemüüdavaks objektiks või õigemini keskkonnaks. See oli paras ninanips galeristidele ja kuraatoritele, kes “tarbimisväärtusega” kunstiteoste vahendamise pealt ülisuuri kasumeid lõikasid.
Maa- ja laiemalt keskkonnakunsti nähtuste üheks tõukejõuks võib pidada ka vallandunud UFO-buumi, kus lendava taldriku maandumisjäljed ja salapärased kontsentrilised viljaringid palju kõneainet pakkusid ning ühtlasi oma ebatavalise esteetikaga silma jäid. Samuti kujunesid tähelepanu koondumispunktideks sellised kummalised nähtused maastikus nagu ürgaegsed ning monumentaalsed ja salapärase funktsiooniga ehitised, näiteks Stonehenge Inglismaal.

Hajuv muul. Robert Smithsoni “Spiraalne muul” (1970, Great Salt Lake, Utah) on kujunenud land arti sünonüümiks. Efektset aerofotot muulist eksponeeritakse igal võimalikul ja võimatul juhul igas kunstiajaloo raamatus maakunsti peatüki juures. Mis on selle teose lugu?
“Spiraalne muul” kujutab endast spiraalse kujuga pinnasest kokku lükatud muulitaolist ehitist Soolajärves Utah’s. Soolakristallide eredad värvid andsid muulile erilise väljanägemise.
Kunstnik on realiseerinud kohaspetsiifilisuse idee – tema jaoks oli soolajärv tähenduslik koht, samuti vaimustus ta järve kergelt punast värvi veest. Maakunsti teoste üks iseloomulikumaid jooni on kohaspetsiifilisus, mis defineerib end otseses interaktsioonis konkreetse kohaga, millesse see on loodud. Pinnast kasutatakse esteetilistel eesmärkidel, maapind on samaaegselt nii kunstiteose materjaliks kui ka eksponeerimise kohaks.
Muuli spiraalne kuju on tuletatud müütilisest veekeerisest järve keskel, samuti meenutab spiraal soolakristallide ringjaid moodustusi, kui need kaljusid katavad. Ka teose vormilahendust mõjutas koht ise, mida oli kunagi kasutatud nafta ammutamiseks.
Teos muutus erosiooni tõttu, hiljem kadus keskkonna mõjul, kus see asus. Ajapikku vee alla vajumine kujunes paratamatuks, iseeneslikuks aktiks, mis sümboliseerib monumentaalse struktuuri ajalikkust, samuti inimese lakkamatut soovi domineerida maastiku üle. Muuli kadumine paari aastaga ja selle ilmumine aeg-ajalt järvepinnale lisavad teosele müstilisuse aurat.

Süvend kõrbes. Kohaspetsiifilisuse teema jõudis oma kõige äärmuslikuma väljenduseni Michael Heizeri teostes, keda võiks pidada land arti pioneeriks.
Ta alustas lühiajaliste projektidega, nagu kraavid, mootorrattajälgede joonistused, pigmendi ja pinnase laialilaotamised. 1967. aastal lõi ta neljaosalise teose, mille nimi oli tuletatud ilmakaartest: NESW. Selle esimene osa koosnes üheastmelisest sirgejoonelisest kaevendistsüvendist Carson Sinkis Nevadas.
Teoses Displades-Replaced Mass (1969) transportis Heizer kolm mitmekümnetonnist kivirahnu 60 miili kauguselt High Sierrast Nevada kõrbesse ja paigutas need tsementseintega süvenditesse, mis ta oli pinnasesse kaevanud. Displades-Replaced Mass tegeles üleinimlike loodusjõudude uurimisega – tuues kaljurahnud Sierrast tagasi nende algsesse oletatavasse tekkekohta kõrbes, keeras kunstnik tagasi geoloogilise evolutsiooni ja mäetekke protsessid. Fokuseerides vaataja tähelepanu loodusobjektide tegelikule massile ja suurusele, lõhub teos maastikuvaate illusionismi. Heizer viitab samuti vanaaja kultuuridele: meenuvad Egiptuse püramiidid.
1969. aasta lõpus kadus Heizer jälle kõrbesse ning naasis New Yorki fotodega veelgi massiivsemast maakunsti kohaspetsiifilisest teosest Double Negative. Selle tarvis oli ta liigutanud 240 000 tonni liivakivi, et luua hiiglaslik süvend mõõtmetes 30 x 1500 x 50 jalga (laius x pikkus x sügavus). Selle kaugelt vaadates sirge joonega jagas ta väikese kanjoni kaheks. Teosega juhib ta tähelepanu eelkõige selle kohavalikule, milleks on tsvilisatsioonivaba kõrb. Heizer seletas, et kõrbes leiab ta teatud vägistamata, rahuliku ja religioosse ruumi, mida kunstnikud on alati püüdnud oma teosesse panna.
Heizeri teosed kõrbes tekitavad idee kunstist kui portatiivsest objektist. Teos on ruumi osa, see on maastiku, geoloogilise aja ja määramata pika mineviku kogemus.

Välkupüüdvate terasvarbade vaatemäng. Möödunud sajandi kuuekümnendate üks tähelepanuväärsem kunstnik Walter De Maria kasutas maastikku kui kunstimaterjali. Üks tema grandioossemaid väliprojekte kannab nime “Lighting Field” ning asub New Mexicos. Teos laiub tasandikul ja on hästi vaadeldav seda ümbritsevatelt mägedelt. Kunstnik kattis 1 miil x 1 km välja korrapäraselt 400 roostevabast terasest varvaga. Otseses päikesevalguses eemalt vaadeldavana on varvad pea nähtamatud, peegeldused tekivad videviku ja koidu ajal. Kõige efektsem on põld siis, kui terasvarvad endasse välku püüavad ehk siis taevasse kogunenud elektrivoolu maandavad. Teose kogemus vahetus looduses, välgulöögid ja muutuvad valgusefektid, ruuminihe, kuumus ja erilise sündmuse ootusärev tunne avardab vaataja aja ja ruumitunnetust. “Lighting Field” on teos, mis kombib samaaegselt nii maa kui valguse esteetika potentsiaali.

Jalgrada – keskkonnasõbralik kunstiteos. Richard Longi teoste sünnilugu on lihtne – kunstnik on maailma erinevais paigus kõndinud järjepidevalt mööda üht ja sama trajektoori edasi-tagasi ning kulutanud niimoodi raja kas siis rohu, maapinna, liiva või kiviklibu sisse. Long jätab keskkonda jälje oma kohalolust ja tegevusest, mis, tõsi küll, on kaduv ning kestab vaid niikaua, kuni rohi jälle kasvab või tuul liiva laiali ajab. Sellist maapinna märgistamist võib võrrelda jalgadega joonistamisega. Inimkeha oma tegevuses mõjutab keskkonda, viimane tasalülitab selle, pühib jäljed ja kõik jätkub omasoodu.
Kõndimine on alati olnud Longi kunsti keskne tegevus, mis tihti leiab aset raskesti ligipääsetavates, asustamata ja viljatutes paikades. Oma jalutuskäikudega muudab Long maapinda, vormib kivisid. Long ei häiri loodust muu vägivaldsega kui vaid sellest üle jalutamise ja rohu muserdamisega. Neid ajalisi sündmusi kogeb kunstnik ise ja esitab need siis publikule kaardi, sõnalise kirjelduse, diagrammi või fotona.
Long esitab oma käike ka loodusmaterjalidena, mis ta kokku kogub ja siis galeriisse viib. Oma teoste kaudu kommenteerib ta meie maastikutaju, mis on tihtipeale inimese kujundatud.