„Kas teil pääsukesi tänavu on?” küsib ornitoloog Mati Kose, kui astub sisse Häädemeeste valla koduhoovidesse
ja lautadesse. Ta käib loendades läbi täpselt sama kümne ruutkilomeetri suuruse ala, mis kümme aastat tagasi.

Uskumatu roostik on selle ajaga kasvanud,” vaatleb Mati. Rahvuslinnu loendus algab äärmiselt mittepatriootlikult: osalt mahajäetud lautade juures. Kahest hoonest üks on talviti kasutuses, praegu on asukad rannaniidul. Sellesse sisenedes jäävad silma põrandakihis kasvavad kontrastselt lumivalged seened, kõrva aga vaikus.

Mati ronib redeliga kolistades üle roostes piirete. Teele jäävad tühjad pesad. „Vanasti mu suved nii möödusidki, et käsin redeliga mööda lautu. Koguni tõstukiga olen loendanud.” Kaasas on binokkel, kaart, ankeedimapp, nagu ikka. 10 aastat hiljem on lisandunud GPS ja värskelt Suurbritanniast tellitud torukaamera, vist ainus omalaadne siinmail. Piltlikult öeldes koosneb see painduva juhtme otsas olevast lambikesega „silmast” ja justkui akudrelli käepidemest, mille küljes ekraan. Nii saab pessa tasahilju sisse piiluda ja seal olevat ka jäädvustada. „Eks seda, kas pesas on keegi, saab aru juba ka väljaheidete järgi, suuremad pojad on silmaga näha.”
Lauda taganurgas Mati elavneb: „Binokliga vaatasin, 5 suitsupääsukese poega on pesas. Parajad kopsakad, neile hakkavad vanalinnud juba näljutamiskuure tegema.” Nälg ajab pesast väljalendu proovima, uudishimu ka. „Nukker, kui ainult üks pesa oleks suure lauda kohta.” Aga on. „Vanasti oli 15 kanti.”
Kaksanud laudakõrvasel rammusal pinnal kasvavatest vaarikatest mõned päiksesoojad marjad, ragistab Mati edasi räästa alla. Ei ühtki räästapääsukest. „Kui siin oli veel ka suur heinaküün alles, võis neid olla ligi 100 pesa, andis lugeda.” Mati käib vaatamas juba varasemast teada toru, mis on aastaid olnud must-lepalinnu pesakoht ja on seda tänavugi – katsetab esmakordselt kaameraga toruluure aparaati hoopis seal.

Varblased pääsupesas
Tühjaks jäänud lauda ukseava on juba kergelt varisenud. Pesi märkab kohe, kuid mitmesse on varblane elamise sisse seadnud, mõned on tühjad. Siis leiab Mati pesa, kust pojad on välja lennanud – suled veel sees. „Kolmandik kuni pooled teevad samal aastal uue pesa. Siia oleks hea pääsukeste hääli lindistama tulla,” jälgib ta järsku tühjadest akna ja ukseavadest sisse lendavaid suitsupääsukesi.
Mahajäetud lüpsjate ruumid on nagu ikka natuke filmilikud – irvakil garderoobiuksed, tahvel lehmapiltidega ajakirjaväljalõigetega, vana ravimikapp.

Pesad asuvad nende tagumistes soppides. Mati otsib redelile toetuskohta pikkade pudeliharjade kollektsiooni vahel. „Üks suitsupääsukese muna!”
Loomade ossa tagasi pöördunult leiab ta pääsupesa hõivanud lepalinnu ja heinarullide otsast kostub peatselt elevil hääl: „Näe üllatust, käblik.”
Otsides ja ronides on kulunud üle kolme tunni. Siin laudas: 1 muna, 1 pesa 4 pojaga, 1 pesaehitus pooleli. Kõik.
Viimase, otse ukse juures asuva pesa küljest avastab Mati sildikese numbriga kuus. „See on ju minu pandud, eelmisest korrast, enam kui kümme aastat tagasi. Ime küll, et see alles on, nostalgiline üllatus.” Pesa on tühi.
„Kaob loomapidamine, jääb ka pääsukesi vähemaks. Tühja suurlauta on küll kergem sisse pääseda, kuid putukaid raskem hankida. Paljudes majapidamistes pannakse aga jälle renoveerimistööde käigus või suvilaks muutes varasemad pesitsuskohad kinni.”

Rahvuslind südames
Järgmine on Oja talu. Mõnusasti vabaõhuõhtusöögilauas istuv pererahvas räägib, et pääsukesed olid sel aastal väga vara kohal. „Teine pesakond on meie pääsukestel juba kindlasti.” Siin on väike loomapidamine, lambad ja hobune. Nii on laudas ka 5 pesa, seda on peremehe sõnul isegi rohkem kui varasematel aastatel.
Räästapääsukesi kõrvalhoonete juures aga pole. „Nende saatus paistab tume, lausa SOS olukord.” Parema manööverdamisvõimega, kiirem ja osavam suitsupääsuke saab paremini hakkama ka siis, kui putukaid on napimalt.
„Koduloomi peetakse vähem kui kümme aastat tagasi. Merelähedased majapidamised muutuvad suvekodudeks. Samas kõik ei ole nii must-valge: on kodusid, kus varem nad olid, ka tingimused on samad ja sugugi mitte halvad, kuid räästapääsukesi lihtsalt pole. Omad probleemid on ka talvitumisaladel.”
Järgnevad kaks pääsudeta majapidamist, ühes polnud neid ka varem. Teise peremehe hääletoonis on aga tänavu pesitsemata jäänutest puudust tundmist, mullu veel ju olid.
Mati koduõuedes käimist saates jääb kõrva, et kui pääsukesed on, siis seletatakse, kuhu nad küll pesa soovivad teha. Aga kui neid ei pesitse, oleks suveelust justkui midagi puudu. Pääsukestest on pea igal leibkonnal midagi rääkida. Kui neid pole praeguse elamise hoovi peal, meenutatakse eelmisi kodusid.
Osad pered mäletavad, kuidas Mati kümne aastat tagasi nende õuel loendamas käis, eks omakandi meest tuntakse muidu ka. Näidatakse, mida on pääsukestega sõbralikult koos elamiseks tehtud. Kes on avatud katusealuse taladele kile peale tõmmanud, et väljaheited puutöökotta ei jõuaks, kes lauajupi samal ees- märgil pesa alla kinnitanud. Ühes kodus toestati nõnda ka räästaalust pesa.
Paljud kõnelesid, et nii kui pääsukesed pesitsemise lõpetavad, panevad nad uksed kõrvalhoonetel jälle kinni. „Üldiselt püüavad inimesed pääsukeste vastu lahked olla, vähemalt nendel uurimiskilomeetritel. Seda meelega uste avatuna hoidmise juttu kohtab väga tihti.”
Lisaks loendamisele korjab Mati ühel õuel külas olevalt teatraalilt ka pääsukese anekdoodi. Kaks pääsukest lendavad madalalt ja ajavad juttu. Üks küsib teiselt: „Miks inimesed meid vaatavad?” Teine vastab: „Kui inimesed vaatavad üles, tähendab, et hakkab vist vihma sadama.”

Talu, kus pääsukestel on hea
Perametsa talus käib hoogne vihmaeelne heina varjule panek. „Pääsukesi on ikka,” juhatab meespere lauda alla.
Kahe sea pea kohal tiirutavad pääsukesed, lenneldes avatud ustest sisse-välja. „Siin on küll neil mõnus,” teatab Mati ja ronib sigade juurde. „Palju putukaid ja põllud ümber.” Nagu kiuste on pääsud pesad teinud torude külge sigade sulu tagaosas. Kaks lennuvõimelist noorukit teeb lennupausi samas lahtise juhtmejupi peal.

Suitsupääsukese pesa.
Kaks notsut on esiti külalisest veidi ehmunud, peatselt inspireerib uus seltsiline neid aga vallatushooks, mille käigus nende roosa nahavärv asendub pruunika jumega. „Vanasti oli see argipäev, nüüd pidupäev,” ütleb Mati pärast kummikuid ja redelit pestes.
Talumajapidamise eluhoone katuseserva all on kaks räästapääsukese pesa. Esimesed loenduse esimesel päeval. „Nii pudedad paistavad, ma parem ei puutu.”