Viimase paarikümne aasta jooksul oleme muutunud vabatahtlikult sunniviisiliselt plastisõltlasteks. Ei
möödu praktiliselt ühtegi poeskäiku, kui ei tooda koju
plastpakendeid – kilekotte, plastkarpe ja -topse, toidukilet ja tetrapakke. Olen üritanud korduvalt loobuda plastist oma elus, ent tulutult.

Keskkonnaministeeriumi andmetel tekib Eestis aastas elaniku kohta umbes 425 kg ehk viis 800-liitrist konteineritäit olmejäätmeid, millest 25–30% kogumassist ja mahuliselt isegi kuni 60% moodustavad pakendijäätmed. Plasti pakendatakse üle 50% Euroopa kaupadest. Meie prügikastid on täis ühekordseks kasutamiseks mõeldud pakendeid ja ehkki osa sellest läheb ümbertöötlemisse, on igapäevaselt tekkiv üldprügisse minev pakendihulk siiski murettekitavalt suur.

Soome dokfilmi „Katastroofiretseptid” eeskujul olen korduvalt püüdnud üle minna „plastivabale dieedile”, kuid nagu sõna „korduvalt” reedab, siis edutult. Filmis läheb reþissöör enda perega aastaks naftavabale dieedile, mis tähendab muuhulgas ka seda, et nad ei osta aasta jooksul midagi, mis on pakendatud plastpakendisse. Eksperimendi mõttes olen proovinud paar nädalat sama põhimõtte järgi juhinduda, kuid juba esimese nädala jooksul on tulnud sisse libastumisi ja ma olen kuulutanud enda jaoks plastivaba elu võimatuks. Küll aga olen endale võtnud realistikuma eesmärgi – vältida igasuguseid kilekotte – nii suuri kandekotte, kui ka väikseid puu- ja juurviljade pakkimiseks mõeldud väikseid kotte. Tihtipeale nõuab see ülimat valvsust, sest kassapidaja pakendamisvalmis näpud kipuvad olema kiiremad kui minu vuristatud „Kilekotti-pole-vaja”.

Väikesed kilekotid Eestis tähelepanu alt väljas
Kui kilekottide kasutamise vähendamisele suunatud kampaaniates on tähelepanu all kandekotid, mida on soovitatud riide- või paberkottidega asendada, siis väikestele tasuta jagatavatele kilekottidele pole alternatiivi veel leitud ja nende rohkele kasutamisele ei ole suurt osutatud. Isegi kui poodi minnes on alati riidest kandekott kaasas, läheb sinna sisse ikkagi mõni väike kilekott. Selveri avalike suhete juht Annika Vilu sõnul kulub väikseid kilekotte marketites tõesti palju, sõltuvalt poe suurusest ja hooajast 3000–10 000 tükki päevas, see võib tähendada ühe poe kohta koguni paar sadatuha t . Ainuüksi Selveri ketil on Eestis 35 kauplust. Samas teatab Vilu, et võrreldes mullu sama perioodiga on sellel aastal kilest kandekottide müük vähenenud 10 protsenti ning samal ajal kasvanud riidest kottide müük. „Seega võib tõdeda, et inimesed on muutunud keskkonnateadlikumaks ja ilmselt ka säästlikumaks, sest riidest kotti saab kasutada tunduvalt kauem,” sõnab Vilu. Kuigi ise ostlemas käies ei ole ma ühtegi inimest lahtisi puuvilju-juurvilju võrku panemas näinud, ütleb Vilu, et mingeid takistusi Selveri poodnikud selles ei tee.

Kilekotivaba linna nakatav eeskuju
Hoolimata mitmetest edukatest keskkonnateadlikkuse tõstmise kampaaniatest tundub siiski idee päris kilekotivabast Lääne-Euroopa linnast utoopia. Ent Lõuna-Inglismaa väikeses 1600 elanikuga linnakeses Modbury’s on seda suudetud. Algatus tuli sealselt ajakirjanikult Rebecca Hoskingilt, kes Hawaiil fi lmimas käies nägi oma silmaga pealt kilekotti söönud loomi piineldes suremas. See vaatepilt vapustas teda sedavõrd, et ta tahtis midagi reaalselt maailmaparandamiseks ära teha. Ta käis oma kogukonnas kilekottide pahupoolest rääkimas, näitas oma fi lmi, veenis kohalikke kaupmehi loobuma kilekottide jagamisest. Algne idee nägi ette linnas kuueks kuuks kilekotikeelu kehtestamist, ent elanikud harjusid sellise elukorraldusega sedavõrd ära, et otsustati jätkata ja 2007. aastal Modbury Euroopa esimeseks kilekotivabaks linnaks kuulutada. Naftapõhiste kottide asemel kasutatakse riidest kotte ja maisitärklisest kilekotte. Sellest ettevõtmisest innustusid paljud britid ning seitse Suurbritannia juhtivat poeketti ajavad nüüd läbi poole väiksema kilekotihulgaga kui paar aastat tagasi – iga kuu kasutatakse nüüd nende poekettide peale kokku 346 miljonit kilekotti vähem!

Biolagunev kilekott vajab eraldi prügikasti
Kui peaaegu kogu selle kokkuhoitud naftapõhise kile asemel kasutatakse maisitärklisest biolagunevaid kilekotte, siis on platsis jälle uus häda – kuidas eristada biolagunevat kilekotti tavalisest, et see kogemata koos plastjäätmetega ühte konteinerisse ei satuks. Kui biolagunev kott satub tavalise plastprügi hulka, läheb kogu konteineritäie jäätmete ümbertöötlemine luhta. Samuti raisatakse ka bioplasti tegemiseks ressursse. „Mida vähem erinevaid plastiliike kasutatakse, seda parem, ja seda rohkem on võimalik plasti ümber töödelda,” ütleb Andres Siplane, Eesti Pakendiringluse teenindusjuht, ja lisab, et prügi sorteerivatel inimestel on raske erinevaid kilekotimaterjale eristada. „Biolagunevate kilekottide kasutamisel pole üldiselt erilist mõtet, sest tootmine pole keskkonnasõbralik,” kinnitab Siplane. Ent ta tõdeb siiski, et Modbury’s toimuv on siiski pigem positiivne, kasvõi juba seetõttu, et aitab probleemile tähelepanu tõmmata.

Mitte ainult prügiprobleem
Kuid prügi ei koosne ainult kilekottidest. Salatikarbid, ðampoonipudelid, piimapakid, veepudelid, kuivainepakid, lamineeritud papp – seda loetelu võiks veel pikalt jätkata – on kõik enamasti plastist tehtud. Me sorteerime küll pakendijäätmeid eraldi, ent ometigi kõike ei ole võimalik või pole otstarbekas ümber töödelda ja kui töödeldaksegi, siis tavaliselt mitte samaks esemeks. Näiteks PETpudelid jahvatatakse helvesteks ning neist tehakse tekstiile. Plasti taaskasutamise muudab ühelt poolt keeruliseks asjaolu, et plasti on olemas mitut sorti ning kõike ühte patta panna ei saa, ning teisest küljest tõsiasi, et majanduslikult mõttekas on vaid paari plastiliiki ümber töödelda. Taaskasutatud plasti loodusesõberkvaliteet aga langeb iga ümbertöötluskorraga ja materjali elutsükkel on seega üsna lühike.
Kahjuks ei jõua kogu prügi üldse sorteerimisjaama ja jääb risustama loodust. Aafrikas Rwandas on just sel põhjusel õhukesed kilekotid keelatud. Enne uut seadust viidi riigis 2004. aastal läbi ka omalaadne Teeme Ära kampaania, inimesed võtsid end töölt vabaks ja läksid vedelevat prügi kokku korjama. Riigis kehtestatud kilekotikeeld on nii karm, et läbi otsitakse isegi riiki sisenevad turistid ning konfiskeeritakse neilt kaasasolevad kilekotid ning politsei peab kilekotte kandvaid inimesi tänaval kinni, kirjutati BBC News’is.
Ent plastiga seotud probleemid ei piirdu ainult jäätmetega. Viimasel ajal on üha rohkem hakatud tähelepanu pöörama ka plastpakenditest toitu imbuvatele kemikaalidele. Üks sellistest kemikaalidest on bisfenool A, mida kasutatakse polükarbonaadist pudelite ja topside valmistamisel, need on näiteks korduvkasutatavad tugevast plastist matkapudelid ning lutipudelid. BPA matkib organismis östrogeenide toimet ning häirib hormonaalsüsteemi. Seda kemikaali seostatakse mitmete tervisehädadega – diabeedi, südamehaiguste, rinnavähi, viljatuse, varajase menstruatsiooni ja ülekaaluga. Bisfenool A ja teised püsivad orgaanilised saasteained lähevad läbi platsenta ja jõuavad ka rinnapiima. Esimese riigina kuulutas selle kemikaali ohtlikuks Kanada ning keelustas mullu selle kasutamise lutipudelites. Käesoleva aasta märtsist järgis Kanada eeskuju ka Euroopa liit. „EFSA on jõudnud järeldusele, et imikud vanuses 3–6 kuud, kelle toitmiseks kasutatakse polükarbonaadist lutipudeleid, puutuvad BPAga kokku kõige rohkem, olgugi et alla lubatud päevase koguse. Võimalikud toksilised toimed võivad avaldada suuremat mõju organismile ja tekitada häireid (eelkõige endokrinoloogia ja reproduktiivsuse valdkonnas ning mõju immuunsussüsteemile ja närvisüsteemi arengule),” vahendas Euroopa toiduohutusameti seisukohti terviseameti kemikaaliohutuse osakonna kemikaali ja tooteohutuse büroo juhataja Marina Karro.

Vanad PETpudelid samuti ohtlikud
Tavalised karastusjoogi- ja veepudelid on tehtud teist tüüpi plastist (PET) ning need bisfenool A-d ei sisalda, neid pakendeid peetakse ohutuks. Kuid saksa geokeemiaprofessor William Shotyk Heidelbergi ülikoolist on avaldanud kaks uurimust, mis näitavad, et PETpudelitest lekib aja jooksul välja raskemetall antimoni, mille kõik ühendid on mürgised. Toatemperatuuril seistes tõusis poest ostetud pudelivees antimoni tase kuue kuu jooksul 19–90%, sõltuvalt tootjast. Ka puhtas looduslikus vees võib olla väga väikeses koguses antimoni, kuid pudelivees on seda sadu, vahel ka tuhandeid kordi enam. Shotyk möönab, et see ei tähenda veel otsest terviseriski, sest antimoni peetakse nendes kogustes väga vähe toksiliseks. Ent mõtlemisainet siiski on, kommenteerib professor oma uurimistulemusi.

Kõige ohutum pakend
Viimastel kümnenditel on plast klaasi osakaalu pakenditurul jõuliselt vähendanud. Klaasi peamiseks miinuseks on selle raskus, mis omakorda kergitab toodete transpordihinda. Kui valida klaasi või plasti pakendatud toidu vahel, on esimene kindlasti parem valik, sest klaasist ei eraldu kahjulikke aineid. Erinevalt plastist on klaasi võimalik ümber töödelda lõpmata arv kordi, ilma et kvaliteet kannataks. Ehkki klaastaara peaks korduvkasutusel vastu 40–50 korda, kasutatakse meil tänapäeval klaaspurke ühekordse pakendina. Pakendikonteinerisse visatud purgid rändavad Järvakandi klaasivabrikusse, kus neist saavad uued purgid. Salvestist põhjendatakse sellise süsteemi vajalikkust kvaliteedi tagamisega – nii on kindel, et purgid on täiesti puhtad, neis ei ole mõrasid ja pole ohtu, et toit saastuks. Seda, kas uue taara tootmine on pesemisest odavam või keskkonnahoiu aspektist mõttekam, Salvestist öelda ei osatud. Kui vaadelda uute klaaspurkide hindu poeletil, on igal juhul soodsam osta purgisuppi kui uut taarat.