5/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

loodus kodus
Küülik teab, et julge pealehakkamine on pool võitu

Kääbusküülik Juss ei lase ennast külalise saabumisest häirida. Kummutades kuvandi jäneste araverelisusest, nuusutab ta uustulnuka südikalt üle, haarab siis oma valge palli ja tuhiseb sellega teise tuppa mürgeldama. Kuid seda mitte kuigi kauaks – külmkapiukse lõksumise peale on Juss tagasi, lootuses, et perenaiselt õnnestub mõni maitsev suutäis välja manguda.

Veel mõne aasta eest ei osanud näitlejatar Inga Allik aimatagi, et ühel kenal päeval saab temast kääbusküüliku perenaine. „Tegelikult võttis Jussi endale lemmikloomaks minu noorem õde ja seda vaatamata keelitustele, et küülikuomanikuna ei saa ta enam vabalt ringi reisida. Nagu elu näitab, sai küll,” muigab Inga Allik, kelle õde suundus juba aasta pärast Austraaliasse. „Eks siis toodigi Juss kogu puuriga minu juurde Tartusse. Kui õde tagasi tuli, kolisime küüliku uuesti tema juurde, kuid Juss oli mõne nädala pärast Tartus tagasi. Ja sel korral päriseks, sest Iirimaale, kuhu mu õde nüüd elama suundus, on lemmikloomi äärmiselt keeruline ja kallis kaasa võtta,” selgitab tänaseks küülikuomaniku staatusega täiesti ära harjunud näitlejatar.

Küülik mängib palli
Oma Tartu-koduga on ära harjunud ka Juss, kellel on pererahva kodus viibides vaba voli korteris ringi kalpsata. Pererahva lahkudes tuleb Jussil aga puuri minna, sest tema teravad hambad ja soov igasse võimalikku kohta pugeda võivad talle halva õnne korral saatuslikuks saata. „Põhimure ongi see, et äkki teeb ta endale üksi kodus ringi joostes viga: jääb kuhugi kinni või saab kätte ja närib läbi mõne kodukeemiapakendi. Kui me ise kodus oleme, siis silmanurgast ikka jälgime, kus ta toimetab või läheme vaatama, kuhu ta nii kauaks jäänud on,” seletab Inga Allik. „Muidugi ei tähenda see, et ta ei leiaks sobivaid hetki juhtmete läbi närimiseks. Vahepeal ma muudkui imestasin, miks üks või teine masin ei tööta,” räägib küüliku perenaine, kuid lisab kohe, et võrreldes varasemaga on Jussi huvi juhtmete närimise vastu hüppeliselt vähenenud. Pööre toimus siis, kui Jussi haardeulatusse sattus korterinurgas seisnud pall. „Juss sattus pallist täielikku vaimustusse ja koondas sellega müramisele kogu oma tähelepanu. Kui ta puurist välja saab, otsib ta esimese asjana palli üles ning kohe läheb lahti suurematsorti trall ja tagaajamine. Mõnikord on jällegi kuulda, kuidas ta oma lemmikmänguasjaga vaikselt podisedes vestleb. Tundub, et palli kohalolu pakub talle ka teatud turvatunnet, nii et me võtame selle alati kaasa, kui koos Jussiga mõnda uude kohta läheme, näiteks kevadel esimest korda õuemurule jalutama,” jutustab Inga Allik.

Seltskondlik loom
Armsa, kuid siiski hingetu lelu kõrval otsib Juss seltsi ja lähedust ka oma pererahvalt. Elukogemus on küülikule näidanud, et kui ta õhtul diivani peale hüppab, leidub ikka mõni pereliige, kes teda kõrva tagant, või mis eriti mõnus, nina pealt sügab. Pole siis ime, et Juss on oma pereliikmetesse kiindunud ja ilmutab igatsust nende järele, kes on parajasti kodust eemal. „Kui ma vahepeal kolm kuud Inglismaal õppisin, kasvas Jussi lähedusevajadus märkimisväärselt. Ta püsis pidevalt minu elukaaslase kannul ja surus end õhtuti diivanil tihedalt tema kõrvale istuma. Võib-olla tekkis Jussil hirm, et me nüüd hakkamegi kõik niimoodi ükshaaval ära minema ning ta püüdis maksku mis maksab koju jäänuid mitte silmast lasta,” muigab Inga Allik, kelle sõnul muutub Juss tähelepanu puudumisel ilmselgelt pahuraks ja turtsakaks. „Kui me läheme reisima, siis palume alati mõnel tuttaval Jussi eest hoolitseda. Kui hoolitsejaks satub olema inimene, kes Jussiga vestleb ja teda jalutama laseb, on küüliku meel reibas. Kui talle tuuakse aga ainult süüa ja juua, siis leiame koju tulles eest kurja ja solvunud küüliku. Ta pöörab meile selja, ei suhtle meiega ega tule puurist välja enne kui me mõne maitsva suutäiega läheme lepitust otsima,” jutustab Inga Allik. Mõnikord võib tema lontis kõrvadega küülik käituda aga hoopis ootamatult. „Kui Juss saab hakkama mõne sigadusega ja keegi temaga selle peale pahandab, või kui keegi näiteks teeb mõne järsu ja ootamatu liigutuse või käteplaksu, põrutab Juss ehmatusest tagajalgadega tugevasti vastu põrandat ning tuhiseb välgukiirusel toast välja,” jutustab Jussi perenaine. Peidus ei ole küülik siiski kuigi kaua ning juba mõne aja pärast ilmub nurga tagant välja Jussi uudistav koon.

Võrdne võrdsete seas
Ehkki Jussile meeldib inimeste lähedus, on ka tema seltskondlikkusel piirid. „Kui meil on mitu päeva järjest külalised, saab Jussi mõõt ühel hetkel täis ja ta põgeneb oma puuri vaikust ja rahu otsima,” räägib Inga Allik, olles rahul, et Juss oma pesa ei põlga. Siiski on toas vabalt ringi liikumisel küüliku jaoks omad eelised – sealt, kus avatakse külmkapiuksi, võib ikka midagi maitsvat pudeneda. Ning küll Juss juba teab, et tagasihoidlikkusega ei ole sellises olukorras midagi peale hakata. „Juss on ära õppinud, et koju tulles tuuakse kaasa toiduasju ning kui asi puudutab toitu, muutub ta eriti julgeks. Toidukoti tühjendamise ajaks tuleb ta kindlasti kohale oma osa manguma. See tähendab, et ta sitsib nõudlikult, esikäpad üleval, täpselt nagu koer, lootuses saada mõne kurgitüki või lehe rohelist salatit. Sitsiv küülik on kohe kohal ka siis, kui keegi köögis süüa teeb või korraks külmikuukse paotab. Eks talle siis ikka antakse ka midagi, kui ta nii ilusasti palub – teised saavad ise võtta, tema, vaeseke ei ulata,” muigab Jussi perenaine, kelle sõnul on Jussist saanud ajapikku täieõiguslik pereliige. „Ehkki ma ei oleks ise tõenäoliselt kunagi endale küülikut võtnud, oleme õppinud temaga kenasti koos elama. Juss on tubli küülik ja meile kõigile seltsiks. Olen algusest peale ka oma pojale selgitanud, et Juss on omaette olevus, oma õiguste ja soovidega, et tal on õigus privaatsusele. Tulemus on tõeliselt südantsoojendav – laps on õppinud looma austama ja tema eest hoolitsema,” räägib Inga Allik, poetades küülikust pereliikmele laua alla kopsaka õunatüki. Juss nosib rahulolevalt saaki, kuulab veidi meie juttu ja kalpsab siis teise tuppa oma küülikuasju ajama.



Helen Rohtmets
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet