6/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Metssea lisasöötmine - kui palju on piisav?

Kuigi raskel talvel metsloomade lisasöötmine on kahepoolselt kasulik tegevus, näitavad
uuringud, et lisaks põllule, mis arvukate metssigade tuhnimise all kannatab, ei jää kõrvalmõjuta ka mets. Kanaliste pesad söödaplatsi ümbruses ei jää püsima ja seetõttu peaks tedre ja metsise elupaikade läheduses söötmist vältima.

Uluksõraliste arvukuse hoidmine teatud tasemel on oluline, et kiskjatel jätkuks looduslikke saakloomi ja inimestel oleks võimalik neid küttida. Siiski kaasnevad kõrgema arvukusega mitmesugused mured. Põllukahjustuste ja metssigade lisasöötmise vahelisi seoseid on varem palju uuritud, aga alles viimasel
ajal on hakatud pöörama tähelepanu teistele kõrvalmõjudele.

Et teada saada metssea söödaplatside ligimeelitavat mõju maaspesitsevatele kanalistele, viidi 2010. aasta kevadel Võnnu jahipiirkonnas (pindala 83 km2) Tartumaal läbi katse kunstpesadega. Lehekuul maapinnale rajatud 81 kunstpessa asetati vutimune ning jälgiti pesade saatust kolme nädala jooksul. Pesi paigaldati kuue söödaplatsi lähedusse, samuti ka kontrollaladele, kus söötmist ei toimunud. Kontrollimas käidi päeva ajal, sest sel ajal liiguvad metsloomad kõige vähem. Söödaplatsi lähedus osutus pesitsejatele ohtlikuks Kuigi kevadel ja suvel metssiga tegelikult toiduabi ei vaja, on paljudes kohtades sööt maas ka kevadel ja suvel. Kui loomad on terve talve jooksul kindlast kohast midagi hamba alla leidnud, käivad nad seda sealt ka kevadel otsimas. Kõigist katsealustest pesadest rüüstati 46 (57% kõigi pesade hulgast), neist pooled suure intensiivsusega söödaplatsil ja ainult 5 (11% lõhutud pesade hulgast) kontrollaladel, kus lisasöötmist ei toimunud. Ka mujal läbi viidud uuringud on näidanud, et sõraliste sööda platsid meelitavad ligi maaspesitsevat lindude pesade rüüstajaid. Uudsed olid aga võrdlustulemused suure ja väikese intensiivsusega söödaplatside vahel – suurema intensiivsusega söödaplatsid meelitavad pesarüüstajaid rohkem ligi ja pesade rüüstamine toimub nende vahetus läheduses kiiremini kui väikese intensiivsusega söötmiskohtade ümbruses. Kes lõhub pesi? Tegevusjälgede järgi jagati pesarüüstajad nelja rühma: metssiga, kährikkoer/ rebane, pisiimetajad ja linnud. Kui pesast oli eemaldatud üks või kaks muna, aga alles jäänud munad olid terved, võis pesarüüstaja olla kas pisiimetaja või lind, kes muna pesast eemale veeretas. Kui rüüstatud pesade ümbruses olid tuhnimis- või sõrajäljed, oli tegu metsseaga, kuigi nad võivad eemaldada pesa ka nii, et tegevusest jälgi ei jää. Kui pesad olid lõhutud ja munakoored pesalohu ümber laiali pillutud, jäid süüdlaseks tõenäoliselt kährikkoerad või rebased. Kõik pesad rüüstati ainult ühel söödaplatsil, kus toimus ka toitmine lihaga, mistõttu võisid kiskjad seda sagedamini külastada. Paljudel juhtudel ei olnud võimalik 35kindlaks määrata, mis liiki loom pesasid rüüstas, sest puudusid iseloomulikud tegevusjäljed. Pisiimetajad ja linnud Lindude ja pisiimetajate rüüstatud pesi leiti kokku viis ehk 21% juhtudest, mil pesarüüstaja kindlakstegemine oli võimalik (kõigist lõhutud pesadest moodustas see 11%). Kuna pisiimetajad suudavad lõhkuda ainult väiksemate kanaliste mune, ei ole nad otseselt ohtlikud metsise ja tedre pesitsusedukusele, aga võivad ohustada väiksemaid kanalisi. Antud katses kasutati vutimune, mis on suurest kanamunast kordades väiksemad. Arvatavalt lindude lõhutud pesi leiti kaks – üks kontrollalalt ja teine suure intensiivsusega söötmiskohast, nii et antud katses oli lindude osakaal pesarüüstajana võrreldes imetajatega ootuspäraselt madal. Metssead lõhkusid vähemalt veerandi pesadest Metssigade lõhutud pesi leiti 12, mis moodustas poole neist rüüstatud pesadest, mille puhul oli võimalik määrata pesarüüstaja liiki (26% kõigist lõhutud pesadest). Kui metssead olid tehispesa loodusesõberümbruse tugevalt üles tuhninud, ei olnud harilikult enam võimalik leida mitte ühtegi jälge varem maha pandud pesast. Kolmel juhul möödusid selgelt tuvastatavad metssea jäljed tehispesast, kuigi pesa oli jäänud puutumata. See näitab, et metssiga ei oska maaspesitsevate lindude pesasid otsida, vaid leiab need juhuslikult. Linnumunad on looduses saadaval väga lühikest aega, mistõttu ei ole mõttekas toiduks ainult linnupesasid otsida, sest suurem osa aastast läheks ikkagi vaja muid toiduobjekte. Kuna metssead leiavad lindude pesad üles juhuslikult, on tõenäosus, et just metssead mingis piirkonnas maaspesitsevate lindude pesad rüüstavad, seda suurem, mida rohkem on sellel alal metssigu. Siiski ainult metssigade rohkuse tõttu ei pruugi tõusta lõhutud pesade hulk, kuna nende kohalolek võib peletada eemale teisi pesarüüstajaid. Kährikkoeri ja rebaseid tõmbab liha Arvatavalt kährikkoerte või rebaste lõhutud pesi leiti viis ehk 21% juhtudest. Katse toimumise ajal nähti kährikkoeri külastamas kahte söödaplatsi, kus mõlemal toimus suure intensiivsusega lisasöötmine. Ühel neist söödaplatsidest toideti loomi ka lihaga ja see oli ainus katsepunkt, kus rüüstati kõik pesad. Seega võib söödaplatsil kasutatava sööda tüüp mõjutada maaspesitsevate lindude pesade lõhkumist erinevalt, sõltuvalt sellest, kas söödaplatsil on harjunud käima ka kiskjad, kes otsivad pesasid haistmismeele abil. Sööda tüüp on kindlasti rebastele veelgi olulisem kui kährikkoertele, sest viimased on kõigesööjad. Väiksem söödaplats ohtlikum kui suur Oluline on seegi, et Eestis pesitsevad kanalised on võimelised munema samal pesitsushooajal ka teise kurna juhul, kui esimene pesitsemine ebaõnnestub. Teise kurna pesitsusedukus on eriti kõrge siis, kui eelmine kurn rüüstatakse esimese kolme päeva jooksul pärast munemist ja kolme päevaga rüüstatakse tõenäolisemalt just suurema söödaplatsi ümbrust. Siiski tuleks kanaliste kaitse seisukohalt lisasöötmist igal juhul vältida, mitte aga leida lahendust lisasöötmise intensiivsust vähendades. Õnneks on Eestis metssigade lisasöötmine vastavalt looduskaitseseadusele keelatud metsise püsielupaigas. Pisiimetajadki platsis Ka näriliste lõksupüügi tulemused näitasid metssea söödaplatside ligimeelitavat mõju. Arvatavasti põhjustab sellist suunda toidu parem kättesaadavus söötmiskohtades. Nende suurenenud arvukus ei ohusta otseselt metsiste ja tetrede pesitsusedukust. Siiski meelitavad nad omakorda ligi suuremaid kiskjaid, kelle toidulauale nad sobivad ja kes rüüstavad ka linnupesi, nii et kaudselt võivad nad ikkagi vähendada maaspesitsevate lindude pesitsusedukust. Taimkate võib kannatada Mida suurem on metssigade arvukus mingil alal, seda rohkem esineb seal tuhnimist, mille käigus paisatakse segamini mulla pealmine kiht 5–15 sentimeetri sügavusel ja lõhutakse taimejuuri, samuti hõreneb taimkate kuni 80%. Uuritud piirkonnas vähendas metssigade tuhnimine lühiajaliselt oluliselt taimede katvust, mis võib hõlbustada võõrliikide levikut ja kahjustab pisiimetajate elupaika. Tuhnitud ala taastumine sõltub oluliselt mulla viljakusest. Antud uuringus vähendas metssigade tuhnimine küll lühiajaliselt eri taimeliikide hulka, aga ei mõjutanud taimeliikide taastumist. Sellist tendentsi võis põhjustada metssigade korduv tuhnimine uuritud alal, mistõttu olid häirimisele tundlikumad liigid juba kooslusest välja tõrjutud ja kõik allesjäänud liigid suutsid olukorda võrdlemisi hästi taluda. Ettevaatust lisasöötmise kavandamisega Metssigade söötmiskohad mõjuvad koondavalt nii pesarüüstajatele kui ka pisiimetajatele, kelle suurenenud asustustihedus on omakorda ligimeelitav kährikkoertele ja rebastele. Need on üksnes mõningad metssigade lisasöötmisega kaasnevad kõrvalmõjud ja on kas otseselt või kaudselt seotud maaspesitsevate lindude pesade rüüstamisega. Varem on näidatud, et söötmiskohtade lähedust oskavad ära kasutada ka suuremad kiskjad, kes võivad talvel murda sinna sügava lume tõttu lõksu jäänud sõralisi. Samuti võib sagedasem kokkupuude teiste liigikaaslastega söödaplatsidel aidata kaasa haiguste ja parasiitide levikule. Kuigi praegune metssigade asustustihedus Eestis ei oleks meie laiuskraadide kliimat arvestades võimalik ilma talvise lisasöötmiseta, tuleks ulukite lisasöötmisel ja selle kavandamisel arvestada ka võimalike soovimatute kõrvalmõjudega.



Ragne Oja
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet