6/2011



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kilk, ae, kuhu sa kadusid?

Lugu otsib vastust küsimusele: kuidas elab 21. sajandil meie esivanemate laululind, helepruun, karvaste tagajalgadega kilk.

Talv pidi tänavu saabuma karm, lumi pidi juba kooljakuus tulema, aga seda ei tulnud. Ilm püsis ka jõulukuu alguses rõske, soe ja pilvealune. Ühel hommikul kratsis koer end kuidagi eriti innukalt ja peagi hüppas tekiserval kirp.

„Ole õnnelik, et veel kirpu näed,” kõneles tuttav, kellele parasiidi rünnakut kurtsin. „Ei ole kaugel aeg, kui talved hoopis taevasse jäävad ning kirbud ja kilgid looduskaitse alla võetakse.” Kilk! Just temaga seondub vanadest raamatutest pärit jõulueelne igatsus väljas krõbiseva pakase ja kambri vanas ahjus praksuva ja soojendava halutule järele. Charles Dickens kirjeldab oma jõulujutus „Kilk koldel” (1845), kuidas ühe veovoorimehe kodus peremeest oodates teekatel ja kilk võidu laulvad. „Õhtu on pime,” laulis teekatel podisedes (tõlkinud Helga Kross), „ja teeveered täis kõdunenud lehti, ülal aga üksnes udu ja pimedus, ent all pori ja põrm, ning kogu selles sünges ja nukras õhus pakub vaheldust vaid üksainus heledam laik …” Kilk aga laulab katlast kõvemini: tsirp-tsirp-tsirp. „Helde taevas, kuidas ta siristas! Ta kile, kime, läbitungiv hääl kaikus kogu majas vastu ja siras nagu täht väljas pimeduses.” Muuseas, heli tekitab üksnes isakilk oma tiibu vastamisi hõõrudes. Kilk elustus teatris Aastal 1996 etendus Dickensi lugu Tartu Lasteteatris (lavastaja Kalev Kudu) ja huvitaval kombel sai just sellest „Kilk koldel” lavastusest alguse meie uuem populaarteaduslik kilgikirjutus. Nimelt tellis lavastaja kavalehele tuntud entomoloogilt ja mõnusalt jutuvestjalt Vambola Maavaralt pikema tutvustava loo kilgist, õieti toakilgist (Achetadomesticus). Kavalehel seisab, et kilki mäletavad vanemad inimesed veel hästi kui meie talumajade ja vanade agulite püsivat asukat. „Uut laadi elumajad, eriti suured korruselamud, talle aga enam ei sobi – peamiselt liigkuivuse tõttu – ning tänaste põlvkondade lapsed pole kilgist kuulnudki.” Lasteteatri etendustes lapsed kilgi laulu siiski kuulsid, oma heliülesvõtte (tehtud Tallinnas, valutehases Pioneer) andis kasutada Fred Jüssi. Prügimäele kolinud? 1996. aasta lõpus ilmus Vambola Maavara jutt väikeste kohendustega ajakirjas Eesti Loodus (11–12/1996). Möödub aega enam kui tosin aastat ja Eesti Looduse lehekuu numbrisse aastal 2009 jõuab vastukaja Vambola Maavara kilgiloole. Nimelt ei nõustu üks Pärnust pärit lugeja väitega, et kilgid hoiavad korruselamutest eemale ja kinnitab kilgi kontserti kodulinna viiekorruselise tilkuvas soojussõlmes veel sajandivahetusel. Kilgid aga kadusid, kui torulekked kõrvaldati. Seda teadet kommenteeris sama entomoloog Mati Martin – kui õhk muutub kuivemaks, läheb kilkide elu võimatuks. „Kilkide levikut piiravatest teguritest on kõige olulisem vesi, seejärel soojus ja kolmandaks toit. Praegusajal on kõik need tingimused ilmselt täidetud suurtel prügimägedel, tuleb vaid igal aastaajal valida prügikihis õige temperatuuriga kiht! Samas leidub ka tohutul hulgal prussakaid (kilkidele meelepärast toitu – toim)! Siit veel üks võimalus, kuidas kilgid elamutesse satuvad. Sageli on inimesed usinad prügimägedelt koju tassima teiste ära visatud kraami. Koos sellega võidakse majja tuua ka väikesed kilgid.” Mati Martin kutsus üles teatama endale kilgi leidudest, et selgitada selle inimkaasleja levikut tänapäeval. Talle saabus kaks teadet. Läänemaa vannitoas Kaire Kaljura kirjutas Läänemaalt Oru vallast: „Minul oli õnnelik juhus mõnda aega koos kilkidega ühes korteris elada, see võis olla umbes 2004. aastal. Nende muusika oli vahel päris vali, aga väga eksootiline. Tavaliselt nad krigisesid üsna vaikselt. Me elame 24 korteriga paneelmajas, loobusime keskküttest ning kütame pliiti. Arvan, et tänu puudega kütmisele meile kilgid sattusidki. Kütsime siis vana lauda lammutamisel tekkinud lauajuppidega ja arvame, et nende puudega nad tuppa tõimegi. Algul arvasime, et tegu on rohutirtsuga ja viskasime mõned ka õue (ühel hommikul oli köögipõrand pisikesi tirtse täis, viisime need ka kahjuks õue). Alguses elasid kaks kilki pliidi all, hiljem elutses üks vannitoas. Jätsime talle põranda plaatimisel peitu pugemise augu sooja müüri äärde ja ta kasutas seda ilusti (siis ei olnud mul aimugi, et nad vajavad elutsemiseks niiskust. Vahel puges ta tule põlemapanemisel peitu, vahel jäi lihtsalt vaikselt paigale. Väga nähtamatud nad ei olnud, vannitoa põrandal sai teda liikumas näha ja korteris liikusid ka ringi (eriti öösel). Üks saigi otsa, jäädes vaiba peal kellegi jala alla, üks oli kraanikausis taldrikusse uppunud ja nii nad ära kadusidki, ilmselt neile see elupaik siiski väga sobilik ei olnud. Oleksin õnnelik, kui saaksin nendega veel oma kodu jagada.” Teine teade tuli Keila äärelinnast, kus kilk laulis uues, 2008. aastal ehitatud, põrandaküttega saunas, isegi päris külmadel talveõhtutel. Panite tähele, üks Läänemaa kilkidest uppus taldrikusse. Tasub lugeda ka Urmas Kokassaare Looduses (4/2005) ilmunud lugu „Kilk kõhus, aga mitte peas”. Sealt selgub, et kui Eesti talutares võis kilgi koos supiga ära süüa lohakas perenaine, siis mitmetes soojema kliimaga maades loetakse kilke lausa delikatessiks, neid süüakse näiteks küpsetatult või ðokolaadiga üle valatult. Igavesti alles Eesti kirjandusmuuseumis Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis Tartus Vanemuise tänaval on kilgi päralt peaaegu pool kataloogikastitäit sedeleid, peaaegu samapalju kui kirbust ja kaugelt rohkem kui kiilist. Kilk on meie esivanematele olnud ikkagi eelkõige õnneloom ja õnnetooja, selgub neid sedeleid sirvides. Kui kilgi liig vali laul magamist segama hakkas, tehti tal jalgealune siiski tuliseks. Tõrjeviise kirjeldatakse mitmeid. Nõo kandist on 1939. aastal üles kirjutatud järgmine õpetus: „Kui neist lahti taheti saada, siis pidi üheksa kilki reitpidi ühte siduma, põhjapoolsesse hoone räästasse viima ja käskima neid siis minna.” Teine teade soovitab surnud (mitte tapetud) hobuse pea kerisele tuua või kilgid kolmekaupa kolmele ristmikule viia. Leidub ka ennetavaid õpetusi. Näiteks Püssi kandis teati, et ahju materjal tuleb vana kuuga koju tuua, siis ei sigi sinna kilke ega prussakaid. Folklorist Mall Hiiemäe ütleb, et „kilk on majahaldja substituut” (asemik), Kagu- Eestis ka viruskundraks kutsutud. Murdesõna virus tähendab kerist. Viruskundra on kaitseja vaim, kes ahju peal asub. Meeldiv, kodune miljöö Paaril õhtul võtan terve rodu telefonikõnesid ja uurin tuttavatelt, kas on keegi kilki kuulnud. Enamik kõnesid ei too midagi, mõned siiski. „Kui laps olin, siis siristas meie kodus Borodino külas, truubi ja müüri vahel,” vastab pensionär Aino Läti piiri äärest. „Vend narris, et kilk sööb mind – pidin magama igavese suure ahju ääres, kus kilk elas,” meenutab Reet oma lapsepõlve Vastseliina kandis. „Ahja koolimaja keldris oli saun, seal kostis rõõmus hääleke: tsilk-tsilk, see oli esimese vabariigi ajal,” kõneleb Mai. Ellen Kaeramaa (sündinud 1930. aastal Virumaal Salla vallas) räägib: „Sõitsime naaberkülla tuttavate juurde, seal oli suur vanaaegne rehetare. Olin viiekuue aastane. Jäime öö peale, mul ei tulnud õhtul und ja äkki kuulsin vaikset piiksumist korstna juurest. Mingit hirmu ei olnud, omakesed olid ümberringi. Hommikul küsisin, kes häälitses. Selle peale vastati: eks ta kilk oli. Sellest ajast peale on kilk mulle üks armas linnuke, sest kuulsin, et ta ka lendab.” Jaan Liiv Võrumaalt Kasaritsast pajatab oma Saksa okupatsiooni aegsetest koolipoisiaastatest Võru gümnaasiumis. „Üks poiss tõi tikutopsi sees kaks-kolm kilki kooli kaasa ja lasi need ahju juures lahti selle tunni eel, kui kontrolltöö pidi olema. Kujutage ette, kontrolltöö käib, surmavaikus, õpetaja kõnnib mööda klassi ja ahju juures tõmbab ritsikas. Milline meeldiv, kodune miljöö. Õpetaja ei teinud midagi, mis ta ikka teeb kilgi peale.” Kuid ei ühtegi teadet tänase päeva kohta. Siiski – Mall Hiiemäe teab, et Sünteri Sass olla kuulnud kilki Viljandi pärimusmuusika aidas. Küllap on ta veel kuskil parajas paigas alles, et ühel hetkel end ilmutada. Vambola Maavara kirjutab: „Aga õhtuses taluköögis tasub veidi hämaras oodata. Varsti ilmub kusagilt nurga tagant paar pikki tundlaid, mis õhku nuusutavad, seejärel ka suurte silmadega pea ning mõne aja pärast, kui ohutunne möödas, kogu putukas, asudes tiibu ning jalgu puhastama või mõnusalt sirisema.”



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?