1/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Vanast karjäärist sai kaunis kodu

Kui Tartu maanteelt keerata Vaida-Pajupea maantee peale, irvitab Jüri ja Aruküla vahel näkku nõukaaja pärand – troostitu vanade karjääride rida kivihunnikute ja paelahmakatega. Nagu hiigelmetssiga oleks kõik teeservad üles sonkinud, maa seest leitud kivid kummuli keeranud ja vedelema jätnud. Eriti koledad on teeveered. „Nõukaajal oligi selline praktika, et midagi korda ei tehtud,” kommenteerib ohates Paevana, geoloog Rein Einasto, „liiguti vastavalt vajadusele sinna, kus parasjagu oli ehituseks mugavam kivi võtta.” Vähe sellest, taoline „nõusid-pesta pole-vaja” stiil oli tuttav juba tsaariajal, mil samuti kasutud liiva- ja kruusaaugud jäeti räpakalt maha, lootes looduse võimele kõik võsaga varjata. „Selle peale ei tuldud, et karjäär peaks pärast ilus olema,” selgitab Paevana endiseaegset suhtumist. Tulemuseks on see, et üle Eestimaa on laiali pillutatud teadmata arv poolikuid kivi-, kruusa- ja liivavõtukohti. Arvatakse, et mitusada. Hull ettevõtmine Riigi jaoks käib kahjuks vanade karjääride kordategemine üle jõu. „Osaliselt seetõttu, et paljud neist paiknevad tagastatud eramaadel,” kommenteerib Rein Einasto. Teiseks ei eksisteeri Eesti Geoloogiakeskuse osakonnajuhataja Kalle Suuroja sõnul mitte kusagil 5. uusaastapäeval saabus kauaoodatud teade postkasti: keskkonnaamet on Harjumaal tunnistanud ühe vana karjääri eeskujulikult korrastatuks. Isepäisust nõudnud vägitükiga sai hakkama kohalik mees Jüri Promann, kes eraviisiliselt tegi korda ühe Eestimaa nurga.

Kui Tartu maanteelt keerata Vaida-Pajupea maantee peale, irvitab Jüri ja Aruküla vahel näkku nõukaaja pärand – troostitu vanade karjääride rida kivihunnikute ja paelahmakatega. Nagu hiigelmetssiga oleks kõik teeservad üles sonkinud, maa seest leitud kivid kummuli keeranud ja vedelema jätnud. Eriti koledad on teeveered.

„Nõukaajal oligi selline praktika, et midagi korda ei tehtud,” kommenteerib ohates Paevana, geoloog Rein Einasto, „liiguti vastavalt vajadusele sinna, kus parasjagu oli ehituseks mugavam kivi võtta.”
Vähe sellest, taoline „nõusid-pesta pole-vaja” stiil oli tuttav juba tsaariajal, mil samuti kasutud liiva- ja kruusaaugud jäeti räpakalt maha, lootes looduse võimele kõik võsaga varjata. „Selle peale ei tuldud, et karjäär peaks pärast ilus olema,” selgitab Paevana endiseaegset suhtumist. Tulemuseks on see, et üle Eestimaa on laiali pillutatud teadmata arv poolikuid kivi-, kruusa- ja liivavõtukohti. Arvatakse, et mitusada.

Hull ettevõtmine
Riigi jaoks käib kahjuks vanade karjääride kordategemine üle jõu. „Osaliselt seetõttu, et paljud neist paiknevad tagastatud eramaadel,” kommenteerib Rein Einasto.

Teiseks ei eksisteeri Eesti Geoloogiakeskuse osakonnajuhataja Kalle Suuroja sõnul mitte kusagil ühtegi ülevaatlikku kaarti ja registrit, kus oleks kõik Eestimaa kunagised karjäärid peal. Ilma taolise ülevaateta ei saa aga mingeid töid planeerida. Kolmandaks puudub konkreetne otsus, et karjäärid oleks vaja korda teha.Seetõttu pole vist imestada, et esimese vana kruusakarjääri korrastamise võttis ette hoopis eraisik. Mees metsast, nagu öeldakse. Jüri Promann ei ole suurärimees ega kaevandusekspert, vaid hariduselt insener, kes elanud suurema osa elust Tallinnas. Pealehakkamise ja kujutlusvõimega on mees aga tublisti õnnistatud, sest rohkem kui kümme aastat tatagasi planeeris ta oma tulevast elupaika, mis nägi üsna lagastatud välja. Jüri tunnistab, et teda peeti tookord opakaks – plaanida kolimist eikellegimaale keset nõukaaegset karjääri, kui endal on mugav kodu pealinnas olemas, milleks? „Mulle anti mitu korda mõista, et olen ikka hull,” muigab Jüri.
Mehel oli oma isiklik põhjus, miks ta siia tahtis kolida: esivanemad. „Meil oli siin talu. Kui venelased tuli, lasti „vabastamise” käigus vanaisa siinsamas maha, vanaema viidi Siberisse,” jutustab Jüri oma pere lugu. „Aga nõukaajal tulime siia ikka saunavihtasid tegema,” meenutab ta isaga Selli küla maadel käimisi. Ehkki lootus paika tagasi saada oli tollal pea olematu, peeti mälestust talust kalliks. Sidet maaga ei lõhkunud isegi kruusakarjääri rajamine, mis endise paepealse karjamaa songermaaks muutis.

Pikk ootamine
Kui riik iseseisvus, andis Jüri taotluse sisse esivanemate maade tagasisaamiseks. Pärast mõningast ootamist kirjutati 2000. aastal 22 hektarit endisest vanaisa maast Jüri nimele. Omanikuks olemine tähendas sel hetkel aga tüher maa hektarite eest maamaksu tasumist – seda ei viitsi kaua keegi teha. Mees hakkas kiiresti otsima firmat, kes võiks pere kodupaiga korda teha. Maavara ostu-müügilepingu ja maarendilepingu sõlmis ta soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Talter (aastast 2010 AS Lemminkäinen Eesti nime all), kes oli nõus karjääri korrastama ja vastutasuks sealt maavarasid kaevandama.
Algas pikk ooteaeg, mil Jüri ei saanud otseselt midagi teha. „Kõigepealt teostati geoloogilised uuringud, mis viidi läbi 2001. aasta kevadel,” selgitab AS Lemminkäinen mäetööde juht Heini Viilup, „siis tehti kindlaks kasulike materjalide lasumissügavus, paiknemise ala ja ehituskruusa, ehitusliiva, maa-ainese aktiivsed tarbevarud.”
Üllatuslikult oli Sellis veel varusid kõvasti järel. „Paljud unustusehõlmas karjäärid on varusid pooleldi täis,” kommenteerib geoloog Rein Einasto. „Korralikult tühjaks peaks võtma need kõik, enne kui planeerida uusi kaevandusi. Muidu oleks see raiskamine.” Kui varud olid kindlaks tehtud, võis kaevandamine justkui alata. Aga enne põrkuti veel ühele, mitte küll päris ootamatule takistusele.

Mis tuli välja karjääripõhjast
Maa seest tuli esile ebameeldiv üllatus: ohtlikud jäätmed.
„Kõik oli võssa kasvanud,” meenutab Jüri tööde algusaegu. Et asuda kaevandama, pidi kõigepealt võsast lahti saama: seda nimetatakse karjääripinnase koorimiseks. Koorimistööde käigus satuti ühtäkki ebaseadusliku prügi ladustamispaika. Iseenesest ei pane see muidugi imestama, sest nõukaajal oli levinud praktika toppida prügi karjääride põhja.
Mida huvitavat siit aga leiti? Selgub, et üsna tõsiseid asju: endisest Selli karjäärist kaevati välja põlevkivi ümbertöötlemise jäätmed bituumen ja pigi ning mitmesugused ökotoksilised ained nagu diklooramiin T. Neid oli ladustatud nii vahetult pinnasesse kui ka metallvaatidesse. Viimaseid leiti kaheksakümmend viis 200liitrist vaati, lisaks veel üks matsakas 25kuupmeetrine mahuti.

Seda oli palju! Jäätmetega loomulikult geoloogid, AS Lemminkäinen ja Jüri ise toime ei tulnud, abi küsiti KIKilt, kes aitas siis rahaliste vahenditega reostust likvideerida. Loomanahad, ehitusmaterjalid ja peeglitootmisjäägid olid järgmised, mis kaevetööde käigus karjäärist avastati.
Mis oleks aga võinud juhtuda, kui kõik see prügi oleks jäänud teadmata ajaks maasse? Sellele ei taha kohalikud mõeldagi.
Siit leiame veel ühe põhjuse, miks riik peaks end vanade karjääridega siiski vaevama: me ei tea, mis on maetud karjääri põhja.

Kuidas karjäärist said järved?
Kui pärast prügivedu pääses AS Lemminkäinen 2003. aastal lõpuks kaevandama, hakkas asi sujuma – planeeritud töö tehti 10 aasta asemel palju kiiremini ehk viie aastaga. Kaevandamist kiirendas asjaolu, et tol ajal suurenes oluliselt nõudlus teedeehituse täitematerjalide järele Harjumaal. „Siit on veetud kive ka Ülemiste keskuse ehituse tarvis,” teab Jüri, kuhu tema vanaisa maad on viidud. Nüüd juba tema oma nõusolekul.
Kaevamise käigus hakkas vaikselt täituma ka Jüri unistus ilusast maastikust. Jüri oli kaevandajale ette joonistanud eskiislahenduse, kuidas kolme järve taluhooned peaksid paiknema. Juba kaevandamise algusest peale arvestati omaniku plaanidega: kui ühest nurgast veel kaevati, oli teises peaaegu järveke valmis. Sellepärast sai ka juhtuda, et kuigi korrastatud karjääri pidulik vastuvõtmine toimus tänavu aasta alguses, sai Jüri oma esimesed kalad järve lasta juba paari aasta eest.

Praegu ujuvad tema vetes ringi üpris pirakad karpkalad. „Ega ma kalamüügiga tegele, esiotsa kasvatan niisama,” räägib Jüri.
„Olen karpe nüüd tundma õppinud, nad käituvad väga huvitavalt: kui püüan kogemata liiga väikse kala, siis samasse järve tagasi ma teda visata ei saa, sest ta „kitub” kohe teistele ära ja kõik kalad on selleks päevaks läinud. Viin ta käsitsi teise järve.”

Head uudised loodusesõpradele
Praegu näeb Jüri elu oma vanaisa-vanaema maadel välja selline nagu ta kunagi soovis: vaikne elu kenas majakeses kolme järvesilma keskel. Järved on nii noored, et neil pole kõigil oma nimesidki: talust idapoolseimat kutsub Jüri Selliks, põhjapoolsemat Sellijärveks ning kolmandale nime veel mõeldakse. Aga küll jõuab.
Tegelikult on endistele karjääridele lisaväärtuse andmine uue veekogu näol Euroopas levinud praktika. „Me peaksimegi samuti uute karjääride planeerimisel juba sellest alustamagi, et räägime kohalikega enne läbi, mida nad maastikul näha tahavad,” teab Rein Einasto.
Uute karjääride puhul on seadusest lähtuvalt seda lihtne nõuda, suurem tegemine on vanadega.
AS Lemminkäinen, kes aitas korrastada Jüri talumaid, on praegu seotud mitme vana karjääri korrastusprojektiga. Jüri algatus pole jäänud ainsaks. Koostamisel on Haava ja Haava III kruusakarjääride ühine korrastamisprojekt, mille eestvedajad Rakvere ja Vinni tahavad lõpuks endale head ühist supluspaika saada. Samuti alustati juba 2010. aastal mäetöödega eravaldusel asuva Audevälja II kruusakarjääris, kus korrastusprojekti tulemusena rajatakse ka kolm veekogu. Lisaks viiakse mitmes endises karjääris läbi geoloogilised uuringud. Need on kõik rõõmustavad uudised. Ent esialgu on need kümmekond korrastatavat paika ainult üsna väike osa Eestimaa võssamattunud karjääridest.
Ülevaatlikku registrit kunagi eksisteerinud karjääridest geoloogide sõnul võtta pole. Võrdluseks – praegu töötab meie maal üle 300 karjääri. Aga kui palju on võsas? Mitusada kindlasti. „Meil on veel paljud vanad asjad korda tegemata,” ütleb Rein Einasto, „see asi tuleb aga kindlasti ette võtta.”
„Otsus on tehtud, peame vanade paemurdude ja kruusaaukude teema üles võtma,” kinnitab geoloog Kalle Suuroja. „Kruusa-liivaga on asi lihtsam, seal silub aeg ja võsa haavad ruttu, rohkem vaeva on paega. Paega on asi aga ka huvitavam, võib leida vanal ajal kuulsaid, aga nüüdseks unustuse hõlma vajunud paeerimeid.”



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet