4/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
Kiviaja puudutus

Lääne-Paapua džunglis asuv korowai rahvas kasutab
tänaseni igapäevases elus kivikirvest ning peab jahti vibuga. Kuidas säärane elulaad eesti loodusemehele maitseb?

Poisipõlve unistust teostama

Poisipõlves neelasin õhinal raamatuid, mis kõnelesid maadeavastajate reisidest kaugetel maadel. Samavõrra kütkestavad tundusid ulmelood, kus rühm uurijaid sattus mingil arusaamatul kombel kadunud aega. Näiteks Vladimir Obrutševi „Plutoonias” seiklesid rändurid hiidsisalike ajastus, Arthur Conan Doyle’i „Kadunud maailmas” puututi kokku ka ürginimestega.

Oma varasemate aastakümnete maailmarännakutel olen erinevatel kontinentidel mitmel korral sattunud ka loodusrahvaste juurde. Olen saanud nuusutada, millist elu elavad hantid Põhja-Siberis, sanid (endise nimega „bušmanid”) Aafrikas või indiaanihõimud Amazonasel. Kuigi need rahvad elatuvad nüüdki suurelt osalt küttimisest, kalastamisest ning korilusest, on nende eluviisid tihedal kokkupuutel n.ö tsiviliseeritud maailmaga siiski täielikult teisenenud.
Kas meie päevil saab üldse kusagil maailmas sattuda metsarahva juurde, kes elab vaid metsa armust? Niisugusele küsimusele kaua vastust otsides hakkas mulle aina selgemini terendama, et kui üldse kusagil, siis ehk Uus-Guinea saarel, täpsemini saare lääneosas ehk Lääne-Paapual. Ettevalmistusteks kulus viis aastat, et kütkestavast uitmõttest saaks täpne reisiplaan. 2010. aasta kooljakuul asusime sõbraga teele Lääne-Paapua kaguossa, korowai rahva juurde. Reisieelne elevus oli suur. Tundus, et viimaks ometi, igati küpses eas mehena, olen jõudmas kõige lähemale poisipõlve ühele fantaasiale – astuda ajamasinasse ja kulgeda otse kiviaega.

Lennuki ja paadiga vihmametsa sügavusse
Uus-Guinea on Gröönimaa järel maailma suuruselt teine saar. Saare keskosa on äärmiselt hõredalt asustatud ja raskesti ligipääsetav. Meie tegelik retk korowaide juurde algab Dekai võsalennuväljalt, pärast kolme Lääne-Paapua siselendu. Ees ootab sadade kilomeetrite ulatuses madaliku vihmametsi. Maismaateed siin praktiliselt puuduvad, liigeldakse peamiselt mööda jõgesid. Kliima on valgele inimesele peaaegu talumatu. Õhk on aastaringi leitsakuline ja niiskusest küllastunud. Piirkond on tuntud kui malaaria ja paljude teiste salalike troopikahaiguste pesa. Dekai on meie reisi viimane punkt, kus on olemas nii elekter kui poed. Siit hangime oma eelseisva ligi kahenädalase retke jaoks toidumoona ja seejuures on meile abiks kogenud Lääne-Paapua loodusgiid Faustinus. Koos tema ja kokaga laadime kogu matkavarustuse ühepuu paati ning liigume allavoolu. Jõessõit kestab pika päeva.
Ühtäkki, kui päike juba madalal, näeme kaldajärsakul pooleldi viltuvajunud osmikuid. See on Mabul, ainus ümbruskonna küla, kus elavad n-ö tsiviliseeritud korowaid. Indoneesia valitsus oli külasse ehitanud kliiniku, kiriku ja kooli. Igale korowai perele, kes vahetanud siinse elu metsaelu vastu, makstakse pisukest abiraha. Sel kombel püüab Indoneesia valitsus mujalgi Lääne-Paapua kolgastes metsahõime enda kontrolli alla saada ja neid n.ö metslusest võõrutada.

Retk teadmatusse
Meile on Mabul oluline sellepärast, et siit hangime korowaidest teejuhid, tõlgid ja pakikandjad. Vaid nemad teavad metsas elavate hõimlaste asukohti ja suudavad meile vahendada nende keelt. Saame teada, et siin on tehtud tõsiseid ettevalmistusi meie retke eesmärgi õnnestumiseks. Kuna sõnum meie tulekust jõudis siia juba mõne nädala eest, on üks Mabuli saadikuist kõndinud kolme päevateekonna kaugusel asuva metsapere juurde,51kes pole kunagi kokku puutunud valgete inimestega. Ta öelnud neile: „Kas tahate näha valgeid inimesi? Nad on üsna imelikud ja käituvad kummaliselt. Aga nad on ohutud.” „Mis seal ikka, too nad siia,” oli vastanud pereisa. Säärane eelkokkulepe on korowaide puhul hädavajalik. Kui nende üksildase metsaonni juurde sattub juhuslik võõras, pagevad nad tavaliselt metsa ja redutavad seal seni, kuni võõras kadunud.
Kui järgmisel hommikul oma Mabulist lisandunud kaaskonnaga teele asume, pärin Faustinuselt ettevaatlikult, kas tal on aimu, kuhu meie rohkem kui nädalapikkune jalgsiretk viib. „Ei ole,” vastab ta otsekoheselt. „Olen viisteist aastat valgeid rännuhuvilisi korowaide juurde viinud, igal aastal keskmiselt paar retke. Kuid need käigud on ulatunud vaid lähimate metsakorowaideni. Nii kaugele ja nii pikalt pole me Mabulist kunagi läinud. Ootan samasuguse põnevusega nagu teie, mis meid ees ootab.”

Traditsiooniline metsakorowai ei kanna kristlikku nime ega riideid
Juba esimesel kõndimise päeval saab meile selgeks, et rännak tuleb räsiv. Kujutlege vesist soometsa, kus näha üksnes loomade rajad. Millegipärast valivad meie teejuhid endastmõistetavalt nende seast ühe, mis olevat inimrada. Mülkaid läbitakse pikki võsast lõigatud latte ja jõgesid ületatakse palki mööda, mis langetatud risti üle jõe. Tunni pärast on me riided niiskusest ja higist läbimärjad. Lonksame aeg-ajalt väikeste sõõmudega pudelivett, mis maitseb paremini kui Eestis sõpradega rüübatud viskilonks. Algul tundub, et varem või hiljem libastun kindla peale mõnel palgil, kui järjekordset jõge ületan. Kuid arusaam, et sellega oleks mu reis ka arvatavasti lõppenud, sunnib end äärmiselt kokku võtma. Reisi lõpuks on küll parem jalg väljaväänamisest paistes ja sääred rägas ragistamisest vorbilised, kuid jõgede ületamisel ei libastu ma kordagi.
Esimese päeva õhtuks jõuame metsapere juurde, kus pereisaks Markus. Eesnimi osutab selgelt, et mees on ristitud ja seega ilmselt ka loobunud metsakorowaide traditsioonilisest usust ja kommetest. Ka see, et tal on jalas lühikesed püksid, ehkki kohutavalt räbaldunud ja räpased, reedab, et tegemist on pooltsiviliseeritud korowaiga. Teise päeva õhtul oleme jõudnud Ati pere juurde. Pereisa nimi tähendab korowai keeles noolt. Ati ainsaks kehakatteks on ümber peenise keeratud leheke. Pole kahtlust, et see pere harrastab juba korowaidele traditsioonilisi eluviise. Ati ütleb, et on küll valgeid inimesi varem kohanud, kuid mitte kunagi pole keegi neist tema juures ööbinud. Ta suhtub meisse silmanähtava heatahtlikkusega.

Korowai kodu on puu otsas
Mõlema pere juures teeme tutvust korowai elamuga. See on ehitatud puu otsa, mille tüvi on maha saetud. Ligi 7 meetri kõrgusel asuvasse onni pääseb vaid ühel viisil, piki püstloodis latti, millel sees sälgud. Ööseks tõmmatakse latt tihtipeale onni sisse. Ristin ehitise mõttes ladvamajaks. Miks on korowaid läbi aegade eelistanud ladvamaju? Esiteks säästavad need tulvavete eest, mis siinsetel aladel tavalised. Teiseks kaitsevad vaenlase vastu. Ülevalt on ümbruskonnale avar vaade ja vajadusel jõuab aegsasti vibu vinna tõmmata. Ronin ladvaonni. See tundub lausa kaelamurdev. Ronida tuleb paljajalu ja sälgu sisse, kuhu jalga saab toetada, mahuvad hädavaevu vaid kaks varvast. Peenike latt paindub mu ligi 90 kilose keha all kahtlaselt looka ja kahekorruselise maja kõrgusel kõõlumine võtab südame alt õõnsaks. Kuid onnis sees on lahe olla. Palmilehtedest katus kaitseb kõrvetava päikese eest ja hõreda põranda ja seinte vahelt puhub läbi värskendav tuul. Kui siia vaid mõneks minutiks pikali viskan, tunnen, kuidas magus uni kohe laud kinni vajutab.

Pere juures, kes pole iial kokku puutunud valge inimesega
Kolmanda päeva õhtuks jõuame sihtpunkti, Baii pere juurde. Juba poole kilomeetri kaugusele on meile rajale vastu tulnud üks tema poegadest, sihvakas nooruk, nimega Biee. Tal on hea tahte märgiks käes ligi poole meetri pikkune oranži värvi džunglipuu vili, mis maitseb üllatavalt hõrk. Siia jääme mitmeks päevaks. Esimesel õhtul saame tuttavaks Baii perega, mis on ühe korowai perekonna kohta üllatavalt rohkearvuline. Siin elab kokku ligi 20 inimest. Tüüpiliselt on metsas omaette elava korowai perekond vähem kui kümneliikmeline. Selle tuumiku moodustab abielupaar, kellel üks-kaks last. Lapsi sünnib küll rohkem, kuid vähemalt pooled surevad juba beebieas. Tihti asuvad perekonna juures ka vanavanemad, kelle vanus kõige rohkem 50 aastat. Korowai peab olema heas füüsilises vormis kuni elu lõpuni. Pärast seda, kui ta haigusest või vanadusest nõdraks jäänud, ei pea ta enam vastu kuigi kaua.
Baii on meie teejuhi hinnangul ligi 40aastane. Oma vanust aastates ei tea 53korowaid kunagi, sest numbreid nad enamasti ei tunne ja kui natuke tunnevadki, pole numbritel nende elus sellist olulist tähtsust nagu meil. Tema pere tuumiku moodustavad viis venda, kellest igaühel omakorda pere. Küsimuse peale, kas nad tõesti mitte kunagi pole elus näinud valget inimest, vastab Baii täpsustuseks, et üks tema pere meestest on siiski kord metsas eemalt ühte valget meest näinud. Pere suhtumine kahte eesti rännumehesse on lapselikult usaldav ja aval. Samas ei tunne nad seal oldud päevade jooksul kordagi huvi selle vastu, milline on maa, kust me pärit oleme, ega ülepea meie elu, käitumise ja kommete vastu. Võib-olla puudub huvi seetõttu, et kogu nende maailm on kogu eluaja alati piirdunud vaid ümbruskonna metsadega. Aga võib-olla ei tihka nad meiega uudishimutseda lihtsalt seetõttu, et mõjume neile niisama võõrastavalt nagu tulnukad teiselt planeedilt.

Kivikirvest proovimas
Baii pere igapäevased esemed on valmistatud peamiselt puust, vahel ka luust või kivist. Noana kasutatakse bambuse tüvest lõigatud paarikümne sentimeetri pikkust puupindu, mis on nii terav, et sellega saab vabalt tükeldada saaklooma liha ja isegi kõõluseid läbi lõigata. Kui üks bambusenuga nüri, lõhestatakse kiiresti valmis uus. Meeste kirved on kivist peaga, mis niinega mähitud puust varre otsa. Korra näen ühe mehe käes ka raudkirvest. Igatahes igapäevases töös on kivikirves kindlalt eelistatud. Olin kunagi lugenud üht antropoloogilist uurimust, kus teadlased katsetasid oma käega puu langetamist kiviaegse kirvega. Nüüd kibelen katse järele, kus korowai näitaks, kui kiiresti tema puud langetada suudab. Valin ligi 40 sentimeetrise ümbermõõduga puutüve. Baii asub täpsete hoopidega töö kallale ning kella järgi kontrollides on tüvi nelja minutiga läbi raiutud! Soovin oma käega katset korrata. Raiumine läheb algul üllatavalt libedalt, kuid lõpus aina kohmakamalt, sest kitsast puusälku oli aina raskem tabada. Minu sügavaks meelehärmiks tuleb just enne puu läbiraiumist kivist kirvepea varre küljest lahti ja lendab mitme meetri kaugusele.
Ühelgi korral siinoldud päevade jooksul ei näe ma Baiid nii südamest naermas kui nüüd. Ta on naerust lausa kõveras ja laksab pihkudega vastu põlvi. Vist lõbustab teda avastus, et maailmas võib leiduda mees, kes ei mõista siiamaani kivikirvega raiuda, ehkki on juba õige vana.

Saagopirukas maitseb vürtsikalt
Ühel päeval võtame käsile toimingu, mis on korowaide jaoks peaaegu rituaalse tähendusega. Meid kutsutakse kaasa saagopalmi langetamisele. Kaks meest vibutavad kordamööda hoogsalt kivikirveid ja ergutavad üksteist meloodilise vilega. Tüse tüvi variseb maha vähem kui poole tunni jooksul. Töö läheb suhteliselt kiiresti seepärast, et läbi tuleb raiuda üksnes palmi koor. Tüve sisemus koosneb täielikult pehmest ja mahlakast säsist. Kui puu maas, asuvad tegutsema naised. Mitmekesi veidraid pikavarrelisi kivist peaga hakkimisriistu kasutades purustavad nad säsi peeneks pudiks. Tööd saadab naiste rütmiline ühislaul. Seejärel kantakse hake lähedalasuva oja juurde, asetatakse palmilehest renni ning uhutakse läbi rohke veega. Renni põhja koguneb ollus, mis näeb välja nagu roosakas tärklis. Kui seda näppudega mudin, krudiseb see samamoodi kui meie kartulijahu. Korowaide jaoks ongi tal ligikaudu kartulijahu tähendus. Kuivatatult valmistatakse sellest kõikvõimalikke küpsetisi ja muid toite. Saagojahu on korowaide kõige olulisem toidus ja peamine kalorite andja. Kuigi metsast otsitakse ka jahiloomi ja söödavaid putukaid ning jõest püütakse kalu ja teisi väikseid veeloomi, on saagojahu see, millest saab n.ö igapäevast leiba.
Sama päeva õhtul maitseme korowaide traditsioonilist pirukat. Saagotaigna sisse on keeratud ritsikaid ja muid priskemaid putukaid, tainas mähitud banaanilehe sisse ja lastud lõkketuhas valmis küpseda. Huvitaval kombel maitseb pirukas päris meeldivalt. Kuigi küpsetise maitsestamiseks pole kasutatud loodusesõberühtegi maitseainet, tundub maik huvitavalt vürtsikas. Erilise meki annavad ilmselt taignas muhenenud putukad.
Uurin Baiilt, kui kauaks ta perele täna valmistatud jahust jätkub. Baii arvab, et kaheks nädalaks. Arvutan omaette, et sellise koguse saagojahu valmistamiseks töötati pool päeva ja kasutati tüvest ära umbes kahemeetrine osa. Kui jahu lõppemas, tullakse ja võetakse järgmine kahemeetrine jupp. Ja kui kogu tüvi ära kasutatud, langetatakse salus järgmine saagopalm. Pole just väga kurnav leivajahu hankimise viis.

Ürgne saagorahva kultuur
Etnoloogid kinnitavad, et Lääne-Paapua metsarahvastele on saagojahu olnud peamiseks toiduaineks aastatuhandeid. Isegi saagojahu valmistamise viis oli aastatuhandete eest samasugune, nagu nägime meie nüüd Baii pere juures. Täpselt samamoodi ehitasid korowaid ka siis oma onne alati kusagile saagosalu lähistele. Kui üks saagosalu lõpuni tarbitud, jäeti sealne elamu maha ja ehitati uus kusagile järgmise salu lähistele. Nii rännati aina mööda džunglit, ühe saagotuka juurest teise juurde. Muide umbes 15 aasta pärast on seal, kus saagopalmid viimseni maha raiutud, sirgunud juba uued ligi kahekümne meetri kõrgused puud. Nüüd võis korowai pere endisesse paika tagasi pöörduda ja uut rännuringi alustada.
Saagopalmi kasvab Lääne-Paapua madaliku vihmametsades looduslikult ka praegu päris ohtralt. Seni kui säilivad sellised metsad ning keegi väljastpoolt ei tule korowaidele uusi kombeid õpetama, saab jätkuda ka põline eluviis. Koos järjepidevalt püsinud eluviisiga on saanud suurelt jaolt muutumatuna säilida 55korowaide vaimne kultuur koos eriliste uskumuste, kommete ja maailmakäsitlusega. Selle vaimse kultuuri eriline väärtus seisneb teiste maailma rahvaste kultuuridega võrreldes selles, et ta on nii ürgne, vähemalt kolme tuhande aasta vanune.

Kas olen nüüd targem?
Kui viimaks Lääne-Paapua džunglist välja oleme saanud, kuulen, et Mabuli ümbruse korowaide alasid ootavad ees suured muutused. Juba on kusagil alustatud maanteetrassi rajamist, mis peaks kulgema risti läbi nende metsade. Pole raske arvata, et autotee rajamine toob kaasa siinsete korowaide iseolemise lõpu. Järsk ja vahetu kokkupuude kaasaegse maailmaga sunnib neid kas taanduma kaugematesse metsasügavustesse või, mis märksa tõenäolisem, loobuma senisest eluviisist. Koos sellega on määratud hääbuma ka selle rahva ainulaadne kultuur.
Hiljem, olles juba ammu tagasi Eestis, olen tihti mõtisklenud selle üle, mida retk korowaide juurde mulle ülepea andis. Kindlasti on mul nüüd realistlikum pilt sealsest metsarahvast ja sellest, mismoodi säärane elulaad võiks sobida minusugusele loodusesõbrale. Füüsiliselt pani rännak kindlasti tõsiselt proovile. Pidin ajuti pingutama end viimse piirini ja ohtlikult riskima oma tervisega. Ühest küljest sain teada, et elamine korowai moodi paistab lähedalt vaadates isegi põnevam kui eemalt. Teisest küljest jõudsin arusaamale, et ise sellist elu kuigi pikalt taluda ei jaksaks. Selleks, et niimoodi elada, pead olema korowaiks sündinud.
Kindlasti ei sattunud ma sinna jõudes päris kiviaega, nagu olin unistanud. Kuid see ei olegi kõige tähtsam. Samuti nagu küsimus, kas Baii pere oli kunagi kokku puutunud valgete inimestega või ei. Isegi kui see pere oli säilitanud erakordse erakluse, oldi ometi üht-teist õpitud naaberperede kaudu ja sellevõrra ka muututud.
Ometi on tagantjärele kosutav mõelda, et tänapäevalgi saab maailmas alles olla loodusrahvaid, kes absoluutselt ei sõltu tsiviliseeritud maailmast. Korowaid, nagu küllap mõned muudki maakera rahvad, oskavad tänaseni kõik eluks hädavajaliku hankida metsast, mis neid ümbritseb. Nad on suutnud püsida tasakaalus iseenda ja ümbritseva loodusega aastatuhandeid ja suudaksid seda ka edaspidi, kui globaalne tsivilisatsiooni pealetung seda ei katkestaks.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet