6/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
EVALD SAAG: Eesti on üksainus nisutera

Väheste eestlaste auks istutatud teisele maale puu. Iisraelis kasvab puu Evald Saagile kui tema sõbrale Uku Masingule. Tänuks inimlikkuse eest sõja ajal. Ent ristiinimestel pole kombeks kiidelda oma heategudega, nii ka Evald Saagil, keda nimetatakse tihti shamaaniks, kuigi ta elanud kogu oma elu kirikuõpetajana. Tema õpilased on peaaegu kõik praegu Eestis tegutsevad kirkuõpetajad, paljud, kes nõukogude ajal käisid salakesi Usuteaduse Instituudis kuulamas tema loenguid Vanast Testamendist ja heebrea keelest. Novembris täitus Evald Saagil 90 aastat. Olgu see lühike intervjuu kummardus suurmehele, kes annab edasi Vaimu.

Millest siis alustada? Eks sünnipäeva puhul hakkavad sind piirama mitmedki ajakirjanikud.
Võõrast ma ei võta enam jutule, võõrast... tead, see on igav. Kõigepealt: millal sa sündisid... mispärast sa sündisid. Ja vastu ei saa hakata. Et kuidas oli sel sügisel, kui sündisid. Nüüd on muidugi see saungi, kus ma sündisin kadunud.

Sa sündisid saunas?
Saunas. Lõuna-Eestis sündisid lapsed kõik saunas. Saun oli ju püha koht.

Mis tähendab sulle püha?
No püha on näiteks selline paik, kus meil lubatakse ennast vabaks lasta. Ja saunas saab inimene, eestlane, ennast vabaks lasta.

Mis asjad sind praeguses maailmas rõõmustavad ja mis kurvastavad?
Midagi ei kurvasta. Kõik võib ju olla ainult rõõm. Minule. Kui ise midagi teha ei saa, midagi muuta ei saa, siis mis sa nurised.

Ikka nurisetakse ju.
Siis on juba mingi heaolu olemas. Näiteks kui me läheme külma vette, siis hakkavad kõik lõdisema, kastavad äkitselt sisse ja nii. Teevad tiiru ja tulevad värskena jälle välja. Kui vesi on hästi soe, siis hakatakse pritsima ja mürama sääl... ja soojaga upub rutem ära. Jahtud maha ja ei märka õigel ajal välja tulla. Ma tean, ma olen ujumistreener olnud.

Ütle, milline on sinu arvates hea õpetaja?
Hea õpetaja on see, kes midagi ei õpeta. Paradoks on selles, et õppida saab, aga õpetada on raske. Sellepärast räägitigi palju tähendamissõnades, et inimene võiks ise õppida. Valmis vastuseid me ei usu. Mida me harilikult vaatame, kui sõrmega näidatakse kuud?

Mis annab inimesele tähelepanemist, ümbritseva looduse märkamist?
No vaata näiteks vareseid. Mispärast üks vares käitub teisiti kui teine. Sest selle varese pesa on ligidal. Ja nii kõigega. See algab lihtsatest asjade nägemisest ja teadmisest. Ilma maailma ja oma kohta mõistmata on vaid üks ilma suunata rabelemine.

Kas seda saab õppida?
Keegi peab juhatama. Mind õpetas ema ja Uku ja ka Laidoner. Seda nägemist ei saa ise õppida, siis saad enne vanaks, kui midagi selgeks saab. Inimene ei näe seda, mida talle ei ole õpetatud. Alguses, kui laps käima õpib, tuleb teda toetada, pärast saab juba ise joosta. Näiteks olid Tallinnas mõne aasta eest reklaampildid bussipaviljonides, kus väike laps hoidis kinni täiskasvanu käest. No selline ühendus on ju nõrk. Lapse käsi läheb kergesti lahti ja ta kaob rahvamurdu. Kui isa või ema hoiab lapse käest, siis on see ühendus tugevam. Nii ka meie ja Jumalaga ja maaga, kes meid toidab. Oleme ju mõistuselt alles lapsed.

Mis oleks esmaoluline, mida tänaselgi päeval õpetada või juba nendele suurtele, isadele ja emadele taas meelde tuletada?
Lihtsalt tuleb õpetada seda, et ilma teistega nõu pidamata saad ka midagi uskuda, millegi eest seista. See on tõesti vajalik, et saaksid olla iseseisev. Esimene samm uskuma või usaldama hakkamisel ongi enese sisse vaatamine. Vaadata ennast, mitte teisi. Tänapäeval usaldavad inimesed liialt anonüümseid ajalehti ja telet ja reklaami.

Kas on võimalik üldistada ja öelda, mis on üldse inimese osa, tema ülesanne maa peal?
Inimene on loodute hulgas noorim, nii räägib piibel. Inimene tuli siia maailma siis, kui kõik oli juba valmis. Valmis meid toitma ja katma. Kõik vajalik oli juba olemas. Esimese Moosese raamatu alguses saab inimene ülesande aeda, Jumala aeda, meie planeeti hoida ja harida. Inimene tahtis aga rohkem, talle jäi sellest antust väheks. Ja hakkas sõdima loodusega.
Religioon peaks ju erisused tasandama, kõik vendadeks-õdedeks tegema. Et idealistlikult öeldes kaoks Orwelli mainitud loosung “kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad”.
Vaat see ongi, et varsti tekivad jälle need “võrdsemad”. Niisugust liikumist, religiooni ei ole veel, mis puudutab tervet inimkonda.

Kas see on üldse mõeldav?
No mõeldav ta on. Iga asi on mõeldav. Aga need, kes tahavad teiste kulul elada, nendel on alaline valve. Nad ehitavad enda ümber kõrged aiad, mis piiravad ju neid endid, mitte teisi. Kui keegi kasvab kapsapeast kõrgemale, siis niidetakse see ära. Selline kartmine, õigemini hirm tuleb nõrga usu pärast.

Noh, aga usk ei ole ju inimese enda soovida. Siiski suuremat usaldada saab. See tarkus on meile kõigile teada, selge vist siiski mitte.
Me oleme ju ugri-mugrid ja meile aitabki usaldusest, me ei oskagi eraldada usku ja usaldust. Nagu me ei oska eristada olevikku ja tulevikku. Seepärast on eestlasele ka Jeesuse kuulutus selgem.
Aga mure on selle pärast, et keda sa usaldad, kas too teine on ikka usaldust väärt. Tuleb järgi katsuda.
No Puhhi lugusid lugedes – ega me enne ei õpi tundma öökulli, kui sellel öökullil maja kokku ei kuku. Ega me enne aru ei saa, kui majakene, kus me oleme, kokku ei kuku... Kui elu on meid vastu seina surunud, siis näeme kuskilt prao vahelt valgust. Jah, sõbrad, uskuge, kõiges on võimalik näha neid valgusvihke.

See on küll lohutav ja samas ka kurb. Kuidas mõista, et praegu on meil antud armuaeg, see, mis võib ka lõppeda?
Armuaeg on aja pikendus. See on uus võimalus, võimalus alustada uuesti. Nagu uus hommik või nii.

Kuidas suhtud geneetika arengusse? Kas oleks ehk võimalik kloonida mõni Arvo Pärt lisaks?
No ei tea, kas ikka Pärti saab juurde teha, paremal juhul saab mõne pardi. Pärti ei saa teha, mõistust ja vaimu ei saa teha, prääksumist saab.

Inimesel peab olema aega ka püha kogeda. Räägi, kuidas vanasti jõule peeti. Kunagi sa rääkisid, kuidas saun pandi valmis.
...ja kadakapuust oli kõik, kapp oli ka kadakapuust...
Muidugi, jõuluaeg on pühaduse aeg. Ja ilma selleta ei saa. Eestlasele on selleks see olukord, mida tähistab müstiline sõna – loodus. Jeesusele on see müstiline sõna taevariik, jumalariik, roomlasele riik, keiser jne.

Miks eestlasele on loodus tähtis?
No mulle paistab nii. Kui sa mõistad, et sulle on antud see harimise ülesanne. Me ei saa loodust tundma, kui me ei tunne näiteks linnulaulu. Ja mitte hindamiseks. Aga kellele ei meeldi varest kuulata, see ei ole väärt kuulama ka ööbikut.

Kas inimesed ise jäävadki jaotatuks, nagu Masing ütleb, röövrüütliteks (kes on iseenda poolt ja teiste vastu) ja shamaanideks (kes hoiavad tasakaalu)? Ma küsin praegu jumalakartmatult – kui kaua veel me peame seda ajas kandma, kannatama?
No meil on see häda, me tahame nii, et me teeme lambaprae ja sööme lambaliha ja samal ajal niidame seda lammast, ja samal ajal peab see lammas tooma veel tallesid. Inimese ellujäämine on tarbimise piiramise küsimus. Lootust on vaja, keegi peab ikka selle lootuse iva üles otsima. Keegi peab olema see kukeke, kes tera leiab ja kutsub siis kanakesi. Eesti on ju üksainus nisutera. Otsige neid kukekesi, sõbrad.
Miks ei räägita praegu enesekasvatusest, sellest, millest kõik algab. Sellest räägiti peale teist suurt sõda. Enda nõudmisi on jälle kergem piirata, vendade suhtes. Ja vennaks on ju kõik elav. Me jutlustame, et eelmise sajandi suur roheline oli Albert Schweitzer. Ta nõudis aupaklikkust elu suhtes. Uku Masing õpetas rohkemgi, ta oli kaugeleulatuvam ja täpsem. Ta kuulutab vennastumist: inimesed on vennad, kivid on vennad, eriti muld. Tema nõudis vahetegemist maa ja mulla vahel. Seeme külva mulda, mitte maha. Malk viska maha. Üldiselt teatakse, et inimese hoolimatus elusa suhtes ohustab inimkonda. Ja lohakas suhtlemine elusaga viib inimkonna hukkumisele.

Mis raamatut näiteks on kõige kindlam soovitada inimesel lugeda?
Kõigepealt aabitsat. Ka seda, mis parajasti on moes, see aitab küll. Kui Ristikivi on moes, siis seda. Aga lamedat kirjandust ärge ikkagi lugege.

Aga mis seda moodi suunab?
Tont suunab põrgust... (naerab).
Seal ei ole mingit õiget suunamist, uskuge, sõbrad.
Olen olnud abielus Uku Masingu õega. Ta oli moedaam, ise õmbles riided. See teeb vaeseks, see moe tagaajamine. Moe hinnad on huligaansed. Olge isikupärased ilma moeta, olge iseseisvad.

Inimene peab olema ju tänulik kõige eest, mida ta kogeb. Tänulik aja eest, mida teised temaga jagavad, maa eest, kus on veel metsa ja rahu.
Seda esimeses järjekorras. Aga meie nagu taltsutame jumalat, paneme talle käe õlale – papi, sa oled juba vana, sa jääd hätta. Aga ta ei ole vana, mõiste jumal juurde kuulub igavene noorus. Me ei leia kuskil jumalate surnuaeda. Võime otsida läbi kõik pilvetagused, kõik taevad. Meiegi meel olgu seetõttu alati noor.

Aitüma Sulle.
Aitüma sulle.




Kaupo Padar
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet