1/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kelle teeb Happyfi sh rõõmsaks ehk kuidas vanajõgedel tehti aasta keskkonnategu

Kärevere silla ja Võrtsjärve vahel, AlamPedja looduskaitsealal, on vanajõgesid üle viiekümne. Nendest tähtsamate lahti kaevamine tõi MTÜ Eesti Loodushoiu Keskus projektile Happyfish Aasta keskkonnateo tiitli.

Neid, kel on olnud võimalust piki Emajõge Kärevere sillast ülesvoolu sõita, pole uuemal ajal ilmselt kuigi palju. Mina olen käinud mõnegi korra kuni Võrtsjärveni välja. Aga ega näinud eriti palju ei ole. Võib-olla on mul lihtsalt nigel fantaasialend, ent seda pilti, mis avaneb aerofotodelt, on jõel kulgedes raske vaimusilma manada.


Kui aga õnnestuks aeglasel madallennul seda ala ülevalt silmitseda, oleks mulje kahtlemata hoopis teine. Alam- Pedja looduskaitse alal asuva ligi viiekümne vanajõe kogupikkus ja -pindala on kaitseala territooriumil tunduvalt suurem kui praegusel Emajõe jõesängil.
„Vanajõed on sängi kõverused, kus jõgi on varem voolanud,” selgitab kalateadlane Meelis Tambets, „vesi on leidnud uue tee, alles on jäänud kohati kuni paari kilomeetri pikkused vett täis soodid.” Vanajõgedest peavad lugu mitmed kalaliigid, kes rändavad Peipsilt ja Võrtsjärvelt, aga ka mujalt Emajõe vesikonnast just siia kudema. Vahel võivat siinse vee kuupmeetris olla isegi kuni miljon kalade noorjärku. Võib öelda, et vanajõed ja neid ümbritsevad luhad on ökoloogiliselt mitmes mõttes olulised. Kevadel, kui kalad kudema rändavad, on vett enamasti teadagi liiaga. Ent talviti, vahel ka suvel, võivad vanajõed jääda ummuksisse. Kalad tahaksid siis hapnikupuuduse eest suurde jõkke põgeneda. Paraku pole see sugugi alati võimalik: vanajõe suudmes võib olla liivast ja mudast settevall, millest madala veeseisu korral üle ei pääsegi. Hapnikuta vette lõksu jäänud kalad võivad hukkuda. Abi saaks muidugi nende setete eemaldamisest. Lihtne öelda, keeruline teoks teha. Just see töö ongi olnud projekti Happyfish mahukaim osa. Projekti üks eestvedajaid Meelis Tambets kinnitab, et nad on saanud jõe kohal lennata ja pilte teha nii enne projekti algust kui ka nüüd ja „näeb teistmoodi välja küll!” Projekti teine eestvedaja, vend Jaak Tambets kinnitab: „Ainult lennates näeb, kui mitmekesine see süsteem on. Seal on vanajõgesid nii läbivooluga kui ka läbivooluta – ja viimaste hulgas selliseid, mil pole enam ammu jõega ühendust. Peale selle lisajõed – lennukist saab tõesti hea ülevaate.”

Kust on pärit parimad kopamehed
Happyfishi jaoks valiti mainitud 55 vanajõest välja kümme kaladele olulisimat. Kui arvan, et ega suudmeid vist käsitsi lahti kaeva, vastab vendade Tambetsite kolleeg Mart Thalfeldt, et eks aegade jooksul ole seda ka labidaga tehtud. Aga sellist tulemust, mis rahuldaks nii inseneride kui ka ihtüoloogide soove, nii jah ei saa.

Jaak lisab, et valiku üks kriteeriume oligi see, kas üht või teist sängi oli enne ka kopaga lahti kaevatud. Seda tehti umbes viiskümmend või veidi rohkem aastat tagasi. ELHK ei tahtnud olemasolevasse pilti väga suuri muudatusi tuua.
Just sama moodi hoiti alles ka vanajõgede mitmekesisus. Näiteks et läbivooluga soodid jääksid läbivooluga ja nendel, kus läbivoolu pole, seda ka ei avata. Ammu eraldunud, vaid kõrge suurvee aegu Emajõega ühenduses olevaid vanajõgesid ei hakatud samuti suure jõega ühendama.
Tuleb rõhutada, et vanajõe täissettimist on oluliselt kiirendanud inimtegevus. 1960.–1980. aastatel kaevati iga loodusliku jõe kilomeetri kohta samapalju kraave ja kraavitati jõgesid endid. Nii vabanes väga palju setteid ja vabaneb siiani.
Kui Happyfishi jooksul on lahti kaevatud 10 vanajõe otsad, siis projekti ette valmistades jäi sõelale koguni 18 vanajõge. Ka need kaheksa, millega selle projekti raames ei tegeldud, ei jäänud kõrvale: need tehti korda teise, Keskkonnateabe keskuse juhitud ja ühtekuuluvusfondi rahastatud projektiga. Muidugi ei istu looduskaitsjad ise ujuvkopa kangide taga. Põhiline alltööettevõtja oli ehitusfirma K&H, kaevaja osaühing Maaekspert. „Aga kaevab ikka kopamees,” ütleb Meelis. „Nendega läks meil hästi: olid sealset kanti hästi tundvad mehed.” Mart lisab, et mõni lausa samast kandist pärit mees teadis iga vanajõe nimegi.

Osati meenutada endist olukorda ja tunda tehtava üle tõsist rõõmu. See oli Happyfishi meeste kinnitusel projekti üks meeldivamaid ootamatusi. Mart rõhutab, et kui kaevetööd tuli kümnel jõel kokku teha sadades meetrites, siis sellega avati kaladele umbes viisteist kilomeetrit vanajõgesid ja nende luhtasid.

Millal saab püüda tõugjat
Üks aspekt, millega Eesti Loodushoiu Keskus (ELHK) sai oma kavatsusi LIFE+ programmile meelepäraseks seada, on neli kalaliiki, kelle elupaiku Euroopas hoolega kaitstakse ja kes on ka Alam-Pedja vetes täitsa olemas, ehkki keskmine inimene pole neist ehk suurt midagi kuulnud. Hinku ja vingerjat ei pruugi võhik suuta teineteisest eristadagi, umbes ühesuurused väheldased öise eluviisiga kalad. Võldast teatakse võib-olla rohkem, vähemalt on tal ka rahvapäraseid nimesid: hirmuäratava välimusega, aga samuti väike kala. Tõugjas seevastu on kopsakas röövtoiduline karplane. Jaak: „Oleme projekti käigus püüdnud päris suuri tõugjaid: üks näiteks oli ligemale seitse kilo – suurem, kui seni ametlikult fikseeritud rekord Eestis.”
Küsin, kui kaugel võiks olla need ajad, mil kalamehe silm läheb tõugjat õnge otsas nähes särama ka selles mõttes, et ta võib kala koju viia. Meelis vastab muiates, et eks õige kalamehe silm hakka ka nüüd särama: „Kui ikka 5–6kilone tõugjas õnge otsas on ja ta paati tõmbad, siis see juba ise pakub rõõmu!” Aga eks see tee veidi kurvemaks, et praegu tuleb kala kui kaitsealuse liigi isend vette tagasi lasta.
Esialgu satub tõugjat õnge otsa haruharva. Kui aga projekti käigus ja ka edaspidi tehtav tõugja paljundustöö vilja kannab, siis saab millalgi tõesti ehk seda suurepärast kala ka kindla kava kohaselt, kontrollitult püüdma hakata. Tõugjat inkubeeritakse ja kasvatatakse loodusesse laskmise eemärgil Haaslava kalamajandis koostöös sealsete asjatundjatega. Mullu sai Emajõgi juurde 40 000 tõugjahakatist. Veel püütakse üles otsida ja taastada selle kala koelmud. Just viimaste kehv seisund on liigi madalseisu oluline põhjus. Alam-Pedja koelmute otsimisel löövad kaasa kalad ise: selleks on neile pandud saatjad.

Mis on plaanis sel aastal
Kui „raadiotõugjad” on ELHK meestele midagi päris uut, siis teiste kalade, eriti latikate märgistamisega on tegeldud üle kümne aasta. Koostöö kalameestega on olnud tihe. Meelis ütleb, et tekkinud on lausa võrgustik. Kõik, kes märgisega kala kinni püüavad, juba teavad, kuhu sellest teatada. Kampaania käigus on kalameestele jagatud mitmesuguseid auhindu, kuulus loositav peavõit on olnud paadi päramootor. Päris kindlasti ei löö kalurid kaasa pelgalt auhindade pärast. Neilgi on ju huvitav teada, kuidas kalad Emajõe vesikonnas liiguvad.
See on vaid üks näide keskuse väga headest suhetest meestega, kes teenivad elatist kalavetel. Mistahes projekti puhul on üks eesmärk ikka ka tõsta kalade arvukust.Kui kala palju, siis on ka kalamehed õnnelikud.
Kui aga veel rääkida neljast Euroopa Liidu loodusdirektiiviga kaitstavast liigist, millest mõni polegi ehk Eestis teab mis haruldane, siis tasub silmas pidada, et kaitstakse mitte lihtsalt liike, vaid nende elupaiku. Viimaseil aastakümnetel on tasapisi tulnud tarkus, et pelk isendite kaitse, näiteks püügivõi jahikeelud liigikaitses piisavate tulemusteni ei vii. Kaitsta tuleb elupaiku – ja konkreetselt nende nelja liigi elupaigad on tõesti ka meil ohustatud. Samas kui säilivad elupaigad nende liikide jaoks, on parem olukord ka teistel samu elupaiku asustavatel liikidel, ka näiteks paljudel selgrootutel.
Happyfishi projekt kestab peaaegu selle aasta lõpuni. Veel jäänud kuudega tuleb üle kontrollida, kuidas näevad kaevamistöö tulemused välja pärast kevadist suurvett. Jätkub luhtade – kalade seisukohalt koelmute – hooldus. Jätkuvalt põnev on telemeetriliselt jälgida tõugjate retki. Ka tuleb seda kala sellelgi aastal Emajõkke juurde asustada. Suvel ei jää taas korraldamata Kotka kalalaagrid. Kogutud teabe põhjal koostatakse seirejuhendeid, mida saab rakendada laiemalt kui ainult Alam- Pedjal. Kirja tuleb panna seegi, mis hakkab alal toimuma pärast LIFE+ projekti lõppu. On aidatud koostada Alam-Pedja looduskaitseala kaitsekorralduskava eelnõud. Ja last but not least tuleb kokku panna tehtud töö aruanne.
Jaak Tambets ütleb, et ehk aitab selline kompleksne töö vältida Euroopas tehtud vigu, nii et meil loodusdirektiivi II lisa liigid sama moodi kehva seisu ei satuks, nagu on juhtunud mõneski teises riigis. Ja kui veelkord kõnelda sellest, keda Happyfish lisaks Emajõe kaladele rõõmsaks teeb, siis meenutab Jaak Euroopa Liidu keskkonnajuhi Karl Falkenbergi suvist külaskäiku. Kui mees tehtud töö tulemustest ülevaate sai, muutus ka tema nägu väga rõõmsaks.





Toomas Jüriado
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet