6/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kuidas Maardu hiit raiuti ja viie päevaga raie peatati

Peterburi maanteed pidi Tallinnast välja sõites on küllap paljudele silma jäänud Maardu järve silmatorkav punane kaarsild, mille ääres Lasnamäe elanikud päikeseliste ilmadega suvemõnusid naudivad. Vähesed teavad, et üle silla teisele poole minnes ja järve vaadates näeksime suurte sangleppade latvu. Need hiiepuud poleks tõenäoliselt alles, kui Saha külaelanikud Jaanus Hiis ja Leo Lätti poleks kevadel raiele vastu astunud.

Esimestel päevadel jõuetu tunne „Algas kõik sellest, et 2. aprilli (mahlakuu – toim), laupäeva hommikul helistas minu sõber Leo Lätti ja teatas ärevalt, et hiiemetsa serva toodi saemasin ja alustati lageraiet,” meenutab
kevadesi sündmusi Saha külavanem Jaanus Hiis, kes elab mitu kilomeetrit raiepaigast eemal, 800aastase järjepidevusega Saha küla teises serva. Jaanus oli teabest nii hämmingus, et ei osanud esiotsa midagi teha. Ta helistas kõigepealt valda, et küsida raielubade seaduslikkuse kohta, aga ei saanud kedagi nädalavahetusel kätte ja nõnda tuli esmaspäevani nagu nõeltel istuda.

Raiet uudistama minna Jaanus esialgu ei tihanud. „Olin nagu šokis, ei tahtnud kohale minna vaatama. Nagu liiklusõnnetuse puhul ei taha ju ka vaadata,” kirjeldab Jaanus oma vastumeelseid tundeid.
„Tean, et hilja õhtuni paistsid metsast punased tuled… Inimesed, kes mööda sõitsid, jutustasid,” meenutab külavanem. Pühapäeval teavitas ta küll küla meililoendisse kuulujaid toimunust, aga keegi midagi vastu ei kirjutanud. „Esimestel päevadel oldi vait, inimesed ei osanud reageerida. Üks tuttav meenutas pärast, kuidas tal olid uudist lugedes sõnad kurku kinni jäänud. Tegu oli ju ikkagi hiiemetsaga Rebala kaitsealal. Olin samuti sõnatu.”

Kolmandal päeval saabus pettumus
Esmaspäeva varahommikul hakkas Jaanus erinevatest ametitest abi otsima. „Helistasin valda, sain sealt teada, et raieluba hajaasutuses väljastab hoopis keskkonnaamet. Keskkonnaameti inimeste käest sain lõpuks raieplaanid, millega sõitsin ka kohe langi juurde,” meenutab Jaanus oma tegutsemist. Kui ta lõuna ajal koos Leoga raiepaika jõudis, oli juba üks metsaserv maha võetud ja töö käis. „Läksime töötavat saemeest nähes endast välja, aga tema tegevusse polnud midagi parata. Töömees täitis ainult käsku,” jutustab Jaanus.
Jaanus ja Leo ei teinud esialgu muud, kui ainult pildistasid kohapeal, klomp kurgus. Koju sõitnud, esitasid nad keskkonnaametisse ja muinsuskaitseametisse teabenõuded küsimusega, kelle loal langetatakse nende küla iidseid hiiepuid. Keskkonnaametnik ütles neile telefonitsi, et raie on seaduslik.
„Tohutu pettumus valdas meid, kui selgus, et firmal, kes raiet teostas, on paberid korras,” räägib Jaanus. „Kohalikud kutsusid isegi politsei kohale – niivõrd ei usutud nende dokumentide kehtivust, mida meile näidati,” meenutab Jaanus küla hämmingut. Dokumendid aga kehtisid, muinsuskaitseameti luba oli neil peal.
Metsas teostas raiet firma Eremka, loodusesõbermillele riik oli müünud poole aasta eest riigimaad. Dokumentidest paistis, et hiiemetsa kaardi peal polegi enam või õigemini on vaid paarihektarine metsatukk – palju väiksem kui rahvas mäletas. Siin pidi olema mingi eksitus!
„Saha küla elanikud teavad väga hästi, kui suur on hiiemets,” selgitab Jaanus, „me kõik teame. Poisikestena käisime ju hiiemetsas olevas kraavis ujumas, ütlesime kogu paiga kohta „hiiemets”. Me teadsime, kus see algab ja lõpeb.”

Neljas päev tõi õlekõrre
„Teisipäev ehk raie neljas päev oli väga masendav,” ohkab Jaanus. „Me ei osanud enam absoluutselt midagi teha. Hiie langetajatel paistsid kõik paberid korras olevat, kaitsealuse hiie uued mõõtmed olid muinsuskaitseameti ametnikud kinnitanud. Leo helistas siis Aleksei Lotmanile, kes soovitas kutsuda kohale keskkonnainspektsiooni. Nii tegimegi, aga inspektsiooni esindaja ei saanud sel päeval tulla. Tundus, et asi libiseb käest… Kuni õnneks üks inimene külast ütles, et ainuke abi võib tulla Maavalla kojast. Võtsin samal päeval ühendust koja juhi Ahto Kaasikuga.”
Jaanuse rõõmuks tundis Maavalla koda, millega tal enne polnud mingit kokkupuudet elus olnud, elavat 19huvi kõige toimuva vastu ja lubas asja uurida. Samuti hakkas Looduslike pühapaikade keskus eesotsas Heiki Valguga oma järelepärimisi saatma. „Siiski oli masendus suur,” meenutab Jaanus. Tore oli üksnes see, et külainimeste e-kirjavahetus elavnes ja tekkis väike lootus, et äkki pole kõik kadunud. „See oli ähmane lootus,” tunnistab külavanem.

Viiendal päeval saadeti välja pressiteade
Järgmise päeval lõunal jalutasid Jaanus ja Leo ärevusega Saha küla tee ääres, oodates keskkonnainspektsiooni. Otse maantee kõrval mürisesid masinad. Möödasõidul nägi igaüks, kuidas üks sanglepp teise järel lumme langes. Kui vanemad külaelanikud möödusid, olid neil silmad vees.
„Jalutasime ja jalutasime edasi-tagasi ning lõpuks me ei lasknudki keskkonnainspektsioonil kohale tulla,” meenutab Jaanus raielangil käigu lõppu, „sest korduvate telefonikõnede käigus selgus, et ka inspektsioon ei saa kehtivate dokumentide puhul midagi teha!” Tundus, et külaelanike kõige tugevam trump osutus liiga nõrgaks.
Kuid juhtus midagi rõõmustavat: samal päeval võrku saadetud Maavalla koja teade Maardu hiies toimuva kohta pälvis pressi tähelepanu. Külaelanike rõõmuks reageerisid teatele mitu suurt meediaväljaannet. „Ega me ei uskunud, et see midagi enam aitab,” räägib Jaanus. Aga vähemalt ülekohtust oli teada antud. „Seetõttu tundus uskumatu, et juba järgmisel hommikul lugesin ühe külaelaniku e-kirjast, et ta oli näinud, kuidas hommikul kell seitse viidi masin langilt minema!”

Masin seiskus kuuenda päeva hommikul
„Küll oli hea meel,” meenutas Jaanus uudise kuulmise meeleolu, „ma pole küll hiieskäija selle levinud mõttes, et viin sinna andi. Aga ma olen alati teadnud, et paik on püha ja et hiiest ei tohi midagi kaasa võtta. Kõik need viis ööpäeva võitlust, mil sõdisime raie vastu, ei jõudnud ma ju midagi eriti tunda, tuli tegutseda. Nüüd saabus kergendus.”
Pressiteade, protestid ja mitmed järelepärimisnõuded olid viinud selleni, et kuuenda päeva hommikuks katkestati raietöö ajutiselt kuni muinsuskaitseameti edasise otsuseni. Ent sellega polnud võitlus veel läbi ja pole senini. Looduslike pühapaikade ekspertkomisjon heitis oma protestis muinsuskaitseametile ette, et hiiekoha piiride määratlemisel pole arvesse võetud määratlemise metoodilist juhendit. Konkreetsel juhul tähendab see, et kui hiiemetsa lähedal paikneb ohvrikivi, moodustab see tõenäoliselt koos hiiemetsaga ühtse kompleksi. Maardus on selline ohvrikivi olemas, praegu asub see mahamüüdud maade alal ja ei moodusta hiiega mingit ühtset tervikut. Muinsuskaitseamet kevadel konkreetset kivi ohvrikivina tunnustada ei tahtnud. Ja muresid on veelgi: kaheldakse, kas hiiemets on ikkagi nii suur olnud nagu eksperdid väidavad. Ent pärimusandmed kõnelevad selget keelt.

Mis juhtus hiljem
Ekspertkomisjoni hinnangul ei arvestatud Maardu hiiemetsa piiride määratlemisel pärimusandmetega – rahvas mäletab, kui suur on hiis. Saha küla 130 elanikku on suuremalt jaolt põlisasukad. „Nemad peaksid ju teadma, kui suur on hiiemets,” kommenteerib külavanem tõsiselt.
Selgitamaks hiie tegelikku suurust, nõudis muinsuskaitseamet vastavat uuringut. Suvel kogutud pärimused tõestavad, et rahva mälus on hiis üle kümne korra suurem kui kaardil paiknev mõnehektarine ala. Rahva mälus on hiis ligi 68 hektarit.
Suvel, 28. pärnakuul avaldas muinsuskaitseamet käskkirja, mis võttis ekspertkomisjoni soovitatud 68hektarise hiie kuueks kuuks ajutise kaitse alla. Üsna pea, tänavuse jõulukuu lõpus saab aga armuaeg otsa ning selgub, kas hiis jääb püsima neis piirides või antakse taas luba raiet jätkata. Ümberkaudsetel Eremka maadel praegu käibki taas raie, mis suveni seisnud oli.
„Vald lubas meie küla omalt poolt aidata,” loodab Jaanus Hiis soodsale lahendusele, „lähiajal lubati avaldada soovi muuta kogu hiiemets kaitsealuseks paigaks. Ja muinsuskaitsjad peaksid kindlasti arvestama kohaliku omavalitsuse arvamusega, nii on mulle öeldud.”
„See, et sain hiiesõbra tiitli, on suurim tunnustus mu elus,” tunnistas Jaanus 19. kooljakuul Tartus Hiiesõbra pidulikul üritusel auhinda kätte võttes, „aga ega sellist võitlust üksi ei pea, see on väga paljude inimeste töö. Oleksin tahtnud tunnustuse saada millegi ilusa puhul, näiteks puude istutamise eest,” lisab Hiiesõber mõtlikult.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet