4/2011



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Loodus kodus
Kilpkonn – tükike ürgloodust sinu kodus

Raul Tõnuristi ehitatud terraariumis võilillelehti nosiv kesk-aasia kilpkonn sobiks suurepäraselt täitma kõrvalosa mõnes juuraajastust kõnelevas filmis. Ja seda ilma igasuguse grimmita, sest nende elukate välimus ei ole kümnete miljonite aastate kestel märkimisväärselt muutunud.

Oma lemmiku täpset vanust Raul Tõnurist ei tea, sest erinevalt „paberitega” loomadest ei tooda kesk-aasia kilpkonni siia kasvandustest, vaid neid püütakse nende looduslikest elupaikadest. Siiski võib kilpkonna väikest kogu arvestades oletada, et ta on munast koorunud 21. sajandil. Nime ei ole peremees talle pannud, sest üldjuhul kilpkonn kutsumise peale kohale ei tule. „Kui tõesti peaks väga vaja olema, siis võiks teda kutsuda näiteks Mörökölliks. Nii näo kui ka kõla poolest sobiks see nimi talle hästi,” muigab kilpkonna omanik.

Kasutusjuhendita loom
Veel neli aastat tagasi seisis Raul Tõnurist kilpkonna võtmisele kindlalt vastu. „Minu naine, kellel oli lapsepõlves kilpkonn, tõi looma majja salaja, et ma ei saaks teda takistada. Kui ta aga meil juba kodus oli, siis sai temast kohe minu loom, sest mina hakkasin temaga rohkem tegelema. Mul on nendest elukatest lihtsalt kahju, kui mõtelda, kuidas neid püütakse, transpordi käigus solgutatakse ja seejärel kodudes peetakse. Inimesed ei tea ju sellist lihtsat asjagi, et loom ei ole laste mänguasi,” räägib Raul Tõnurist, kelle sõnul peaksid inimesed enne eksootilise lemmiku kojutoomist põhjalikult kaaluma, kas nad suudavad pakkuda loomale eluks vajalikke tingimusi. „Eksootilistele loomadele võivad valed elutingimused kiiresti saatuslikuks saada. Ometi antakse ostjatele poest kaasa n-ö kasutusjuhendita loom,” nendib kilpkonna omanik, kelle hinnangul langevad kesk-aasia kilpkonnad oma uutes kodudes sageli vale kohtlemise ohvriks ning surevad märksa varem kui nende vabaduses elutsevad liigikaaslased. On siiski lootust, et Kesk-Aasia steppidest Eestisse jõudnud kilpkonnade tulevik kujuneb senisest helgemaks – tulevast aastast kavatsetakse 30 Eestis enim levinud eksootilise loomaliigi, sealhulgas kesk-aasia kilpkonna, ostjad poodides vajaliku „kasutusjuhendiga” varustada.

Soojalembene roomaja
Raul Tõnuristi sõnul on kesk-aasia kilpkonna pidamisel võtmesõnadeks temperatuur, niiskus ja õige toit. Põhjamaa oludes tuleb kilpkonnale päikest imiteerida spetsiaalsete lampidega, mille all kilpkonnale meeldib peesitada. „Kindlasti on vaja kilpkonnale soojendavat lampi, sest tavalisel toetemperatuuril ei tule ta toime toidu seedimisega. Lisaks tuleb kindlasti muretseda UVB-lamp, sest UVB-kiirgus aitab tal toidust kaltsiumi omastada. Kilbikandjate puhul on kaltsium üks olulisemaid elemente, ilma milleta läheb neil kilp pehmeks.” Kui talvel tuleb kilpkonnal leppida kunstvalgustusega, siis suvekuudel saab ta nautida ka looduslikku päikest. Selleks on peremees ehitanud oma suvemaja õuele väikese aediku, kus kilpkonn saab vabalt ringi tatsata. Mõnikord laseb peremees kilpkonna ka õuemurule, püüdes elukal samal ajal hoolega silma peal hoida – kuuma päikese käes võib muidu loiuna tunduv kilpkonn ootamatult aktiivseks muutuda ja minutitega aiast jalga lasta. „See tundub lausa uskumatu, kui kiiresti kilpkonn võib sibada,” märgib Raul Tõnurist, kel endal tuli paar suve tagasi metsas kilpkonna tabamiseks haaranguid korraldada. „Piisas vaid paariks minutiks end arvuti taha tööle unustada, kui loom oli kadunud. Ja seda kohe mitu päeva, enne kui minu süstemaatilised otsingud aiataguses metsas vilja kandsid,” meenutab kilpkonna peremees.

Sööb rohelisi taimi
Suurema osa aastast veedab kilpkonn siiski tubases terraariumis, kus leidub piisavalt vett ja kasvavad võililled, mille lopsakusaste on aastaaegade lõikes erinev. „Kesk-Aasias võilill ei kasva, aga meie tingimustes on see oma koostiselt kilpkonnale sobivaim toidupoolis,” seletab Raul Tõnurist. Kuid kilpkonna toit ei tohi siiski olla ühekülgne. „Suvel annan talle lisaks mittemürgiseid aasataimi, nagu näiteks ristikheina ja teelehti. Talvel on lugu muidugi kehvem. Püüan juba aastaid talvel võililli kasvatada. Kui harilikult närbuvad need hiljemalt veebruaris, siis sellel aastal elasid mõned armetud väädid esimest korda talve üle. Lausa imesta, et umbrohtu, millest aias kuidagi lahti ei saa, on potis keerulisem kasvatada kui näiteks lehtsalatit,” muigab kilpkonna peremees, kelle sõnul kilbikandjale talvel pelgalt poesalatist ei piisa. Pealegi on loom tundlik taimeväetistele ja -mürkidele. „Räägitakse, et ainult jääsalatiga on võimalik kilpkonn halvimal juhul kuu ajaga ära tappa. Kapsas jällegi on kaltsiumi ja fosfori tasakaal vale, puuviljades on palju suhkrut. Eks siis tuleb varieerida, anda talle erinevaid asju ja kõike üksnes natuke, lootes, et eluka maks kehva dieedi vastu peab,” selgitab kilpkonna peremees.

Talveuni võib saatuslikuks saada
Üks võimalus oleks panna kilpkonn talveks talveunne, kuid sellega kaasneb omakorda rida riske. „Esiteks ei tohi tal eelnevalt olla ühtegi tervisehäda, mis võivad talveune kestel uuesti välja lüüa. Samuti ei tohi talle paar nädalat enne talveunne panekut süüa anda, sest külmas seedetegevus peatub, toit läheb kõhus roiskuma ja kilpkonn sureb mürgitusse. Ja esmatähtis on muidugi õige temperatuur. Ei tohi olla liiga külm, sest nulli lähedal ähvardab teda juba külmumisoht, kuid olla ei tohi ka liiga palav. Vale on ettekujutus, justkui oleks kapinurgas redutav kilpkonn jäänud talveunne. Tegelikult on ta lihtsalt passiivne, sest tuba on tegutsemiseks liiga jahe. Talveunne jäämiseks on vaja vaid mõnda plusskraadi, vastasel juhul kulutab loom lihtsalt oma ressursse – ta on nagu elav laip,” selgitab Raul Tõnurist, kes ei ole seni julgenud oma lemmikut veel talveks unne suigutada. „Samas on sellist „taaskäivitust” loomale hädasti vaja, nii et tõenäoliselt tuleb see sellel talvel siiski ette võtta,” lisab ta.

Dinosauruste kaasaegne
Nelja aasta jooksul on Raul Tõnurist oma lemmikut päris hästi tundma õppinud ning veendunud, et tegu on aruka elukaga. „Ehkki suurema osa aastast veedab kilpkonn tubastes terraariumites, mäletab ta suve hakul täpselt, kuidas väliaedikusse ehitatud kuuti siseneda – niipea kui ma ta aedikusse tõstan, tatsab ta otsejoones ukse juurde,” kiidab kilpkonna peremees looma mälu ja lisab, et kilpkonn suudab ka inimesi sammude järgi eristada, andes sellest märku erinevate reageeringutega. Üldiselt on kilpkonna suhtumine inimestesse siiski kaunis üheplaaniline. „Kilpkonnale ei meeldi inimene, aga ta teab, et inimene annab talle süüa. Mõnikord küsitakse, et miks sa seda kilpkonna üldse pead – et temaga ei saa ju suhelda. Selle peale võib kohe küsida, kas kassiga on võimalik vestlust arendada? Ei ole ju! Loom annab sulle midagi hoopis muud. Kilpkonnad on elanud meie planeedil märksa kauem kui inimene, nad on näinud dinosaurusi ega ole viimaste miljonite aastate jooksul oluliselt muutunud. Minu jaoks on see elukas tükike ürgloodust minu kodus.”



Helen Rohtmets
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?