4/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artklid
Elu kaladeta tiigis

Vanasti ei lastud väikestesse veekogudesse kala, sest teati, et kala rikub selge lombivee. Lisaks käitub ta tiigis nagu hunt lambaaias, sööb ära kogu elustiku.

Eestimaal, eriti Lõuna-Eestis ringi rännates hakkavad lisaks võimsatele põlispuudele vanade talude juures silma ka väikesed veekogud – tiigid ja lombid. Neid väikeveekogusid on siinkandis rajatud juba sajandeid, nii loomade jootmiseks, lina leotamiseks, sauna- ja pesuvee võtmiseks kui põllu- ja aiamaa kastmiseks. Tiikidel ja lompidel oli igapäevaelus oma koht ja otstarve ning seetõttu hoiti neid kinni kasvamast ja mudastumast. Lisaks inimesele said väikestest veesilmadest kasu ka mitmed veega seotud loomad – konnad ja vesilikud, kiilid, vesimardikad, ujurid ja paljud teised.

Aegade jooksul on väikeveekogud oma otstarbe kaotanud. Neid on kinni aetud ja kuivendatud, kalatiikideks ümber kujundatud või prahipaikadeks muudetud. Praegusel ajal meenutavad maastikupildis vanu lombikohti sageli vaid suured pajupuhmad või madalad lohud. Kuigi inimene saab tänapäeval oma tarbevee kaevust ning lina leotamiseks pole lompe enam vaja, on väikeveekogude maastikupildist kadumine ja nende kalatiikideks ümberkujundamine mõjunud väga rängalt mitmetele puhtaveelistest ja kalavabadest väikeveekogudest sõltuvatele liikidele. Nii on mudakonna ja harivesiliku arvukus langenud sajanditagusega võrreldes kümneid kordi ning meie loodusest on sootuks kadumas rohe-kärnkonn.

Mis väikeveekogud nii eriliseks muudab?
Väikeveekogud on seisuveega mageveekogud. Tänu suhteliselt madalale veetasemele tungib päikesekiirgus väikeveekogude põhjani ning vesi soojeneb kiiresti, luues soodsad elutingimused paljudele taime- ja loomaliikidele. Veetaimed toodavad hapnikku ja pakuvad arvukatele mageveeelanikele, kellest osa veedab väikeveekogus kogu oma elu, teised üksnes mõne eluetapi.
Sellistes väikestes veekogudes võivad tingimused muutuda kiiresti ja suures ulatuses. Veetaseme ja hapnikusisalduse kõikumine, ajautine kuivamine ja läbikülmumine on tavapärased nähtused, mistõttu ei elutse väikeveekogudes ka kalu.Just kalade puudumine muudab tiigid paljudele teistele liikudele soodsaks elupaigaks. Väikeveekogude elustik on ääretult mitmekesine ja liigirikas ning neis leidub haruldasi liike rohkme kui näiteks jõgedes ja järvedes.

Väikeveekogude elu kardab kalu, reostus ja kinnikasvamist.
Kõige suuremateks ohtudes väikeveekogudele ja nende elustikule on veekogu kaladega asustamine, kinnikasvamine, pinnasega täitmine ing reostumine. Kui tiik on oma otstarbe kaotanud ning selle ümbrust enam ei hooldata, hakkab ta kiiresti kinni kasvama, võsastuma ning kaob ajapikku maastikust täielikult. Väikesed veekogud, mis asuvad põllumaa servas või majade läheduses, tunduvad inimestele kasutuna ning täidetakse sageli pinnase või kividega või koguni muudetakse prahivpaigaks. Tiikidesse visatud praht ning sinna juhitud olmevesi mürgitavad tiigi vee. Iga selline veesilm on aga oluline paljunemiskot mitmetele selgrootutele ja kahepaiksetele, sealhulgas ka haruldastele liikidele.

Miks kalad tiiki ei sobi?
Inimestele tundub, et kui on tiik, siis peaksid seal elama ka kalad. Ometi ei kuulu kala sugugi väikeveekogu elustiku hulka. Kalad lihtsalt ei suuda taluda väikeveekogudele omas hapnikupuudust, mistõttu surevad nad kas palaval suvel või talvel, veekogu läbikülmumisel. Seetõttu jäävadki lõpuks tiikidesse elama need kõige visamad - kogred.
Nagu eelpool öedlud, on kala ka väiketiigi elustikule ohtlik - ta sööb ära teised, kuid teda ei söö keegi. Kalad toituvad nii veekogus leiduvatest selgrootutest (näiteks vesimardigatest, kiilivastsetest) kui ka kahepaiksete kudust ja kullestest. Headel aastatel paljunevad kalad jõudsalt ning võivad nälja korral toituda ka oma maimudest. Peale hariliku kärnkonna kulleste, kes on mürgised, ei saa kaladega tiikides areneda ühegi teise kahepaikse järglaskond. Lisaks hakkab kaladega veekogudes vesi peagi sogaseks muutuma. Ühelt poolt on selle põhjuseks muda, mida kalad toitu otsides veepõhjast üles songivad, teiselt poolt söövad kalad ära veekogus elava vetikatoidulise zooplanktoni (vesikirbud ja muud väga väikesed loomad), mistõttu vetikad hakkavad vohama ning vesi muutub vetikatest roheliseks ning läbipaistmatuks. Peale selle ei lase kalad pideva põhjas sonkimise ja toitumise tõttu veekogusse liigirikast veetaimestikku kujuneda, mis omastaks suure osa vees olevatest toitainetest ning sellega pidurdaks planktonvetikate vohamist.
Sageli ei mõtle me oma igapäevaseid toimetusi tehes, et mõjutame sellega paljusid elusolendeid, luues neile sobivaid elutingimusi või hävitades neid. Tegelikult saab iga tiigiomanik aidata kaasa sellele, et saunatiik või väike veesilm koduaias pakuks rõõmu nii talle endale, aga oleks ka väärtuslik elupaik veest sõltuvatele liikidele.



Riinu Rannap
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet