Urvastõ kohapärimus
Koostanud Valdo Valper
Eesti rahvaluule arhiivi toimetused 28
Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastus,
Tartu, 2010, 249 lk

Urvastõ kerigu olõvat karalatsõ mõtsa seest löüdnü. Puu olõvat aknõst sisse kasunu ja hobõsõsõnnik olõvat seen olnu. Urbõpäävä hummogu olõvat löüdnü, selle olõvat Urvastõ nimes pantu.
Vaat nii!
Kohapärimuse avaldamisel on kirjandusmuuseumi rahvas tekitanud juba põneva rea: Rõugõ (just nimelt Rõugõ ja Urvastõ!), Kuusalu, Hageri, Juuru, Rapla ja Järvamaa kõigi kihelkondade kohta on ilmunud kogumikud.
Vanad kihelkonnapiirid on mõnede suuremate maanteede ääres tähistatud ja inimesed hoiavad neid piire ka alal oma pere kalmuaedade traditsioone järgides.
Selle selgitamine, millisest kihelkonnast kallid vanavanemad pärinevad, kuulub tänapäeval hea kultuuritava hulka. Teab siis pärimusraamatutes ja ka iseenda sees näpuga järge ajada ning nii mõnestki olemuslikust asjast aru saada.
Seekord on siis õnnelik, kes juuripidi Urvastõs või kes sinna suvemaja soetanud. Kui Raamaturotilt küsida: mida tead Urvastõst, siis lühivastus kõlaks: Tamme-Lauri tamm, poeet Contra ja Ess-suu ehk Ess-soo, kust hiljaaegu taheti hakata turvast ammutama, mis vist tänu külakogukonna protestidele õnneks ei õnnestunud. Siis meenuvad vennastekogudus ja kõva kuraditega võitleja pastor Quandt ning Pühajõe sõda, kus talupojad veel 17. sajandil hakkasid mässama selle vastu, et nende Pühajõele ehk Võhandu ülemjooksule hakati veskit ehitama. Ja siis veel see, kuidas metsavennad Sõmõrpallo 13. märtsil 1946 karistusretke korraldasid ja 13 inimest maha lasksid. Aga ongi peaaegu kõik.
Valdo Valperi raamat võimaldab leida märksa rohkem meeldejäävaid vastuseid. Näiteks, et õpetaja Quandti ajal olnud Urvastõs köster, kes ehitanud enesele tiivad, et lennata kodust pühapäeval kirikusse ja pärast jälle tagasi. Tuul aga viinud lendaja Restu poole ja ta jäänud Lõhtsuu tamme külge kinni.
Mäe-Lõhtsuu tamm on alles ja üks neid puid, mida kaugelt uudistama sõidetakse. Jämeduse poolest Eesti teine tamm Tamme-Lauri järel.