Hendrik Relve
Koolibri, 2008, 232 lk

Eesti looduses pole midagi vägevat, pole meil ei kõrgeid mägesid ega laiu jõgesid. Meil pole isegi õigeid aastaaegu – ainult ühtmoodi vilets suusailm, on eestlastel kombeks öelda.
Võrreldes vihmametsade, dþunglite, kõrbete ja igilumiste mäestikega polekski nagu Eesti loodusel midagi erilist kõrvu panna.
Hendrik Relve võtab oma raamatus „Eesti looduse vägi” lugeja kaasa uitama ning veenab meid vastupidises – Eestimaal on vägevaid paiku küllaga. Hendrik Relve on kütkestav jutustaja, kes kõrvutab meie maastikke ja loodusnähtusi muu maailma omadega. Ta matkab aga ka meelsasti talle juba armsaks saanud paigus. Arvan, et see raamat kutsub loodusesse rändama ka kõige linnastunuma inimese. Eriti soovitan raamatut lugeda noortel, keda ähvardab loodusest kaugenemine ning keda sukeldab arvutimaailm. Hendrik Relve kõneleb loodusest otsekui tark isa, mõnusalt vestes, huvi äratades ja õpetlikult. Mille vägevaga on siis Eestimaal inimest toast õue meelitada? Järgnevalt mõned viited Hendrik Relve raamatust. Et Eestis leidub ka teiste rahvaste jaoks müstilisi paiku, sellest annab tunnitust lugu soome turismirühmast, kes Taevaskojas äkitselt eesti keelt oli hakanud mõistma. Rahvasuus liigub jutt Meenikunnu rabas matkanud jaapanlasest, kes imetlenud oskuslikult bonsaideks kujundatud männikesi. 400 miljonit aastat peaaegu muutumatuna püsinud paest panka pole võõramaalasel võimalust näha mitte kusagil mujal kui Eestis. Meil on eluküllased puisniidud, müstilised liivakivipaljandid, ürgsed hiiemetsad, nõiduslikud allikad, salapärased meteoriidikraatrid. Tekib mõnus äratundmisrõõm, kui oled raamatus kõneldavas paigas ka ise käinud ja just nimelt sama tundnud või mõelnud, mida autorgi. Nii püüdsin Kersti Merilaasi luulekogu „Kuukressid” (1969) lugedes ette kujutada, milline on see nõiduslik kuukress. Elu esimest kuukressi nähes ei pidanud ma pettuma. Hendrik Relve kirjutab, et terve Merilaasi kogu on läbi imbunud salapärasest kuukressi lõhnast. Müstilisi tundmusi olen läbi elanud Ahjal ja Võhandul looduse pühakodasid imetledes. Võhandu ääres meenub mulle ikka Aino Kalda „Püha jõe kättemaks” ja kriipseldused liivakiviseintel panevad mind alati hirmu tundma nende inimeste pärast, keda pühad paigad mõtlematuse eest karistada võivad. „Eesti looduse vägi” tutvustab lugejaile ka vähemtuntud loodusobjekte. Näiteks – kas te teate, mis on ja kus kasvab karstipuravik? Nähes raamatus selle fotot, meenus kohe Stonehenge, ainult et Kostivere karstipuravik ei ole üsna ilmselt ei inimkäte ega kosmoseelanike looming. Kuigi seda tahaks ju nii väga uskuda. Nagu ka Tuhala nõiakaevu keemise nõiduslikku põhjusesse. Hendrik Relve ei kipu oma raamatus kõikide loodusobjektide tekkelugusid või nende vägevust põhjani ära selgitama, pigem tõmbab paralleele kaugete paikade loodusega, põlisrahvaste kultuuriga. Lugejale jääb vaba voli mõtiskleda ja uskuda, mida tema soovib, ning avastada enda jaoks loodusest vägevuse mõõdupuid.