6/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Ida - Aafrika savannides näeb kiskjate jahti

Minu esimene öö Masai Mara Rahvuslikus Reservaadis olevas telklaagris oli kõige meeldejäävam. Õhtul kella kümne paiku seisatati elektrigeneraatori mootor, kõik läks kottpimedaks. Proovisin oma telgis magama jääda, kuid hääled, mida tekitas öine savann, hoidsid meeli erksana. Aeg-ajalt jooksid ahvid üle telgikatuse, millele järgnes paavianide kisa. Äkki kostus päris laagri lähedusest lõvi möirgamist, millele vastasid kusagil kaugemal viibivad liigikaaslased. Jaht oli alanud. Mul tuli tükk aega iseendaga võidelda, enne kui Unemati liivakotiga saabus.

Hommikustel ja pärastlõunastel väljasõitudel savanni olid lõvid esimeste seas, keda Masai Maral nägime. Tavaliselt lesisid nad laisalt mõne akaatsiapuu või põõsa all ning tegelesid magamisega. Aegajalt tõusis mõni korraks kõhuli, haigutas ning lasi end uuesti külili. Hommikuse ja pärastlõunase puhkamise vahe oli vaid selles, et hommikuti tegeldi peamiselt karvastiku eest hoolitsemisega; lakuti nii ennast kui naabrit. Sellisel teineteise puhastamisel on rohkem sotsiaalne, kui hügieeniline tähtsus. Nii uuendatakse ja kinnitatakse praidisiseseid suhteid.
Ükski auto, mis lõviperekonnale lähenes ning nende läheduses peatus, ei pakkunud neile mingisugust huvi. Nagu kohalikud mulle seletasid, on autod lõvide jaoks nagu teised loomad, kes ei ole ohtlikud ning ei kõlba süüa. Sellest ka siis selline ükskõiksus.

Mida suurem lakk, seda tähtsam lõvi. Lõvid, kelle pärast paljud Masai Mara Rahvuslikku Reservaati külastavad, on Aafrika kiskjate toiduahela tipus. Lõvide edukus sõltub eelkõige praidi suurusest ning tervislikust seisundist: mida suurem see on, seda edukamad on ka nende jahilkäigud. Praidi ehk omavahel sugulussidemetes olevasse karja võib kuuluda 2 kuni 40 lõvi, kellest suurem osa on täiskasvanud emased ning noored lõvihakatised. Kõike seda juhib tavaliselt üks tiheda lakaga tugev isalõvi, mõnikord võib ka juhtuda, et kaks venda tegelevad praidi juhtimisega. Isalõvi lakal on positsiooni kindlustamisel suur osa. Mida tihedam ja tumedam see on, seda tõsisemalt võtavad teda emased ja ka konkurendid, kes aeg-ajalt juhtisast proovile panevad. Juhtisase roll tagab ka ainuõiguse paaritumiseks, ükski teine praidi liige ei tohi sellise olulise toiminguga tegeleda. Kui juhtubki, et mõni emalõvi on tiineks jäänud teisest isasest, kes ei ole praidi juht, või mis veelgi hullem, selle liige, siis tapab juhtisane kiirelt “abieluväliselt” sündinud pojad. Noorukieas isased, kes hakkavad juhtisasele juba konkurentsi pakkuma, aetakse minema. Need hüljatud noored elavad paarkolm aastat nomaadina. Täiskasvanuks saades hakkavad nad teiste praidide isalõvidega juhtimisõiguse eest võitlema või siis meelitavad mõned emased endaga kaasa, pannes aluse uue praidi loomisele.
Lõvid söövad kõike, kellest jõud üle käib. Nende jõud käib aga kõigist savannielanikest üle, nii et menüü koosneb kilpkonnadest kuni elevantide ja kaelkirjakuteni. Tõsi, täiskasvanud elevanti nii lihtsalt ei murra, sest karjas elavad elevandid on kui üks liikuv kindlus, mille rünnakud lõpevad tavaliselt ründajate suurte kaotustega. Kui aga mõni põdur või noor elevant karjast eraldub, siis ei jäta savannikuningad juhust kasutamata. Peamiselt jahitakse selliseid saakloomi, kellest lapsepõlves toituti. Mistõttu erinevate praidide saakloomaeelistused võivad olla erinevad. Jahti peavad emasloomad, juhtisasele jääb söömisemõnu ja eesõigus esimesena saaki proovida. Kuivaperioodil jahivad lõvid peamiselt öösel, palava päeva veedavad nad kusagil puu varjus lesides. Vihmaperioodil, kui savann kihab rohusööjatest, toimub jaht nii päeval kui öösel, sest sellist toiduküllust tuleb vaid kord aastas ette.

Leopard on lõvide järel teine tugev kiskja. Üheks põhjuseks, miks ma viis päeva Masai Mara Rahvuslikus Reservaadis veetsin, oli näha ja pildistada leopardi, kes erinevalt lõvidest armastab elada ja jahti pidada erakuna. Selleks, et lõvid ja hüäänid leopardilt saaki ära ei võtaks, tirivad need selle mõne kõrgema puu oksale, kus väljateenitud kehakinnitust on kõige rahulikum nautida. Vaatamata pingutustele, ei õnnestunud mul leopardi näha. Tegelikult ütles ka minuga kaasas olnud giid/autojuht, et ta ei saa pead anda, kas meil õnnestub leopardi näha, sest neid ilusaid kaslasi on palju just naha pärast kütitud, mistõttu on nad Masai Maral muutunud üpris haruldaseks. Teiseks on leopardid väga varjatud eluviisiga, veetes enamuse päevast mõne kõrge vorstipuu okste vahel magades. Ainult öö saabudes ronivad nad oma peidukohast välja, et impalasid või gaselle jahtida.
Mis puutub salaküttidesse, siis on relvastatud pargivahtidel õigus neid kohapeal maha lasta, sest salaküttide relvade läbi on ka palju pargivahte surma saanud. Nagu minu giid ütles: ”See ei ole nali, see on sõda.”

Emahüään võitleb end isaseks. Udusel varahommikul klähviv hüäänikari andis avalöögi meie viimasele hommikusele väljasõidule Masai Maral. Ilmselt olid lõvid neid mõne öösel murtud loomajäänuste juurest minema ajanud. Hüääne oli kokku viis; mitte just palju lõvidega võitlemiseks. Tavaliselt nad endale liiga teha ei laseks, sest mis juba nende valduses, seda kaitstakse peaaegu elu hinnaga. Vähemuses olles püütakse hirmutajat kõva häält tehes eemale peletada, kuid sageli ei ole see eriti mõjus. Lõvide ja gepardite tagant varastamine või, arvuliselt ülekaalus olles, saagi ülevõtmine, on nende peamine elatusallikas. Mõnikord on aga vaja ka ise jahti pidada. Selleks, et karja toita, võetakse ette mõni suurem saakloom, sebra või gnuu näiteks. Hüäänikarja juhib emasloom, kes on kõige tugevam ja paremini toidetud karja liige. Hüäänide emasloomade kehades produtseeritakse hormoone, mis teevad nad sama agressiivseks, kui isasloomad. Enamgi veel, selline hormoonide möll emastel võib põhjustada isegi peenise arenemist. Kui lõvidel valib isane, kellega paarituda, siis hüäänidel on olukord vastupidine, siin on “naistel” öelda viimane sõna.
Väiksematest kaslastest on gepardid kohanenud jahiga päevasel ajal, siis kui suuremad kiskjad puhkavad. Kahjuks ei õnnestunud mul näha jahtivat gepardit, kuid ilmselt oli probleem saakloomade vähesuses; kuivaperioodil on väiksemad rohusööjad, nagu impalad, Thompsoni gasellid või kääbusantiloobid, eriti ettevaatlikud. Gepardid Gepardid tegelesid peamiselt rohus pikutamisega. Paaril korral nägime emaslooma koos poegadega. Kuigi nad olid näiliselt rahulikud, võis põhjalikumal vaatlusel märgata, kuidas emagepard neid ümbritsevatel autodel silma peal hoidis. Suur huvi nende graatsiliste kasside vastu on nad viinud olukorrani, et emasloom peab pidevalt valvama oma kutsikaid, keda tavaliselt ümbritseb kümmekond safarituristide autot. See aga muudab jahipidamise järjest raskemaks.

Gepardil on söömisega kiire. Kui gepard on oma kiire spurdiga mõne impala või gaselli maha murdnud, peab ta vahepeal paar minutit puhkama, sest tema lihaskond ei ole arenenud pikemaajaliseks tööks. Piisab vaid paarikümnest sekundisest spurdist, kui gepardi lihasrakkudesse koguneb suurel hulgal piimhapet, mis pärsib lihaste tööd. Hingeldamisega puhkuse ajal tungib organismi piisavalt hapnikku ning piimhape eemaldatakse. Kui paariminutiline puhkus on läbi, peab gepard saagi kärmesti ära sööma, sest lõhnad levivad kiiresti, meelitades ligi teisi kiskjaid.
Ühel õhtupoolikul laagrist pildistama sõites silmasin ühtäkki gepardit, kes oli ametis maha murtud impala söömisega. Sellel gepardil oli kahekordselt vedanud: esiteks oli ta tabanud üpris suure impala, teiseks jäi tal piisavalt aega selle söömiseks, nii et ainult saaklooma pea jäi kuivanud rohule vedelema. Tavaliselt peavad vanemad gepardid leppima väiksema saagiga, mis sageli lõvide või hüäänide poolt ära võetakse.

Inimene hoidugu pühvlite eest. Olenemata sellest, kas viibid Masai Mara, Amboseli, Serengeti või Tsavo Rahvuspargis, ikka hakkavad esimesena silma rohusööjate karjad. Kõige muljetavaldavamad neist on pühvlid, kes näilise rahuga oma kõhtu täidavad. Just nimelt näilise rahuga, sest juhtisane jälgib tegelikult väga tähelepanelikult, mis karja ümber toimub. Kunagi ei tasu pühvlikarjale väga lähedale minna, sest nad võivad ettearvamatult teie autot rünnata, mille puhul ei jää sellest ja seal sees olevatest inimestest suurt midagi järele. Kui pühvlikarja satuvad ründama kiskjad, võetakse sisse kaitsepositsioon, kus tugevamad loomad moodustavad nõrgemate ja noorloomade ümber ringi, seistes sarvedega kiskjate poole. Sellisesse kindlusesse ei tungi ükski arukas lõviemand. Kindluse ehitamine tuleb aga kõne alla ainult siis, kui pühvleid ei ole ootamatult tabatud. Pühvleid ja jõehobusid peetakse nende ettearvamatult agressiivse käitumise pärast Aafrikas kõige ohtlikumateks loomadeks, kelle sarvede ja jalgade läbi saab igal aastal palju inimesi hukka. Seda tuletasid minu giidid alati meelde, et pühvlikarjale ei tohi väga lähedale sõita.


Sebra pojal on triibukood. Teised, kes silma hakkavad, on sebrad ja impalad. Mõlemate ühiseks tunnuseks on triibud: üks on tervenisti triipudega kaetud, teisel aga ainult tagumine pool. Triibud on sebradele eluliselt vajalikud. Kõigepealt on need kui isikutunnistused, mille järgi tunneb ema varsa või juhttäkk karja liikmed ära. Teiseks on triibud kaitsevärvuseks, seda siiski mitte traditsioonilises mõttes. Nende triibud on eelkõige mõeldud kiskjate segadusse viimiseks. Lõvid valivad tavaliselt välja ühe looma, keda püütakse karjast eraldada. Tavaliselt on selleks mõni vanem ja haige isend või siis mõni noorloom. Triibud sebra nahal teevad salga liikmed üksteisega nii sarnaseks, et kui karjaliikmed äkki jooksma pistavad, satuvad lõvid hetkeks segadusse. Selleks ajaks, mil õige loom uuesti välja valitud, on sebrad juba ära kaugel ja oma eluiga vähemalt päeva võrra pikendanud.

Impala hüpe on ähvardus. Oma paraja suuruse tõttu on impalad üheks populaarsemaks saakloomaks, keda jahivad nii lõvid ja leopardid kui ka gepardid ning hüäänid. Ent ka nendel rohusööjatel on välja arenenud omapärane kaitsestrateegia – hüplemine. Hüplemine ei ole otseselt seotud põgenemisega, vaid on hoopis jõudemonstratsioon. Nii demonstreeritakse kiskjale oma tugevust ja võimsust, “mina olen nii tugev, sinul ei ole mingeid shansse minu tabamiseks”. Amboseli Rahvuspargis sattusin selle omapärase käitumise tunnistajaks. Nägin autost umbes 100 meetri kaugusel impalade karja rahulikult söömas ning palusin autojuhil neile lähemale sõita. Olime umbes kümme meetrit edasi liikunud, kui autojuht mootori seisma jättis. Karjale lähenes üksik hüään. Võtsin binokli ning hakkasin seal toimuvat jälgima. Peagi nägi ka karja juht lähenevat kiskjat ning andis esijalaga vastu maad lüües sellest ka teistele karjaliikmetele teada. Seejärel algas hüppeetendus, millest võtsid osa ka nooremad karjaliikmed. Hüään lähenes veel mõned meetrid, muutis siis suunda ning eemaldus vaikselt sörkides impala karjast. Ilmselt sai ta aru, et üksinda ei ole tal mingeid shansse.
Kaks kuud Keenias ja Tansaanias õpetas mind leppima ka nende looduse külgedega, mis paljudele meeltmööda ei ole. Suurem osa inimestest, kes on näinud loodusfilmides, kuidas lõvid pühvlivasikat ründavad või gepardipojad noore impalaga jahtimist õpivad, peavad vajalikuks kanalit vahetada. Kuid loodus ei ole ainult niiskete silmadega tiigrikutsikad. Ilma saakloomade surmamiseta ei saaks nemadki ju elada.



Jaanus Järva
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet