6/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

reisikiri
Kolm reisi imelisse Dovrefjelli

Dovrefjell on paik, kus kord paistab päike, mis katmata näo kiiresti punaseks küpsetab, siis jällegi sajab vihma, mis ei lange vertikaalselt, vaid peaaegu horisontaalselt. Mõnikord hommikuti telgist väljudes ei saa enam aru, kus on maa ja kus taevas, sest vahepeal oled mattunud pilve sisse. Siis istud telgi ees kivil ja ootad, kuni pilvekihid pintslitõmmetega eemaldatakse ning maastik nende all paistma hakkab.

Paar aastat tagasi, kui ma planeerisin retke Põhja-Rootsis asuvasse Sareki rahvusparki, ütles üks tuttav, kes seal varem mitu korda viibinud oli, et Sarek on nii suur, et seal võib kogu elu matkata. Sama kehtib ka Dovrefjelli kohta, sest lisaks suurusele on sealne maastik ka eripalgeline ning vahelduv. Avar mägitundra, kus selge ilmaga võib vaadata kümnete kilomeetrite taha, vaheldub dramaatiliste mägedega, mille vahel voolavad kiired ja külmad jõed.

Kõik retked algavad huvist ja ideest ning Dovrefjell polnud selles suhtes mingi erand. Tõsi, mind ei köitnud esialgu niivõrd sealne maastik, vaid loomastik. Muskusveised, kes Dovrefjellis aastatuhandeid tagasi elasid ja küttimise tagajärjel välja surid, toodi sinna 1932. aastal uuesti tagasi. Paik taasasustati mõnekümne Ida-Gröönimaalt pärit loomaga. Teine maailmasõda jättis oma jälje, mistõttu võeti asustamine uuesti ette 1950. aastal. Praeguse seisuga elab Dovrefjellis ligi 300pealine muskusveiste kari, mis on üsna rohkearvuline.

Esimene retk tundmatusse – koos sõbraga
Enne esimesele retkele minekut sai tehtud suur eeltöö, selgitamaks endale, kuhu ikkagi sõidan. Lugesin muskusveiste kohta, et nad on loomad, kes elavad tõeliselt karmides tingimustes, trotsides ligi 50kraadist pakast, tuult ja kasinat toidulauda. Kui ühel suvepäeva õhtupoolikul sõbraga kohale jõudsime, tundus paik veidi teistsugune – oluliselt rikkam loetust.
Enne mägedesse minekut parkisime auto väikese mägihotelli kõrvale ning uurisime kohalike käest veidi inot. Selgus, et muskusveiste nägemiseks pole vaja väga kaugele minnagi, sest kevadeti veedavad nad põhilise aja rahvuspargi lääneküljel asuvates metsatihnikutes. See teadmine rõõmustas, sest 40kilose seljakoti kandmine poleks 51just kõige magusam tegevus, eriti siis, kui järsemalt mäkke tõusta. Olin end ette valmistanud 15kilomeetriseks matkaks, et eelnevalt kaardil valitud laagrikohta jõuda. Plaan oli sealt siis päevaseid retki muskusveiste sekka teha. Kohalikud olid veidi skeptilised, et me otsustasime just nüüd, õhtul teele asuda. Nad hoiatasid meid mitu korda, et me muskusveistega distantsi hoiaksime. Eriti ettevaatlikud pidime olema metsapiiri läbimisel, sest üllatusi muskusveised ei armasta.

Kohtumine suursuguste veistega
Sobitasime seljakotid selga ning asusime teele. Juba raja alguses oli näha muskusveiste jälgi ning mida rohkem rada metsa sisse läks, seda intensiivsemaks läksid märgid muskusveiste kohalolekust. Peale jälgede, mida aeg-ajalt nägime, tundsime ka spetsiifilist lõhna, mille järgi need loomad on oma nime saanud. Pärast ligi tunnist mäkke rassimist jõudsime metsapiirile ning platoole. Sealt avanes hoopis teistsugune vaade, mis meid mõlemaid seisatama pani. Suur lage ala, mida kauguses ümbritsesid karmi ilmega mäed. Otsustasime esimesel õhtul kaugemale mitte minna, et siis hommikul olukorraga veidi lähemalt tutvuda. Püstitasime telgi platoo servale, kust ühelt poolt avanes vaade avarusele ning teiselt poolt allpool olevale kasemetsale. Võtsime telgi kõrval vulisevast ojast vett ning tegime õhtusöögi. Nautisime vaikust ning kerge tuule paitust. Päike oli mägede taha loojunud, kuid valgust oli nii palju, et vabalt võis raamatut lugeda. Vaatasin igatsevalt kauguses asuvaid mäesiluette, kui ühtäkki tekkis platoo servale kuju. See oli esimene muskusveis, keda ma vabas looduses nägin. Tunne oli ülev, sest juba esimesel õhtul oma eesmärgi nägemine tekitas suuri lootusi järgnevaks kaheteistkümneks päevaks.
Muskusveistest said meie igapäevased kaaslased. Tõsi, mitte iga kord polnud neid võimalik pildistada, sest ilm tegi sageli omi korrektuure. Näiteks pidime 24 tundi telgis lamasklema, sest väljas sadas tugevat tuulist vihma ning kesise nähtavuse tõttu pidasime paremaks telgis olla, raamatut lugeda ja niisama juttu puhuda.

Muskusveiseid luurates
Nagu mujalgi mägedes, on ilm ka Dovrefjellis üsna muutlik ning sellega tuleb arvestada. Ühel õhtupoolikul, mil lähenesime mäe otsas puhkavale muskusveisekarjale, kogesime ilma muutlikkust omal nahal. Esialgu puhus tugev tuul, mis oli küll võrdlemisi jahe, kuid ei viidanud sellele, et pärnakuus lund sadama hakkab. Kuna karjale lähenedes ei olnud mõttekas lihtsalt ligi kõndida (esiteks oleks see olnud ohtlik ning teiseks ei soovinud me puhkavaid muskusveiseid häirida), vaid tuli vaikselt luurata, roomata ja oodata, siis hakkas kohati üsna loodusesõberjahe. Termomeeter näitas ainult 2 soojakraadi, lisaks juba mainitud üsna tugev tuul. Selleks, et külmavärinaid ei tekiks, soojendasime keha kätekõverduste abil. Olles jõudnud pildistamiskaugusele, jäime passima. Paarikümne minuti pärast tõusis esimene emasloom üles ning hakkas sööma. Peagi toimis tema eeskujul kogu kari. Katikud laksusid ja mälukaardid täitusid. Siis aga läks asi veelgi põnevamaks. Taustal olevad mäed mattusid tumesinise pilve sisse, mis muutus möllavaks lumesajuks, üldse mitte nii nagu meil jõuluiluna pehmete laiade helvestega. Kohati läks sadu nii tihedaks, et polnud võimalik nähagi, rääkimata pildistamisest. Lumesadu kestis ligi 10 minutit, et siis järsult lõppeda. Paistma hakkas madal õhtupäike, ümbritsev maailm muutus täielikult.

Teine retk pakase ja lumega
Oma järgmise reisi Dovrefjelli tegin talvel radokuus üksinda. Kuigi mul oli paikkonnast ligi kahenädalane kogemus olemas, pidin sellegipoolest veidi ka eeltööd tegema. Seda nii varustuse kui ka olude koha pealt. Talved on seal karmid ja mitmepalgelised. Nelikümmend miinuskraadi pole mingi haruldus, lumetormid veel lisaks. See kõik seab eritingimused nii foto- kui ka matkavarustusele, rääkimata enda mõttemaailma kohandamisest. Talvel on kõik oluliselt aeglasem, arvestama peab paljude asjaoludega ning alati peab olema varuplaan. Otsustasin suuskade asemel minna lumeräätsadega, sest lumi on seal küll kohati paks, kuid tugev – alpinistid kutsuvad seda firniks ehk firnlumeks. Samuti on mägedes parem liikuda räätsadega, sest kohati tuleb ka ronimisliigutusi teha. Varustust oli oluliselt rohkem, kuna talvised riided, magamiskott, lisamadrats, kütus jms võtavad rohkem ruumi, lisaks veel fotovarustus. Polnud mõeldav seda ligi 60 kilogrammi kaaluvat koormat seljas tassida, õnneks ajas kelk asja väga hästi ära.

Üksinda talveöises telgis
Ka talvel sain kogeda Dovrefjelli erinevat palet. Oli päevi, kus temperatuur langes 27 miinuskraadini ning tuulekiirus küündis 15 meetrini sekundis. Mõnel päeval tõusis temperatuur 2 miinuskraadini ja paistis päike. Oli lumetormi ja lumist vaikust. Esimesel õhtul, kui olin kelguvedamisega jõudnud oma sihtkohta, püstitasin laagri. Koha valisin sellise, mis oli küll üsna avatud tuultele, kuid see-eest polnud vaja seal telgialust lund väga palju kühveldada. Lumi oli üksnes labidapaksune. Asetasin telgi nii, et sissekäik jääks allatuult ning katsin kõik telgi servad lumega. Seda nii paremaks soojapidamiseks kui ka selleks, et tuiskav lumi sise- ja välistelgi vahele ei satuks. Hakkas juba pimedaks minema ning kõht oli ka tühi. Telgi eeskoja serv jäi poolenisti lumega katmata, sest arvasin, et kuna see paikneb allatuult, siis sinna lund sisse ei puhu. Sõin õhtusöögi ning pugesin sooja magamiskotti. Üllatavalt kiiresti jäin magama. Öösel ärkasin paaril korral, kuid uni tuli kiirelt tagasi. Mõtlesin siis, et nii mõnus ja hubane on siin telgis magada, kui väljas ulub tuul ning lumi trillerdab telgikattel.
Hommikul ärgates nägin, et telgi uks on kahtlaselt sissepoole paindes. Pugesin magamiskotist välja ning panin sulejope selga, et asja lähemalt uurida. Selgus, et kogu telgi eeskoda oli lund paksult täis, minu toidunõudki mattunud. Kiirest hommikusöögist ei tulnud midagi välja, kõigepealt oli vaja lumi eeskojast välja kühveldada. Õnneks olin lumelabida eeskotta jätnud, mitte välja kelgu alla. Pärast hommikusööki oli esimene töö eeskoja välisseinte kindlustamine.

Taas Dovrefjelli – sügisvalguses
Kolmas kord käisin Dovrefjellis selle aasta sügiskuul. See oli nagu väga hea sõbra külastamine. Soe, südamlik, turvaline. Nüüd oli aega minna ka pealispinnalt sügavamale, hoopis teisele 53tasandile. Paik oli tuttav, muskusveised ja nende käitumine arusaadavam ning ilm igati huvitav. Esimesed kolm päeva paistis päike, mis Dovrefjelli sügise kohta on suhteliselt haruldus. Kui meil olid puud veel rohelised, siis seal mägedes olid kased juba lehed maha lasknud. Ilmselt jääb kogu süü tuule kanda. Hommikuti telgist välja tulles oli esimene toiming binokliga ümbruse vaatlemine ja veiste asukoha määramine. Seejärel, pärast veeprotseduure ja hommikusööki, võtsin kaamerakoti selga, statiivi kätte ja asusin teele.
Lisaks minule liikus sealkandis ka jahimehi. Alguses arvasin, et jäägreid huvitavad kanalised nagu lumepüü või rabapüü, kuid kui ühe mehega jutule sain, selgus, et jahitakse hoopis põhjapõtru. Jahihooaeg kestab ainult 10 sügiskuu päeva ning luba maksab üsna palju. Jahtida tohib üksnes vasikaid ja nooremaid emaseid, trofeepullid jäetakse rahule. Dovrefjell on koos naabruses asuva Rondane rahvuspargiga üks väheseid kohti Euroopas, kus võib kohata tõeliselt metsikuid Beringia päritolu põhjapõtru. Beringiaks kutsutakse maa-ala, mis kunagi ühendas Alaskat Siberiga ning mille kaudu liikusid loomad ja ka inimesed vana ja uue maailma vahel. Põhjapõdrajaht on keeruline, sest jahitakse üksinda ning arvestama peab paljude asjadega, näiteks tuulesuuna, ilmastiku, maastiku jm eripäraga. Päeva jooksul kõnnib jahimees oma kandamiga maha ligi 20 kilomeetrit. Kõik jahimehed, kellega seal kohtusin, olid väga sportliku väljanägemisega.

Muskusveis võib olla ohtlik
Lisaks põhjapõdrajahi saladustesse süüvimisele, sain palju uusi kogemusi ka muskusveistega suheldes. Selgus, et sügisel pole soovitatav karjale lähedale minna, eriti siis, kui seal parasjagu mõni suur isasloom viibib. Nimelt on neil põimu- ja sügiskuul jooksuaeg, mil pullid erinevate karjade vahel liiguvad. Nad on üpris tõredad ning teisi isaseid näha ei taha. Elasin minagi üle ühe sellise ebasõbraliku pulli kapriisi. Istusin ühel kivil, puhkasin jalgu ja vaatasin teiselpool orgu oleval mäel liikuvat 20pealist muskusveisekarja. Nende pildistamine ei olnud mõeldav, vahemaa oli liiga suur, ligi 4 km. Samas lamas minu lähedal üks teine kari, kus oli 8 emaslooma ja 5 poega. Kaugemal sõi rahulikult ka üks isasloom. Olin just nende pildistamise lõpetanud, kuna valgus hakkas kaduma ja loomad sättisid end magama. Jälgisin parasjagu läbi objektiivi isaslooma tegevust, kui ta sammud minu poole seadis. Peagi kadus ta väikese kõrgendiku taha ära. Arvasin, et ta otsib paremat söögikohta, kuid eksisin. Ühtäkki oli ta kõrgendikul ning järjest kiiremate sammudega minu poole teel. Vahemaa oli ligi 50 meetrit, kuid kiirusega 60 kilomeetrit tunnis jooksev isasloom läbib selle kiiremini, kui oskaks arvata. Mul ei olnud aega ega ka mõtet üles tõusta, kõik toimus väga kiiresti. Jõudsin veel mõelda, et sageli pull üksnes ähvardab, aga tegelikult ei ründa. Seekord oligi nii, sest ligi 8 meetrit enne minuga kokkupõrget pidurdas ta järsku ning lasi ninasõõrmetest tugeva pahvakaga õhku välja. Seejärel, nagu midagi poleks juhtunudki, pööras ta rahulikult ringi ning kummardus sööma. Minul süda peksis ja käed värisesid. Samas olin tänulik koha kätte näitamise eest, eks olin hakanudki end liiga mugavalt nende seltsis tundma. Lugedes raamatuid, ajakirju või sirvides internetis matkapäevikuid mingi piirkonna kohta, saame üsna palju infot ning aimdust kohalikest oludest ja tingimustest. Läbi teiste kogemuste vormub ettekujutus. Kui aga ise kohale minna, muutub ettekujutus tegelikkuseks. Hingates sealset õhku, tundes tuult oma näol, trotsides vihma ja lumetormi, oodates telgis ilma paranemist. Alles siis saame tõelise pildi ja tunnetuse, mida omakorda raamatutes, ajakirjades või ka matkapäevikutes kirjeldada, lootes, et keegi sellest tuld võtab ning kogemuse võrra rikkamaks saab.



Jaanus Järva
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet