5/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Vabatahtlikuna Islandil

Ilm, mis mind Reykjavíkis kui vastset mittetulundusühingu (edaspidi MTÜ) SEEDS vabatahtlikku tervitas, oli vihmane, tuuline ning Islandile omaselt jahe. Olin selleks kodus kenasti valmistunud Wikipediast suve keskmiste temperatuuride tabelit sirvides ning oma koti ohtralt sooje dressipluuse ja kampsuneid täis laadinud.
Bussiaknast nähtud loodus ning modernne Reykjavík olid omaette elamus, aga eriti seda nautida ei õnnestunud, kuna mind tegi ärevaks eesootav vabatahtliku laagrijuhi koolitus. Olin otsustanud töötada just laagrijuhi ametis, kuna see tähendab suhtekorraldust teiste vabatahtlike, tööandjate ning korraldajaorganisatsiooni vahel ning mis eriti oluline: ringisõitmist ja töötamist eksootilistes looduskaunites kohtades. Valisin vabatahtliku töö tegemiseks ise jäämaa ehk Islandi just seetõttu, et sealsed töölaagrid võimaldasid mul paari kuu jooksul näha ja viibida imelises looduses. Kõik elamused saidki reaalseks tänu töölaagritele.

Kerlingarfjölli mäestikes matkaradu rajamas
Kerlingarfjölli mägederohkes paikkonnas rajasime me matkaradu. Mägede tippe katsid suvi läbi paksud jäämütsid, samas üllatas maastik kuumaveeallikate piirkonnaga, kus nägime mitmevärvilist muda, tihedaid aurupilvi ning pidime taluma kõikematvat mädamuna haisu. Mul jäi suplus kuumaveeallikas siiski tegemata, lõhn osutus liiga vängeks.
Töö seal kaunis paigas oli kõige raskemate killast, mida Islandil kogesin. Peamine ülesanne oli uute matkaradade ettevalmistamine, mida raskendasid ebatasased pinnad ning kuumaveeallikad ja liivased maastikud. Kord oli palav ja siis puhus jälle kõle külm põhjatuul. Seljakotti laotud kümme meetripikkust vaia ei aidanud ka just tasakaalu hoida! Kiire sammu ja tõsise olekuga võõrustajaga, kes meiega keerulisemad rajad läbis, oli raske ühes rütmis püsida, ja ühel päeval, kui pidin vaiade asemel tassima ligi kümnekilost metallora, mida kasutasime postidele aukude ette löömiseks pinnasesse, oleks tahtnud kurnatusest põlvili langeda. Mu kannatus ei katke kiiresti ja sunnin end alati mitte alla andma, kuid too retk üha kõrgenevate tõusudega mägedes oli minu jaoks liig. Mõistagi ei tohtinud ma oma kannatusi välja näidata ning pidin pisarad alla neelama, sest ma ei oleks saanud laagrisosalejatele halba eeskuju näidata. Selsamal töörännakul juhtus Kerlingarfjölli laagri kõige suurem õnnetus, kui kuumaveeallikate piirkonnas meie grupi kõige vanem liige vajus kuni põlveni läbi maapinna ning jalg sai põletada. Õnneks leidus üks kohalik töömees, kes õnnetu naise kiirkorras ära toimetas. Juhtum oli meile õpetuseks: kuumaveeallikate piirkonnas tuleb astuda samadesse jälgedesse, kuhu kogenud reisijuht. Kui viimane puudub, peab enne astumist tokiga maapinda kompama, kas ikka on turvaline.

Miks koristame võõrast maad?
Kui Kerlingarfjöll on asustamata piirkond, mille arter tuksub suvel mägimatkade hooajal, siis väike kaluriküla Thorshöfn on elupaigaks 500 islandlasele ning kontakte kohalikega oli rohkem. Võõrus loodusesõbertaja Aki püüdis alati meie tööülesandeid päevade lõikes varieerida – kui ühel päeval oli palju kaevamist, kivide maast välja tagumist ning puude istutamist, siis järgmisel päeval harvendasime noori, paari aasta vanuseid puuistikuid. Koristasime ka rannajoont, mis oli väga prahine – seal leidus kõike pisikestest klaasikildudest suurte metallkonstruktsioonideni ning unarusse jäetud tohututest kalavõrkudest lahtipääsenud poide ja keradeni. Tänu Akile nägime ka imelisi kohti nagu Ásbyrgi kanjon, Euroopa kõige jõulisemat juga nimega Dettifoss ning Skoruvikurbjargi kaljudele kogunenud lunne ja suulasid. Kohalike inimestega puutusime ka kokku, nad olid heatahtlikud ja üsnagi uudishimulikud. Tänaval kõndides tervitasid meid tundmatud mehed ja naised ning minult küsiti, kas ma olen see fotograaf Eestist. Küllap oli omavahel räägitud, et üks tüdruk teeb siin pilte. Põhiliselt tahtsid nad aga teada, mis ajendas meid, välismaalasi nii kaugele oma kodudest tulema nende maad koristama. Islandlased ise vabatahtliku tööd ei pidavat tegema, nagu selgitas meile MTÜ SEEDS juhataja. Islandlaste tööelu algavat juba varakult kas kaupluses või turistipoes abilisena ning lapsed harjuvat tasu eest töötama. Hiljem ei tulevat neile pähegi tasuta tööd teha. Mõtlesin selle peale, kui tore, et Teeme Ära! on Eestis nii populaarne ettevõtmine.

Töölaagrites tuhapilve all
Islandi pealinnas toimunud töölaagrid andsid mulle võimaluse Reykjavíkis palju ringi käia. Tore oli oma lühikesel islandi keele kursusel õpitut praktikasse panna, 53uhkelt müüjaid tervitada-tänada ning rattaga vurades uusi kohti avastada. Et olin aga Reykjavíkki jõudnud vahetult pärast Eyjafjallajökulli purset, võisin atmosfääris uurida selle tagajärgi. Õhku oli paisatud tahmapilv täis imepeenikesi klaaskristalle, mille saabumisest andis märku päikesepaistelisel päeval taevalaotust järk-järgult kattev ebamäärane määrdunud pilvemass. Kui oma itaallannast paarilisega, kellega parajasti ühte linnas toimuvat töölaagrit juhtisime, välja rattaid parandama läksime, muutusid juuksed takuseks ja mustad riided tolmuseks. Aga muud midagi polnudki. Juukseid vajasid pealinnas peatudes tihedamini pesu. Mina sain rääkida oma loo Islandist, et kõik teaksid: on olemas võimalus elamusterohkeks välismaareisiks vabatahtliku töötajana. Ja mitte ainult Islandil, sarnaseid töölaagreid korraldatakse üle terve maailma. Minu hinnangul on töö vabatahtlikuna üks võimalus teha midagi kasulikku kõigi heaks ning samas saada osa võõra maa loodusest ja olemusest.



Kerly Ilves
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet